RSS

Arhiiv kuude lõikes: november 2014

Kum/m/utas ehk võta või jäta.

Täna käisime jälle Kumus.
Kas me jääme siia ööseks?”, küsis Suveplika.
Tundub, et ta on millelegi olulisele juba pihta saanud.

Alustame tavaliselt viiendalt korruselt. See on alati kõige lapselikum ja lõbusam. Täna näiteks oli seal üks makett. Ja maketid paistavad olema ühed Suveplika lemmikud. All kassade juures olevat Kumu püsimaketti peame ka alati vaatamas käima.
Uus makett kujutas endast tavalist kortermaja, mille ümbrus, tõsi küll oli siiski keskmisest oluliselt mitmekesisemalt ja kenamalt haljastatud ning mille ümber käis selline äärmiselt rahulik ning samas vilgas elutegevus. See oli jälle täpselt selline koht, kus saime mängida üht Suveplika lemmikmängudest, ehk millises korteris sa tahaksid elada ja kes sa neist inimestest olla tahaksid.

“Ma tahaksin olla see kübaraga naine, kes riisub.”
“Ei, mina tahtsin see olla…” 
“Olgu, ole siis sina see kübaraga naine. Ma olen siis hoopis see heledate juustega noor naine, kes pingil istub.”
“See, kellel on beebi süles või?”

Edasi suundusime näitus-peole meis enestes. Seal saime jällegi mängida mängu, aga millise kleidi sa neist võtaksid, kuid pole hullu, eesmärk pühendab abinõu ja parem siiski pool muna peos, kui linnuke katusel
Sellel näitusel tundsin aga seda ebamugavat vana mööbli efekti, ehk kui suhteliselt pisikese pinna peal on koos palju vanu asju, siis tekib ses ruumis/pinnal alati kummaliselt seisev ning ängistav aura. Ümberringi on omamoodi hirmutav ja põnev samaaegselt, kuid tagasi värske õhu kätte saamine tundub siiski kergendus. Justkui pääsemine. Umbes nagu siis, kui lapsena lõbususpargis kummitustemajast rongiga taas välja valguse kätte said. Või ka tundega, mis mind surnuaedades tabab. Käid ja vaatad ja toimetad küll omad asjad ära, aga pikalt nagu jääda ei tahaks.

Muidugi käisime läbi ka kohvikust, jäädes kindlaks juba oma väljakujunenud maitsetele. Suveplikal kartulisalat ja väike Fanta ning minul saiake pluss cappucino. Ning kuna mul täna oli vaja ka üht kingitust, siis astusime läbi ka alt Kumu poest. Lisaks kingitusele ei suutnud ma ostmata jätta ka valget raamatut, mis räägib legendaarse Ameerika kirjaniku, muusiku ja kunstniku Patti Smith´i suhtest ühe mõjukama 20. sajandi fotograafi, Robert Mapplethorpe´ga. Mis sest, et need kaks nime mulle midagi ei öelnud, kuid sirvides tundus siiski väga ladus ja paeluv tekst. Mis sest, et liiga kallis, absoluutselt ja loomulikult ja ülepea. Kuid täiesti vastupandamatu ja ahvatlev, mind hävitav raamatute mängupõrgu!

Suveplika sai endale see-eest karamelli-kukekommi. Sellise päris õige, nagu vanasti. Vastikult läila ja magusa. “Siirupise”, nagu Suveplika kommenteeris.
“Ausalt öeldes ma ei uskunud, et sa seda sööd “, ütlesin talle juba autos kodu poole sõites, kui ta mu kõrvaistmel ikka veel uskumatult isukalt seda pruuni jubedust limpsis.
Ja, ma olen su esimene tütar, kes seda söönud on“, vastas ta mulle selle peale väga elutargalt

Vat sedasi me siis teineteise ja iseärasustega jätkuvalt leppida püüamegi.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 30, 2014 toll Uncategorized

 

Üleöö, vol ma ei tea mitmes. aga loodetavasti ei jää see viimaseks.

Üks õhtu, kui olin kõrvaltoas /kõik kahtlased asjad toimuvad alati vaikuses ja kõrvaltoas/ pistis Suveplika pintslisse kausitäie makarone maasikamoosiga.
Täna hommikul ta kuulis, et hakkan tegama moosisuppi. Oleks te vaid näinud, kuidas ta silmad selle peale särama lõid. Mõelda vaid, moosisupp, see oleks arvatavasti ta unistuste toit!

Samas, kui vaadata, kuidas ta üleöö neljatähelisi sõnu on hakanud kokku lugema, siis paneb mõtlema, äkki tema puhul ongi koer moosi sisse peidetud.
Kellele vitsa, kellele moosi!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 29, 2014 toll Uncategorized

 

Ava silmad

Tuleb tunnistada, et panen hetkel diagnoosi puhtalt kohvipaksu pealt ning võin raamatu autorile seeläbi ülekohtuselt liiga teha, aga pelgalt loetud katkendi põhjal jääb küll mulje, et nii vähe, kui seda oligi, leidus ses liig palju täiesti asjassepuutumatut ja ülemäärast teksti, suhtumist ja väljendusviisi, mis tegeliku probleemi tõsiseltvõetavust minu arvates tõeliselt kahandab.

Omadest kogemustest olen mõistnud, et inimestel, kes vägivalla ja vägivallatsejaga kokku pole puutunud on niigi keeruline uskuda/aru saada/mõista, et kallale tulemiseks pole tihti tõesti vaja enamat, kui ühte vale sõna, üht vale pilku, üht vale lauset, vale teemat või hääletooni. On üsna loomulik, et “normaalsele” inimesele jääb alati kahtlus, et ju see ohver ikka provotseeris, pole ju võimalik, et niisama kallale tuldaks. Aga uskuge, see on võimalik. Ning inimene, keda lüüakse naljalt ei provotseeri, sest ta teab, mis sellele järgneda võib. Vastupidi, ta püüab igat plahvatusohtlikku olukorda puhverdada. Seal, kus provotseeritakse, seal üldjuhul ei lööda. Ütlen mina.

Mis tähendab, et mul on äärmiselt kurb, et sellest katkendist nii palju loba leidsin:
* Haiglariided olid ka päris šefid. Ent ausalt öeldes oli mul sellistest asjadest ülimalt ükskõik — poogen, mis sul seljas on, kui kusagil 20 tundi ööpäevast magad või siis üritad magada;
* Toit — kohutav. Ausalt, ma ei ole üldse mingi toidu üle nuriseja, aga no see seal oli ikka omaette tase. Tõstad lusikatäie putru suhu, aga tuleb kogu kausi sisu. Pudrukänkar, see oleks õige nimi haigla hommikusöögile.
* Olen üldiselt hästi tugeva tervisega ja üsna sportlik tütarlaps. Või mis tütarlaps, ma saan kohe 28. Tütarlaps? No ma ei tea, tunnen end tütarlapsena. Ja ilma jumestuseta näen piisavalt noor välja, et igasugused muldvanad tüübid väga silma ei teeks. Point on selles, et pekki, mulle ei meeldi, kui mind ratastooliga ringi kärutatakse.
*Aga praegu on aeg paraneda. Pean passima. Pean ära kannatama selle haiglarežiimi ja rõvedad toidud, lisaks kõigele tigedad õed. Oh jumal, kui tige mõni inimene olla võib. Täitsa uskumatu kohe. Kui iga natukese aja tagant toimuva kraadimissessiooni ajal tukkuma jääd, saad sõimata. No mida nagu? Tigedus ja õelus tulevad ühest august — rumaluse august.

Mul on lihtsalt mure, et kõik see, mis siin eelpool kirjas võib paljudes lugejates üksnes süvendada arvamust, ju nad ikka ise ka…..
Ja mulle tundub, et seesugusel kujul oleks/on raamat vastutustundetu.
Loodetavasti ma eksin. Kui see nii on, oleksin rõõmuga nõus avalikult vabandama.

