RSS

Reede ja esimene lumi

21 nov.

Nädala alguses käisin tervislikel põhjustel ühel päeval tööl autoga ning avastasin endalegi ülatuseks, kuidas ma oma bussisõidust puudust tunnen. Hommikul on see mõnus eelhäälestus tööle jõudmiseks ning õhtul kehtib sama lugu kojumineku puhul. Selline rahulik ja piisav aeg lainepikkuse vahetamiseks. Seda enam, kui mul eksisteerib siiski suhteline paindlikkus kellaaegade valikus.

Tavaliselt sätin end hommikuse 9.14 ekspressbussi peale. Uksest välja astun siiski sel hetkel, kui parasjagu valmis saan või tuju tuleb. Üks päev varem, teine päev mõni minut hiljem. Sellest tulenevalt olen teinekord minu inimestest ka varem peatuses kohal, kes tõenäoliselt ajastavad peatusesse jõudmist vähe täpsemalt. Üsna varsti peale mind jõuab tavaliselt tumeda villase jakiga lühem mees. Õige varsti peale teda keerab nurga tagant välja ruudulise poolmantli ja prillidega pikk meesterahvas. Millalgi paiskub lahti bussipeatuse taga oleva maja uks ning sealt lendab täis jõudu ja teotahet välja veidi unise näoga, tumedate veidi sassis juustega südamemurdja, kes avab kõigepealt suured väravad, istudes seejärel oma ilusasse läikivasse musta bemmi, et linna poole minema kimada.

Täna juhtusin tulema ühe kellaaja võrra varasema bussiga ning mõistsin, kui väga me enda ümber tegelikult seda igavat rutiini ja kindlust vajame. Väikeste igapäevaste asjade olemasolu märkame ja nende suurt tähendust mõistame alles siis, kui ühel päeval neist ilma jääme. /nagu Pilvede all juba, kas pole? Hääl lugege ise peale/. Klassika, aga mis siis. Vahel on hea seda uuesti läbi elada.

Üheksased bussid on alati sedavõrd palju tühjad, et saab vabalt istuma. Loksun siis seal hommikuga vaikselt kaasa ning sean end mõttes päevaks valmis. Maha lähen endiselt mitu peatust varem, kui vajalik oleks. Aga see hommikune mõnus jalutuskäik on samuti midagi, millest enam loobuda ei raatsiks.

Eile juhtus mulle tee peal vastu tulema üks mees koeraga. Kui ma neist juba paari sammu jagu möödas olin, mõistsin ühtäkki, et kui üldse, siis see ongi täpselt see koer, kellest me Ruudiga mõned õhtuda tagasi rääkinud olime. Kuigi ma veel hästi ei mõista, kuidas ma üldse nii kaugele olen jõudnud.
Igal juhul, jäin vist koguni hetkeks seisma ning vaatasin tagasi. Tahtsin koera välimuse enda jaoks võimalikult täpselt mällu salvestada. Astusin veidi edasi ning vaatasin seejärel uuesti tagasi, selge see, et tegemist oli siiski miski tõuga, aga millisega? Mõne aja pärast piilusin kiiruga üle ka kolmandat korda, kas peaks ehk mehelt seda ikkagi küsima, mis koeraga tegu? Sain aru, et mees oli juba mõistnud, et midagi toimub ja seepärast pidin kähku ära otsustama, mis ma siis teen, kuna mulle tundus, et pole just väga õiglane ja ilus meest ta teadmatuses ja arusaamatuses sedasi ahistada.
Aga olin sel hetkel kas liig arg või siis juba liig kaugele eemale kõndinud. Või pole ma koera teemat oma peas veel piisavalt selgeks mõlenud. Igal juhul sel korral loobusin. Ning ostsustasin, et kui nad  mõnel hommikul mulle veel peaks vastu jalutama, siis jääb mul selleks ju alati võimalus. Taas kord, milleks sündmustest ette tormata.

Exlife saatis mulle paar päeva tagas FB sõnumi ning pakkus mulle lahkesti laenuks üht luuleraamatut, mis tal kodus olemas on. Oh-oo, mis see nüüd siis oli? Ma ei osanud esiti kohe midagi arvata, täitsa mök-mök ning mul võttis ikka õhtuni aega, et end koguda ja talle üldse midagi vastata. Palusin tal raamat Ruudile kotti panna.

Raamat osutus pigem luulevihikuks, selline ahtake ja õhuke, täpselt nagu autorgi. Väga kerge ja üheselt arusaadav ning loetav. Ei mingit ilustamist. Ehmatavalt otsekohene, nagu keegi raamatu kaanel seda iseloomustas. Mina tunnen, et olen seesuguse ehmatuse jaoks vist juba liiga vana, see suure maailmavalu ja maailmaparandamise etapp on mul möödas. Kõik, millest ta luuletab, on iseenesest õige, aga inimestele peab jääma ikka natuke lootust ka.

