RSS

Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2014

Sügise hullutavad sabinad

See on vist minust nüüd inetu, aga vahel ma tunnen eriti teravalt, et tahaksin juba, et Suveplika suureks saaks.
Selliste ilmadega sooviksin, et mu lapsed oleksid juba suured, ma ei tõusekski voodist teki alt, loeksin hoopis raamatut ja vaataksin veidi telkut“, õhkasin eile õhtul diivanil. Tudengi, Ruudi ja Suveplika seltsis.
Sul oleks juba suured lapsed, ise otsutasid veel ühe muretseda”, sähvas selle peale Tudeng. Oleksin võinud pea anda, et see (ära) tuleb.
“Jah, sul on täitsa õigus, aga vaevalt ma seda öelnuksin, kui seda kuulda kartnud oleksin“.

Ma ei tea, mind see nooruslik must-valge maailm ja enesekindlus kuidagi ei solva. Éttevaatlikus ja alalhoidlikkus, mis vanuse lindumisega kaasas käivad on äärmiselt tasakaalustavad ja vajalikud, aga kindlasti mitte maailma käivitav ja edasiviiv jõud.

Igal juhul. Olin nädalavahetusel täpselt nii maksimaalselt nahhaalne, kui olla andis ja anti. Mis tähendab, et hiilisin igal võimalusel jälle vaikselt magamistuppa, pugesin oma sooja Muumiteki alla ja võtsin raamatu pihku. Nii kauaks, kui Suveplika jälle mõne aja pärast avastas, et kadunud olen ning seejärel talle omase järjekindla nuiamisega mu teki alt taas kord välja sai. Kuni järgimise korrani. Et see loobumine liialt keeruliseks ei osutuks on mul üldjuhul pooleli vähemalt kaks raamatut, millest üks on sellist kergemat sorti, mis ei nõua nii suurt süvenemist ning mida saab lihtsamalt käest panna. Ja siis teine, selline raskemini sisse ja välja hüpatav, mille võtan üldjuhul kätte siis, kui Suveplika juba ööunne jääb. Või siis, kui teda kodus pole. Aga seda enam eriti juhtuma ei kipu. Viimasel ajal ei taha ta enam isegi vanaema juurde ööseks minna.
“Ma tahan sinuga olla.”
“Kas sa tahad minuga olla või tahad kodus olla?”
“Ma tahan sinuga olla ja ma tahan kodus olla”.
Vat nii ta räägibki.

Ühesõnaga, kui nii, siis nii. Leiaparim-võimalikust olukorras oli eile Sõnumid. Kui peaksin seda raamatut iseloomustama, siis võtaksin selle kokku lausega ühest selles olnud novellist: mul on alati nõrkus inimeste suhtes, kes on tõesti huvitatud, aga ei saa asjale pihta. Ehk siis enda poolsete kohandustega, mul on alati kerge nõrkus selliste raamatute suhtes, mis mind tohutult köidavad, aga millele ma alati kõiges pihta ei saa. Ütleme nii, et poolte novellide point jõudis mulle kohale, aga poolte puhul jäi küll suu vett täis. Mis ei seganud, vaid pigem võlus. Ja mulle tohutult meeldis ning mul oli tõeliselt kahju, et raamat nii kiiresti otsa lõppes. Vähemalt teist sama palju oleks võinud veel olla.
Huvitaval kombel assotseerus novellikogu mulle ühe Salingeri omaga, mida kunagi väga noorena lugesin. Millest on mul meeles umbes-täpselt samasugune parim päev banaanikala püügiks pisut segane ja creepy tunne ja efekt.
Ja veel. Kuigi mulle meeldib, kui mulle jäetakse filmi või raamatu lõpus piisavalt uitamis- ja tõlgendamise ruumi, siis varem või hiljem vajaksin ikkagi intelligentsemat inimest, kes viitsiks minuga sel teemal arutleda. Põnev on ja mingid asjad jäävad ikkagi painama ka. Tahaks ju kuulda ka teise mõtteid, mida tema millestki välja on lugenud või kuidas aru saanud.

Igal juhul: soovitan. Ilus, rahulik ja põhjamaine. Paeluv kaanekujundus peale kõike.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 20, 2014 toll Uncategorized

 

Sügise hullutavad sosinad

Liiklushuligaan, ehk mobiiliga roolis

Mulle nii tohutult meeldivad pragused värvid. Eriti need suurte vahtrate ja kastanitega ääristatud tänavad, mida sisse ahmida ning millesse uppuda. Ja värviliste lehtede sadu. Jumalik. Võiksin vist lõputult istuda või jalutada või ka pikali voodis aknast välja vaadata, kuidas suuremad ja väiksemad kollased lehed taevast vaikselt maa poole liuglevad.

Jah, ja ma tahan järsku Pariisi. Täiesti enneolematult. Pööraselt ja pimesi. Nii väga, et ma ei taha sellele soovile isegi vastu hakata. Nii hea ja ilus on millestki nii väga unistada. Sellest on saanud idée fixe. Just sügisel. Kui on värviline. Ärge küsige, miks. Ma ei oska vastata.
Võib-olla. Võib-olla oleks seal ilus ka kevadel. Kindlasti oleks. Aga praegu ma näen ainult sügist. Ja seda, et ma pean sinna ühel päeval saama.
Mees küsis, mida sa seal teha tahad?
“Ma tahan Louvre`i ja Eiffeli torni. Rohkemat ei tahagi. Lihtsalt ühte pikka aeglast nädalalõppu, et kulgeda. Mööda tänavaid ringi hulkuda ja nuusutada. Päevi varastada.
Ah, ja muidugi, neid aknaid. Neid aknaid tahan ma ka!” 

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 17, 2014 toll Uncategorized

 

Pilvedes. Neis kolmapäevastes.

No jumal tänatud, et nad selle eilse õuduka nii tolaks välja mängisid. Oleks hästi mängitud, siis oleks võinud isegi minu närvid alla vanduda. Suured inimesed tehku mis tahavad, nemad peaksid suutma end iseendi eest kaitsta, aga kõik mis puudutab lapsi, see teeb mind hellaks ja haavatavaks.

Üleüldse, mis seal nüüd toimub? Millest nii palju rabedust ja äärmuslikke kannakaid korraga? See paneb mõtlema, kas stsenarist on jooksnud oma eraelus ummikusse söö-palveta-armasta. See võiks olla vähemalt põhjus sellisele lammutamisele.
Nüüd puudub veel see, et Pireti uus peika oleks vägivaldne ja ta läbi klohmiks. Paistab teine selline kontrollfriik, et mina oleks juba ammu ja tagasi vaatamata põgenenud kus see ja teine.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 16, 2014 toll Uncategorized

 

KontoriNaine, see tõeline. Negatiivses võtmes.

Suhtlesin eile kiiretes küsimustes taas kord tolle terav-terase meesterahvast ülemusega. Meili teel, sest kujutage pilti, palju kõrgemalennulist ega positsioonikamat meest meil majas polegi, aga tema on lapsega haiguslehel. Ma ei taha siinkohal kohe kindlasti midagi halba öelda, vastupidi, aga see siiski tõeliselt üllatas mind.

Mul on mõningatest tema viimaste nädalate ütlemistest jäänud sisse halb tunne, et ta teeks mulle justkui miskeid tööalaseid peeneid vihjeid. Annan endale otse loomulikult aru, et see olen kõigest mina, meister põdeja ja üles noppija, aga siiski, siiski.

Igal juhul panin just sellepärast eilse viimase meili lõppu küsimuse: kas mulle ainult tundub või sa oledki mu peale kuri?
Tundes end samaaegselt täiesti kohutavalt. Mõeldes, et olen ikka tõsine naine ja vaene mees, nagu tal muid muresid polekski, kui minusuguste neurootiliste naistega suhteid klaarida. Enda arvates ei jäänud ma sel hetkel idiootsuselt raasugi alla oma nimekaimule kolmapäeva õhtusest seep-seriaalist, kes palus mehel vastata  päris ausalt.
Huh, kui jube. Aga ma siiski tegin seda, sest see piinas. Tiksus, kummitas ja mürgitas mu alateadvuses.

Kasutasin selleks ta oma relva: otsekohesust.
Ja teadsin kindlat, et saan talt vastuse. See rahustas. Ainult siis ma veel ei teadnud, millise.

 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 15, 2014 toll Uncategorized

 

Suveplika Esimene Armastus.

Kas pärdikud olid ka lasteaias?”
Nad ei ole pärdikud, nad on Ketu ja Metu“.

Kaksikud plikad. Igavesed suslikud. Vembu ja Tembu.
Neil on Suveplikaga pidevalt mõni kana kitkuda. Astuvad varba peale. Näitavad keelt. Susivad selja tagant. Ja tuulutavad liivaga.

Ma ei teagi, mis nende päris nimed on. Suveplika keeldub järjekindlalt neid teisiti nimetamast ja väidab, et need ongi nende nimed. Üleüldse, on kuidagi kummaline, et ta ei oska mulle öelda ühtegi nime. Selle aja jooksul olengi kuulnud ainult ühe poisi ja ühe tüdruku nime.

Too tüdruk on Loree, Suveplika lemmik, kes hakkab kooli minema ja pidi pidevalt ringi liikuma ranits seljas. Ja siis on keegi nimetu Printsess, kes käib iga päev uhkes maani kleidis.
Ja Valter, keda me nägime Kumus.

Ah jaa, ja siis keegi poiss, kes Suveplikale kõige rohkem meeldib ja kelle nime me vist isegi lõpuks tuvastasime, kui ikka tuvastasime, võib-olla mulle ka ainult tundub nii, aga igal juhul on see poiss, kellega Suveplika miskis tunnis tantsis. Ja täpselt nii ta itsitades mulle ütleski, et talle meeldib see poiss kõige rohkem.
See ei jõua mulle kuidagi kohale ja on samas nii armsalt naljakas. Et kuidas see ikkagi võimalik on, et temale keegi kõige rohkem meeldib, kuigi mäletan, et mulle endale meeldis ka lasteaias üks poiss kõige rohkem. Tõnis oli ta nimi.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 14, 2014 toll Uncategorized

 

KontoriMonk

Ma kohe ei saa mööda vaadata, kui osad kraanikausi kohal seisvad kruusid pole korralikult pestud ning neil on kohvirandid ja määrdunud põhjad või siis kerged huulepulga jäljed. Umbes korra nädalas võtan need kruusid ette, nühin nad (nad võib neile öelda küll, sest neil on näod ja nimed) korralikult puhtaks ja löön läikima.

Samuti ei anna mulle rahu, kui noad, kahvlid ja suured ning väikesed lusikad pannakse segamini topsidesse. Igal hommikul tõstan lusikad terariistadest jälle kenasti lahku.

Ma ei tea, kuidas neil õnnestub suhkrut tassidest nii mööda panna, aga ka selle pühin samuti igal hommikul kokku. Ja külmkapi uks peab puhas olema. Ma ei kannata, kui seal jooksevad miskid kuivanud nired.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 13, 2014 toll Uncategorized

 

ShahMatt

Üllataval kombel avaldas just ema seekord survet, et peaksin ilmtingimata inimeste hulka minema.
Pōhimōtteliselt oli see mōistlik, saan sellest isegi aru, aga oi, kuidas pean end sundima seda esimest sammu tegema.
Lōpuks läks loomulikult nii, nagu arvata oli, et oi, kuidas aeg lendas ja oi, kuidas oleks tahtnud veel kauem olla.
Toit oli maitsev, veini jagus, muusika oli mōnus, koht oli hubane, inimesed olid ilusad ja tundsid end hästi, ōde paistis ōnnelik, öö oli soe ja  mina olin sōbrannaga. Tähistasime ōe sünnipäeva ja kooselu seadust. Juhhei!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 12, 2014 toll Uncategorized

 

Peaaegu alati

on nende hulgas keegi:

* kes tuleb hiljem, aga lõpetab esimeste hulgas
* keegi kes kirjutab hariliku pliiatsiga. Üldjuhul käib see komplektis kustutuskummiga
* keegi, kellel saab pastakas tühjaks
* keegi, kes köhib nagu “hobune” või siis vähemalt luristab ninaga
* keegi, kellele on laual veepudel
* ja keegi, kellel on laual kohvitops
* keegi “külmavares”, kes kirjutab müts peas ja jope seljas
* keegi, kelle telefon pidevalt piiksub
* keegi, kes on väga ilus
* keegi, kes on nahhaalne või vähemalt väga tähtis
* keegi, kes kasutab vasakut kätt
* keegi, kellel on seljas teise inimese kuupalk või -palgad.
* keegi, kes saab hakkama poole vähema ajaga, kui ette antud
* ja keegi, kellele on lehed tihedalt äärest ääreni täis kribatud, aga alati on veel vaja midagi juurde lisada või üle kontrollida. Juurde lisada. Või üle kontrollida. Juurde lisada või üle….
* ja keegi, kellelt tuleb töö peaagu, et jõuga käest rebida, sest ta ei lõpetaks vist mitte iilagi.

Soomlaste hulgas on alati keegi mustanahaline või pilusilmne. Ja kindlasti mõned, kellel on laual ümmargune karp mokatubakat.

Venelaste hulgas on alati keegi, kes tahab WC-sse. Keegi, kes üritab maha kirjutada. Ja keegi, kes millestki aru ei saa.

Bakalaureuste hulgas on ilmtingimata vähemalt üks, kellel on roosa pinal ja värvilised “pliiatsid”.

Ja mõelda vaid, täna oli veel keegi juba pisut hallinevate juustega magister Priit, kes kirjutas trükitähtedega. Jumalukene, kui kõvasti lisaressurssi ja paremat ajaplaneerimist see nõuab.
 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 10, 2014 toll Uncategorized

 

Lähenemiskeeld

Olen praegu kohe kindlasti Ritsiku paadis, sest kui eilsete Pilvede all Kertu teatas Erikule aga ma tahan ausat vastust, siis oli mul küll tunne, et kuul pähe ja tule taevas appi.
Tundsin hetkeks miskit piiritut kergendust ja õnnetunnet, et sellised küsimused mind täna ennast enam raasugi ei vaeva. Samal hetkel tundsin end ka kohutavalt üleoleva ning halva ja hirmsa inimesena. Sest kahjutunne tähendab tihti ka enda kellestki kõrgemale seadmist ja paremaks pidamist.
Kuidas ma ka ei püüaks, siis paistab, et üdini head inimest ei saa minust iialgi.

Lohutasin end sellega, et tõenäoliselt vastaks ka 100-aastane Allan Karlsson talle nagu oma pahvikslöödud lapselastelegi, et seda, kes ainult tõtt räägib, pole mõtet kuulatagi.

Aga võib-olla peaksin hoopis samuti kaaluma aknalauast kõvasti kinni hoidmist, nagu Suveplika, kes hommikul niimoodi lasteaeda keeldus minemast. Sellega välistaksin vähemalt kõik võimaliku muu halva, mida praegu muidu ehk end ümbritsevatele inimestele öelda või iseenda läbi teha võiksin.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 9, 2014 toll Uncategorized

 

Miks?

Kui me pühapäeval koos mehe ja Suveplikaga Kumu kohvikus istusime rääkisin mehele, et mul oleks vaja krooni, sest mul on plaan järgmisel päeval sünnipäeva puhul Suveplika lillas Betty seelikus ja krooniga tööle ilmuda.
Mees vaatas mulle kummalise kahtlev-kahtlustava näoga otsa ja küsis: “Miks?”
Mis mõttes, miks?”, ei osanud ma midagi muud targemat selle peale kosta.
Sa ei ole sellist asja kunagi varem teinud. Miks sa nüüd järsku tahad niimoodi tööle minna?”

Jah, olen viimasel ajal märkama hakanud, et mees küsib mult teinekord küsimusi, mis paneb mind ennastki mõtlema, miks ma mingit moodi tunnen, käitun, tegutsen või mõtlen. Umbes nagu Allan Karlsson, kui ta endamisi arutles, miks täpselt oligi ta varastanud selle suure halli neljarattalise kohvri? Võib-olla sellepärast, et see oli võimalik? Või sellepärast, et kohvris võis vabalt olla paar kingi ja ehk isegi kaabu? Või sellepärast, et vanal mehel polnud midagi kaotada?

Ühel õhtul töölt koju jõudes näiteks, kui mul oli olnud täielikult null-päev, arvas mees, et peaksin tahtma selle peale tema kaisus olla. Seevastu mina tundsin, et ma ei tahaks raasugi, et keegi minuga sel õhtul kõneleks või mind tähele paneks, liiati siis veel lähedale tuleks või puudutaks.
Miks?”, küsis selle peale mees. “Miks sa ei taha?”
Jah, tõepoolest, aga miks siis, mõtlesin isegi, selili voodis olles. Mehe variant tundus ju esmapilgul tõesti justkui loogilisem lahendus. Miks ma siis ikkagi ei taha.

Ja muideks, ma siiski ei kandnud sel päeval tööl olles Betty seelikut ega krooni.
Miks?”, küsis mees, kui mind õhtul autoga koju tõi, sest olin tööl sel päeval ilma autota ning olime paari naiskaga Kahes Kokas õhtustamas käinud.
“Sellepärast, et mulle tundus, et sa ei oleks seda tahtnud”, vastasin mina.
“Kuidas, ma ju ei keelanud?”
“Ei keelanud, jah, aga vaatasid mind sellise näoga”.
“Kas see oli siis nii hirmus nägu?”
“”Ma ei oska öelda, kui hirmus, aga igal juhul selline, et mulle tundus parem mitte niimoodi tööle ilmuda.”

Aga päeva jooskul sain korraks siiski oma krooni pähe. Kui ühele naiskadest kingitust käisime ostmas. Oleksin seda muidu kangesti endale tahtnud, sest üks kroon võiks ju elus olla. Aga jätsin siiski ostmata, sest selle eest saaksin vähemalt viis korda kinos käia. Ja lisaks kõigele on mul see kuu juba niigi palju raha kulunud. Lohutasin end mõttega, et ehk siis jõuludeks.


Ja kui juba ostmiseks läks, siis tahate näha, millise lossi mina ostaksin. Neid saanuksin koguni kuus tükki.

 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 8, 2014 toll Uncategorized