Sellepärast soovitan omalt poolt lugeda hoopis Dagmar Lamp´i Kortermaja 18. peatükki: Tiina ja Anti. Ainult see 6 väikest lehekülge.
Inimene, kes on koduvägivalla probleemiga kokku puutunud, saab juba esimestest lausetest aru, et autor ei mõtle seda välja. Autor pole kirja pannud kellegi teise kogemusi. Autor ei jutusta ümber kellegi teise lugu. See on tema, kes seal sees on olnud. Võiksin anda selle eest pea.
Sest nii viimse piiri ning detailini pole võimalik välja mõelda ega ümber jutustada, seda hirmu ja jõuetust peab olema tundnud.
Täna ma juba usun, et vägivalda tunda saanud tunneb liigikaaslase pilgust. Olekust. Sõnast. Liigutusest. Või ma ei tea millest. Aga millestki kohe kindlasti.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; november 28, 2014 toll Uncategorized

 

Troonipärija vannub

Ma poleks kunagi arvanud, et vandumine minus uhkust tekitab!
Aga õige asi õiges kohas ja palun väga, endalgi on raske uskuda.
Troonipärija andis täna vande, kaitsta oma kodumaad! Ma tean, et tema kaitseks kah.
Käisime Exlife´ga kohal, mine tea, kas õnnestubki sellist asja kunagi elus veel näha. Tudeng on sõjaväest oma diagnoosi ja eriala valikuga topelt vabastatud. Ruudi on muidugi ka, aga mine tea, targem on siis juba kohe igaks juhuks ära käia, kui kutsuti!

Varustus oli mul vastavalt ilmale ja üritusele endal käekotiga kaasas: pläsku belõi aistiga ja villane tekk. Mõlemad kulusid igati marjaks ära!

Mõned pildid kah. Mina ja Troonipärija. Ja mina ja Troonipärija ja Exlife.
Mina. Minu. Minuga. Minusse.
Ainult mitte ilma minuta!

 
 
 
Pühendusega Valdurile. Troonipärija täitsa elus.
 
Ma räägin, et minusse: ainult 3 jõhvikat ja küüslauk ongi puudu.

 

 
16 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 27, 2014 toll Uncategorized

 

Kas me otsime või leiame?

Mind kummitab Downtown Abbey´s ühe vanema mehe poolt öeldud lause, et …kuna neid inimesi, keda me elus armastame, pole üldse palju, siis….

Siis. Siis. Siis.
Mida ma mõtlen?

 
13 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 26, 2014 toll Uncategorized

 

Kolm on seltskond

Rõhknaelaga voodipeatsis, minu konkurentsitud lemmikud!

Olin üle pika, pika, pika aja laupäeva õhtul täiesti üksinda kodus, istusin diivanil, põletasin küünlaid, lugesin Picassot, vaatasin telkut, sõin juustu ja mõtlesin, et mul on elus olnud täpselt nii mitu meest ja nii palju lapsi, et ühel päeval üksi olles ei hakkaks mul vist iseendaga elu lõpuni igav.

Pisut lohakad südamed

Suveplika seevastu visandab oma sadadesse kaustikutesse ja märkmikutesse tegelasi enamasti mitmekaupa. Ise ta lasteaias käia ei taha, aga tema liblikad mahuvad peopesa suurusele lehekesele ka viieteistkümnekesi sõbralikult ära. Alati naeratades. Üldjuhul keegi võõras teiste privaatust segama ei kipu. Ikka ja alati omad. Vahel harva hulgub lehel siiski ka mõni filigraanne üksik kass, lepatriinu, tort, süda, pilv, lilleke või keegi teine äraeksinu. Nendeski on oma võlu.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; november 25, 2014 toll Uncategorized

 

Multiintelligentsuse teooria

Lugesin eile öösel oma Picassot ja jäin mõtlema lause juures, kui Picasso ütles, et ega kunstnikud nii vabad polegi, kui arvatakse. On kujundeid, mis sunnivad end ise kunstnikule peale. Kunstnik ei vali neid.

Näiteks üht oma armsamatest ei saanud ta kunagi maalida naervana Ja sugugi mitte sellepärast, et too  poleks eales naernud, kuid Picasso jaoks jäi ta sellele vaatamata alati nutvaks naiseks. Ta maalis teda ikka ja ainult moonutatud vormides, aga seda mitte sadismist, vaid see oli visioon, millele kunstnik lihtsalt pidi alluma.
Teist armsamat ei suutnud ta aga kujutada istuvana. Istuv stiil ei sobi sulle, see ei anna edasi sinu isikupära: sa pole passiivne tüüp. Seismine sobib sulle paremini.
Kolmandaks arvas ta, et inimesed on kõik suuremal või vähemal määral loomad ning kaks kolmandikku inimestest näevad ka välja nagu loomad. Ainult üks kolmandik on nagu kasvavad taimed ning kuuluvad rohkem taime- kui loomariiki.

Tegin kahetasandilise graafiku ja asetasin end mõttes ise selle väikese oranži punkti kohale. Kahjuks kolmandat mõõdet siia lisada ei anna, muidu võiks veel selle looma ja taime tasandi ka lisada.

Ja siis hakkasin mõttes erinevate blogide omanikke, keda ma pidevalt lugemas käin siia graafikusse juurde täpitama.  Ma üles ei julge praegu panna, äkki keegi solvub, aga see blogiomanike liigitamine tundus mulle veidi põnevam, kui inimeste puhul, keda väga hästi tean või tunnen.

Aga siis tuli mulle mõte püüda siduda Picasso tabel Bostoni tabeliga. See võiks välja näha siis midagi sarnast, mina oleks siis jätkuvalt see oranž täpp selles G-punktis /mh……./.

Neid kokku pannes annab oma iseloomu analüüsida ka majanduslikus võtmes, ehk suur turuosa (nutab) toob küll palju sisse, kui kiiresti kasvav (seisab) turg neelab samuti palju. Kui kiire kasvu periood (seisab ja naerab) on möödas ja suur turuosa on siiski säilinud, saab sellest inimesest lüpsilehm, ehk siis tõenäoliselt on ta vanemaks jäänud, sest naerab ja seisab asemel on temast nüüd saanud naerab ja istub variant. Kõik on hästi, kui lüpsilehmadelt teenitud kasum õnnestub reinvesteerida küsimärkidesse, sest on lootust, et tasapisi siirduvad küsimärgid siiski ka tähekeste gruppi. Küll aga ei tasu kindlasti investeerida inimes(tes)se, kelle turg ei kasva ja turuosa on väike (istub ja nutab): süüa ta meile ei anna, aga ise süüa (investeeringuid) tahab küll. Seega, olge reaalses elus sellistega ettevaatlikud!

Ma kujutan ette, et kui lisada veel ka kolmas – loom-taim – mõõde, siis läheks veel lõbusamaks.
Kes viitisb, see andku minna!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 24, 2014 toll Uncategorized

 

Piparkookidest ja armsaks saanud kodudest ja arusaamatust vihast ning inimesest, kes kõige selle taga on.

Suveplikaga kolasime täna Mustri poes ja tegime kodus esimesi piparkooke. Juba teist päeva uimerdan mööda elamist, imetlen lõputult siin ja seal toas aknalaudadel põlevaid küünlaid, ahjus olevat tuld ja tunnen, et tegelikult on mul ikkagi kohutavalt kahju ka iseendal siit kodust ära kolida. Olen oma elus pidanud päris mitu kodu juba maha jätma ja tuleb tunnistada, et kodudel on kombeks siiski ajaga jube omaks ja armsaks saada. Seda enam, kui näen, kuidas ka Suveplika aina siia tagasi tulla tahab. /Lähme nüüd koju, lähme nüüd koju/.
Jah.

Aga siin on praegu tõesti tohutult hea ja rahulik. Ma ei tea, kas ma ainult kujutan seda endale ette, aga mulle tundub, et selle viie nädala jooksul, mis mees siit ära on olnud, on ka Suveplika kuidagi palju mõistlikumaks ja tasakaalukamaks muutunud. Mis ehk tuleneb sellest, et majas pole enam seda pidev-pinevat valvast õhkkonda. Eile hommikul rääkis Suveplika mulle, et oli näinud hirmsat und, kus isa tuli koju ja sõnatult, meie poole vaatamata elutoast läbi üles korrusele läks. Täpselt see, mida ta on oma elus nii palju kordi näinud on. Alati, kui ma süüdi olin, karistas mees meid nädalate kaupa, marssides suvalisel hetkel koju ja minema, möödudes meist nagu tühjast kohast. Kui talle liiga tehti, polnud mehe jaoks olemas enam ühtegi kokkulepet ega kohustust /Tahtsid tüli – said!/  Hetke pealt pidin alati valmis olema üksi olukorra, rahade ja argipäevaga hakkama saama. Ma ei oska kokku lugedagi, kui palju ta on minuti pealt minema astunud, jättes mind/ meid üksi keset tänavaid, reisi, kohvikut, teatrit, kino. Ja kodu. Üksi iseenda ja enamasti ka lapsega.

Ja nüüd ma tunnengi, et mul on nii tohutult rahulik ja hea, et ei pea enam kõike seda nägema ega taluma. Tunnen ainult suurt vastikust ja ma ei tahaks meest oma elus enam kordagi näha. Ma tõesti ei mõista, kuidas saab olla, et ma sellest kooselu ajal aru ei saanud, et asi nii kaugele on käest läinud. Tegelikult seesugune emotsioon isegi ehmatab ja hirmutab mind. Koguni kurvastab. Sest ma ei saa aru, mis selle kõige taga on ning miks ja millest selline viha?  Miks ma tunnen just nii, nagu tunnen? See vaevab ja väsitab ning olen isegi mõelnud, et kui ma sellele ise mõne aja möödudes vastust ei leia, peaksin ehk mõne asjatundja poole pöòrduma, kes selle ebameeldiva ja mürgitava sasipuntra mu see lahti harutada aitab.

Üks küsimus ei anna mulle veel rahu. Hiljaaegu ütles keegi mulle midagi mu blogi kohta. Mis pani mind mõtlema, et milliseks ma siis enda siin kirjutanud olen. Ma kuidagi ei tahaks ise selle seisukohaga nõustuda, aga äkki peaksin?
Kas ma olen ülbe? Kas ma olen edev? Kas ma olen labane? Kas ma olen lihtsameelne? Kas ma olen kuri? Kas ma olen naiivne? Kas ma olen snoob? Kas ma olen ära hellitatud? Kas ma olen ülekohtune? Kurb? Õel? Äkiline? Alatu? Nördinud? Rahutu? Ebaõiglane?
Kas ma olen neist keegi?

Aidake palun ja öelge, milline on selle blogi kohal hõljuv aura?
Anonüümne vastust on siinkohal absoluutselt aktsepteeritav. Isegi soovitatav.

 
13 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 23, 2014 toll Uncategorized

 

DA

“Kaks inimest on olukorras, mis ei tõota head…”
“Kas see teeb nad õnnelikuks?”

See kord oli nii liigutav, et mul tuli kohe mitu korda pisar silma.
Tegelikult tuleb mul ainuüksi sellest kananahk ihule, kui seda lugu alguses kuulen. Huhhhhhhh…….

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 22, 2014 toll Uncategorized

 

Reede ja esimene lumi

Nädala alguses käisin tervislikel põhjustel ühel päeval tööl autoga ning avastasin endalegi ülatuseks, kuidas ma oma bussisõidust puudust tunnen. Hommikul on see mõnus eelhäälestus tööle jõudmiseks ning õhtul kehtib sama lugu kojumineku puhul. Selline rahulik ja piisav aeg lainepikkuse vahetamiseks. Seda enam, kui mul eksisteerib siiski suhteline paindlikkus kellaaegade valikus.

Tavaliselt sätin end hommikuse 9.14 ekspressbussi peale. Uksest välja astun siiski sel hetkel, kui parasjagu valmis saan või tuju tuleb. Üks päev varem, teine päev mõni minut hiljem. Sellest tulenevalt olen teinekord minu inimestest ka varem peatuses kohal, kes tõenäoliselt ajastavad peatusesse jõudmist vähe täpsemalt. Üsna varsti peale mind jõuab tavaliselt tumeda villase jakiga lühem mees. Õige varsti peale teda keerab nurga tagant välja ruudulise poolmantli ja prillidega pikk meesterahvas. Millalgi paiskub lahti bussipeatuse taga oleva maja uks ning sealt lendab täis jõudu ja teotahet välja veidi unise näoga, tumedate veidi sassis juustega südamemurdja, kes avab kõigepealt suured väravad, istudes seejärel oma ilusasse läikivasse musta bemmi, et linna poole minema kimada.

Täna juhtusin tulema ühe kellaaja võrra varasema bussiga ning mõistsin, kui väga me enda ümber tegelikult seda igavat rutiini ja kindlust vajame. Väikeste igapäevaste asjade olemasolu märkame ja nende suurt tähendust mõistame alles siis, kui ühel päeval neist ilma jääme. /nagu Pilvede all juba, kas pole? Hääl lugege ise peale/. Klassika, aga mis siis. Vahel on hea seda uuesti läbi elada.

Üheksased bussid on alati sedavõrd palju tühjad, et saab vabalt istuma. Loksun siis seal hommikuga vaikselt kaasa ning sean end mõttes päevaks valmis. Maha lähen endiselt mitu peatust varem, kui vajalik oleks. Aga see hommikune mõnus jalutuskäik on samuti midagi, millest enam loobuda ei raatsiks.

Eile juhtus mulle tee peal vastu tulema üks mees koeraga. Kui ma neist juba paari sammu jagu möödas olin, mõistsin ühtäkki, et kui üldse, siis see ongi täpselt see koer, kellest me Ruudiga mõned õhtuda tagasi rääkinud olime. Kuigi ma veel hästi ei mõista, kuidas ma üldse nii kaugele olen jõudnud.
Igal juhul, jäin vist koguni hetkeks seisma ning vaatasin tagasi. Tahtsin koera välimuse enda jaoks võimalikult täpselt mällu salvestada. Astusin veidi edasi ning vaatasin seejärel uuesti tagasi, selge see, et tegemist oli siiski miski tõuga, aga millisega? Mõne aja pärast piilusin kiiruga üle ka kolmandat korda, kas peaks ehk mehelt seda ikkagi küsima, mis koeraga tegu? Sain aru, et mees oli juba mõistnud, et midagi toimub ja seepärast pidin kähku ära otsustama, mis ma siis teen, kuna mulle tundus, et pole just väga õiglane ja ilus meest ta teadmatuses ja arusaamatuses sedasi ahistada.
Aga olin sel hetkel kas liig arg või siis juba liig kaugele eemale kõndinud. Või pole ma koera teemat oma peas veel piisavalt selgeks mõlenud. Igal juhul sel korral loobusin. Ning ostsustasin, et kui nad  mõnel hommikul mulle veel peaks vastu jalutama, siis jääb mul selleks ju alati võimalus. Taas kord, milleks sündmustest ette tormata.

Exlife saatis mulle paar päeva tagas FB sõnumi ning pakkus mulle lahkesti laenuks üht luuleraamatut, mis tal kodus olemas on. Oh-oo, mis see nüüd siis oli? Ma ei osanud esiti kohe midagi arvata, täitsa mök-mök ning mul võttis ikka õhtuni aega, et end koguda ja talle üldse midagi vastata. Palusin tal raamat Ruudile kotti panna.

Raamat osutus pigem luulevihikuks, selline ahtake ja õhuke, täpselt nagu autorgi. Väga kerge ja üheselt arusaadav ning loetav. Ei mingit ilustamist. Ehmatavalt otsekohene, nagu keegi raamatu kaanel seda iseloomustas. Mina tunnen, et olen seesuguse ehmatuse jaoks vist juba liiga vana, see suure maailmavalu ja maailmaparandamise etapp on mul möödas. Kõik, millest ta luuletab, on iseenesest õige, aga inimestele peab jääma ikka natuke lootust ka.

Aga see tütarlaps on muidugi noor. Ja väga kena. Selline muusalik. Ja andekas. Seda kohe kindlasti.
Jah tõesti, minu jaoks oma mõtetes ja väljaütlemistes noorusele omaselt liig must-valge, pisut katki, toores, leppimatusest ja protestivaimust kantud ning halastamatu. Selline klassikaline mõtlev ja analüüsiv elluastuja. Natuke nagu Kuristik rukkis. Kus veel arvatakse, et maailmas valitseva silmakirjalikkuse ja kalkuse vastu saab saab sirgjoonelisuse ja võitlusega. Ma olen ka selline olnud. Aga tänaseks olen ammu maha rahunenud ja mõistnud, kui ei taha end hävitada, siis tuleb kohaneda ning kui üldse, siis brutaalsusele armastuse ja headusega vastu astuda. Oma ajastu eest ei ole kuhugi põgeneda. Oled sa poolt või vastu, ikkagi jääd terviku osaks, nagu Picasso selles raamatus räägib, mis mul praegu pooleli on.

Stiililt meenutab ta mulle jällegi Kristiina Ehinat. Nagu Andrus Vaarik viimases näosaates ütles, et Marlene Dietrich ei tulnud lavale mitte niivõrd laulma, kui sõnumit edastama, siis ka nende noorte naiste luule pole mitte voolav ja vulisev, nagu Marie Under, vaid rohkem jutustus.
Mind pani seejuures aga mõtlema, et kuigi Kristiina Ehin on küll Alexandrast mõnevõrra vanem, aga mitte siiski terve generatsiooni jagu, on Ehina luule märgatavalt soojem, küpsem ning pehmem. Isegi Ehina varasem luule. Annan endale aru, et naiselikkuse ja elukogemuse võtmes on Ehin Alexandrast ka paremal positsioonil, olles abielus ning lape ema,  mis annavad naisluuletajale juba kõrgemalt poolt eelise olla looduse poolt kaasaantuga iseenda ja maailmaga paremas kooskõlas ja terviklikum. Kuid ometi jääb õhku küsimus, mida siin blogis ikka ja jälle enda käest küsinud olen, kui suurt ja olulist rolli mängib meie hilisemas küpsuses ja võimalikus saavutatavas hingerahus siiski lapsepõlv ja vanemad?  Kui Ehin on kasvanud väga eluterves kodus ja õhkkonnas, armastavate vanemate ja õdede kõrval, siis Alexandra vastupidi, tundub tulevat vägagi katkisest ja ebstabiilsest perest, kus isa on sooritanud enesetapu. Kas sedavõrd erineva elupagasiga naistel on üldse võimalik samasse rahulolu ja küpsuse staadiumisse välja jõuda? Või on lapsepõlv ja vanemad selle võimaluse neilt eos juba võtnud?

Kui too kummaline seik luulevihiku näol kõrvale jätta, siis vedeleb praegu mu voodi kõrval maas lugemine: Elu Picassoga. Kümme aastat armastust. Ja see on võrratu. Kui palju huvitavaid tähelepanekuid,mõtteid ja põnevaid persoone.
See, mis nüüd edasi tuleb, pole mõeldud eelpool öeldu kinnituseks, aga ma lihtsalt tahan selle siia kirja panna.
Nimelt oli Picasso maja kojanaine väga harjunud, et Picasso juures käib kogu aeg väga palju sõpru ja tema loomingu kummardajaid, kes sageli jätsid tema kätte ka Picassole määratud kingitusi. Ühel päeval peale Pariisi vabastamist ilmus ukse taha Picasso hea sõber Hemingway ning kuna Picassot sel hetkel kodus polnud, siis ütles kirjanik kojanaisele, et jätaks sõbrale väikese teate. Kojanaine, kel polnud aimugi, kes see Hemingway on, olevat selle peale küsinud, et “Võib-olla tahate härrale ka mõne kingituse jätta?”. Hemingway vastas, et kahjuks polnud ta selle peale ise tulnud, kuid idee olevat suurepärane. Mille peale läks Hemingway välja maastikuauto juurde ning tuli tagasi kastitäie käsigranaatidega. Pani selle kojanaise tuppa maha ja kirjutas peale: “Picassole Hemingwaylt”. Lugenud kastilt, mis sellele kirjas on, tormas kojanaine ülepeakaela välja ning lubas tagasi minna ainult siis, kui keegi kasti minema viib.
Mis paneb mind kohe õhkama, et miks minul küll ometi selliseid sõpru ja kojanaist pole?

Muidu leidsin endale ühe tuttava küll. Ta on tore ning tema seltsis tunnen end mõnusalt vabalt. Olen aru saanud, et temaga suhtlemine annab ja aitab mul tänases suures segaduses ka enda tegelikest tunnetest ja soovidest oluliselt paremini aru saada. Ainuüksi siis, kui tema räägib, lööb see minu pildi ja maailma märksa selgemaks.
Teisest küljest mind aga tohutult üllatas, kui mõistsin, et küll vägagi erinevatel platvormidel, on meie väljund ja võimalused lähtepositsioonidest olenemata kummaliselt sarnased. Ma pole selle peale kunagi varem mõelnud. Mis mulle iseenesest muidugi vägagi sobib, sest kõige vähem vajan praegu miskit ülemäärast tõmlemist, mõtteid ja kohustusi.

Vat nii. Selline pikk reede täna.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; november 21, 2014 toll Uncategorized