Aga see tütarlaps on muidugi noor. Ja väga kena. Selline muusalik. Ja andekas. Seda kohe kindlasti.
Jah tõesti, minu jaoks oma mõtetes ja väljaütlemistes noorusele omaselt liig must-valge, pisut katki, toores, leppimatusest ja protestivaimust kantud ning halastamatu. Selline klassikaline mõtlev ja analüüsiv elluastuja. Natuke nagu Kuristik rukkis. Kus veel arvatakse, et maailmas valitseva silmakirjalikkuse ja kalkuse vastu saab saab sirgjoonelisuse ja võitlusega. Ma olen ka selline olnud. Aga tänaseks olen ammu maha rahunenud ja mõistnud, kui ei taha end hävitada, siis tuleb kohaneda ning kui üldse, siis brutaalsusele armastuse ja headusega vastu astuda. Oma ajastu eest ei ole kuhugi põgeneda. Oled sa poolt või vastu, ikkagi jääd terviku osaks, nagu Picasso selles raamatus räägib, mis mul praegu pooleli on.

Stiililt meenutab ta mulle jällegi Kristiina Ehinat. Nagu Andrus Vaarik viimases näosaates ütles, et Marlene Dietrich ei tulnud lavale mitte niivõrd laulma, kui sõnumit edastama, siis ka nende noorte naiste luule pole mitte voolav ja vulisev, nagu Marie Under, vaid rohkem jutustus.
Mind pani seejuures aga mõtlema, et kuigi Kristiina Ehin on küll Alexandrast mõnevõrra vanem, aga mitte siiski terve generatsiooni jagu, on Ehina luule märgatavalt soojem, küpsem ning pehmem. Isegi Ehina varasem luule. Annan endale aru, et naiselikkuse ja elukogemuse võtmes on Ehin Alexandrast ka paremal positsioonil, olles abielus ning lape ema,  mis annavad naisluuletajale juba kõrgemalt poolt eelise olla looduse poolt kaasaantuga iseenda ja maailmaga paremas kooskõlas ja terviklikum. Kuid ometi jääb õhku küsimus, mida siin blogis ikka ja jälle enda käest küsinud olen, kui suurt ja olulist rolli mängib meie hilisemas küpsuses ja võimalikus saavutatavas hingerahus siiski lapsepõlv ja vanemad?  Kui Ehin on kasvanud väga eluterves kodus ja õhkkonnas, armastavate vanemate ja õdede kõrval, siis Alexandra vastupidi, tundub tulevat vägagi katkisest ja ebstabiilsest perest, kus isa on sooritanud enesetapu. Kas sedavõrd erineva elupagasiga naistel on üldse võimalik samasse rahulolu ja küpsuse staadiumisse välja jõuda? Või on lapsepõlv ja vanemad selle võimaluse neilt eos juba võtnud?

Kui too kummaline seik luulevihiku näol kõrvale jätta, siis vedeleb praegu mu voodi kõrval maas lugemine: Elu Picassoga. Kümme aastat armastust. Ja see on võrratu. Kui palju huvitavaid tähelepanekuid,mõtteid ja põnevaid persoone.
See, mis nüüd edasi tuleb, pole mõeldud eelpool öeldu kinnituseks, aga ma lihtsalt tahan selle siia kirja panna.
Nimelt oli Picasso maja kojanaine väga harjunud, et Picasso juures käib kogu aeg väga palju sõpru ja tema loomingu kummardajaid, kes sageli jätsid tema kätte ka Picassole määratud kingitusi. Ühel päeval peale Pariisi vabastamist ilmus ukse taha Picasso hea sõber Hemingway ning kuna Picassot sel hetkel kodus polnud, siis ütles kirjanik kojanaisele, et jätaks sõbrale väikese teate. Kojanaine, kel polnud aimugi, kes see Hemingway on, olevat selle peale küsinud, et “Võib-olla tahate härrale ka mõne kingituse jätta?”. Hemingway vastas, et kahjuks polnud ta selle peale ise tulnud, kuid idee olevat suurepärane. Mille peale läks Hemingway välja maastikuauto juurde ning tuli tagasi kastitäie käsigranaatidega. Pani selle kojanaise tuppa maha ja kirjutas peale: “Picassole Hemingwaylt”. Lugenud kastilt, mis sellele kirjas on, tormas kojanaine ülepeakaela välja ning lubas tagasi minna ainult siis, kui keegi kasti minema viib.
Mis paneb mind kohe õhkama, et miks minul küll ometi selliseid sõpru ja kojanaist pole?

Muidu leidsin endale ühe tuttava küll. Ta on tore ning tema seltsis tunnen end mõnusalt vabalt. Olen aru saanud, et temaga suhtlemine annab ja aitab mul tänases suures segaduses ka enda tegelikest tunnetest ja soovidest oluliselt paremini aru saada. Ainuüksi siis, kui tema räägib, lööb see minu pildi ja maailma märksa selgemaks.
Teisest küljest mind aga tohutult üllatas, kui mõistsin, et küll vägagi erinevatel platvormidel, on meie väljund ja võimalused lähtepositsioonidest olenemata kummaliselt sarnased. Ma pole selle peale kunagi varem mõelnud. Mis mulle iseenesest muidugi vägagi sobib, sest kõige vähem vajan praegu miskit ülemäärast tõmlemist, mõtteid ja kohustusi.

Vat nii. Selline pikk reede täna.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; november 21, 2014 toll Uncategorized

 

One response to “Reede ja esimene lumi

  1. Anonymous

    november 21, 2014 at 2:26 p.l.

    Mehis Heinsaar “Sügaval elu hämaras”.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: