RSS

Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2014

D nagu dapvalt düütu

Vajutan vasta klahvile. Esimesed sekundid kahtlen, kas helistajaks on ikka inimene või suhtlen automaadiga. Teiselt poolt hakkab minuga rääkima täiesti monotoonne meeshääl:
Tere, Soome ravimifirma (või midagi sarnast) on välja töötanud uue 3D D-vitamiini ja …”
“Aitäh, aga ma ei taha”.
“Ja, aga meie kliimas oleks vajalik D-vitamiini kohe kindlasti….”
“Võib-olla tõesti, aga ma pole üldse vitamiini usku inimene. Ma ei taha, aitäh”.
“No kui te muid vitamiine ei tarvita, siis D-vitamiini peaksite kindlasti…”
“Teate, ma kuulen päevast päeva, mida peaksin sööma ja kuidas elama. Ma. Ei. Taha. Aitäh”.
“No muidugi, peab oskama valida, aga D-vitamiinid….”
“Saage palun aru, te ei räägi mind ümber. Ma. Ei. Taha”.
“Aga D-vitamiin…..”
“Jumal küll, ma tahaks teid kohe näha”.

Müstika.
Nii konkreetne ja julmalt otsekohene pole ma pidanud ammu olema. Kui üldse.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 31, 2014 toll Uncategorized

 

Gone girl

Olin seda üsna kannatlikult edasi lükanud, aga eile jõudsin siiski nii kaugele, et sain selle filmi lõpuks ometi ära vaadatud. Loen parasjagu isalt sünnipäevaks saadud filmi aluseks olevat põnevusromaani ja pean ütlema, et film tekitas mus täpselt samavõrra segadust ja vastuolu nagu raamatki. Nii raamatus kui ka filmis hakkab mulle midagi nii kohutavalt vastu, mis sama palju ka tõmbab. See vastuolulisus on ühe ja teise puhul tingitud erinevatest asjaoludest ja raamatu puhul ma tänaseks juba tean õiget vastust. Aga filmi osas pean laskma tunnetel/arusaamisel settida.
Mul on tihti nii, et kohale jõudmine ja teadvustamine, millest ja miks mul parasjagu üks või teine emotsioon põhjustatud on, võtab rohkem aega.

Üks asi on siiski kummaline. Mulle ei meeldinud esimesest hetkest filmi mees osatäitja. Kohe nii väga ei meeldinud, et ma ei saanud sellest terve filmi jooksul kuidagi üle. Kujuta(si)n teda endale täiesti teistsugusena ette ja see vale mees segas ja häiris mind filmi algusest lõpuni.

Täpselt sama kummaline ja arusaamatu on mulle täna ka see, mis mu arvutis ikka veel nii erilist on.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 31, 2014 toll Uncategorized

 

Kolmapäeval

Exlife tegi mulle meie kokkusaamisel märkuse, et Ruudil on riietega kehvasti. Fine. Eile õhtul helistasin talle ja raporteerisin, et Ruudil on nüüd uued teksad, pluus ja müts.
Seoses sellega avanes mul ka endal võimalus lõpuks ometi proovida seda Montoni  kleiti, mida olin juba mitu kuud netilehel piilumas käinud. Kuna ma üldiselt tunnen juba oma asjad ära (nii hea ja vabastav), siis nagu arvata võiski, istus see kleidike mu seljas nagu valatult. Kusjuures, olen koguni nii ülbe, et arvan, et minu seljas mängib see paremini, kui siin pildil.

Igal juhul, ootasin terve õhtu ja kogu öö, millal juba jõuab kätte hommik, et saaksin selle ometi selga panna. Mulle endale tundus, et mu elevus oli võrreldav Suveplika ootusega minuga tööle kaasa tulla. Selline lapsikult ehe ja magus.
Ja nüüd, kus see hetk käes, olengi täpselt nii rahul ja õnnelik, nagu arvasin. Voila!

Ruudi tuvastas hetkega autos ära ka laulu ja loo pealkirja, mis mulle kangesti meeldib, aga millest ma muidugi seni midagi rohkemat ei teadnud, kui et olen seda mitmeid kordi autos kuulma juhtunud. Ma räägin, et poisid on hakanud mul üle pea ja teadmiste kasvama. Mis on uus ja tore ning omamoodi isegi kergendav.

Exlife võtab Ruudi nüüd mõneks ajaks enda juurde. Seniks, kuni ma uude lehekülge astun. Miks ma midagi ei teadnud?, küsib ta mult nüüd kolm korda päevas. Ma saan aru, et ta on shokis.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 29, 2014 toll Uncategorized

 

Esmaspäev

Muna ōpetas täna jälle kana. Väga naljakas tunne.

Ja exmehe, ehk poiste isaga käisin täna lōunal. Niisama ta minuga kohvikusse juba ei tule. Peab ikka olema veenev pōhjus ja pōhjendus, kui ta sellega nōustub.
Järelikult siis oli.
Ta pakkus mulle isegi teist kahvlit, kui soovin talt salatit vōtta. Jäin siiski kohvile ja endale kindlaks.
Aga muidu pole ta vist palju rohkem muutunud, kui et peseb nüüd ōhtuti hambaid.
Ja juustesse on ka palju halli sisse visanud.
Ma ei julgenud küsidagi, kas olen palju vanemaks jäänud. Kibeles küll.

Kokkuvōttes läks vist kenasti. Leidsime kompromissi.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 27, 2014 toll Uncategorized

 

Elus

Isa ütles, et ma ei pea kartma.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 26, 2014 toll Uncategorized

 

Argipäev

Tegelikult oli mul plaan kirjutada täna hoopist muust, aga ema jäi haigeks ja Suveplika tuli minuga tööle kaasa. Seega, jääb ära. Ning ka õhtusele kokkuleppele tuleb ilmselt kriips peale tõmmata.

Aga …see-eest… sa pane korralik kleit selga, pikad saapad jalga, võta laps käe kõrvale, lükka selg sirgeks ja rektor, kes parkla ukse taga suitsu teeb … haarab taskust kaardi ja avab sulle/teile suure kaarega ukse.

Muidu on jälle õhuline… kaal kukub step-by-step ja kõigub kuskil uimasuse piiril. Kellegi tiivalöögid on taas kord minuni jõudnud.
Ja kui keegi jälle ütleb, et kuidas sa küll oma nelja lapse kõrvalt (alati käib see klausel asja juurde) nii heas vormis oled, siis olen viimased aastad vastanud, et see tuleb ebastabiilsest elust. Ma ei pea mitte teps pelgama, et keegi sellest vastusest midagi välja loeks või aru saaks, aga tegelikult see täpselt sel põhjusel nii just ongi.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 24, 2014 toll Uncategorized

 

Armastus kolme jõhvika vastu

Meil on nüüd Suveplikaga uus projekt: kolm jõhvikat päevas ja elame saja-aastaseks!
Mind pani mõni aeg tagasi mõtlema, kui Hannes Võrno rääkis inimestest, kes hoiavad kümne küünega oma elust kinni ning kel pole vahet, kas nad töötavad elus väga kõrgepalgalise advokaadina või panevad  aastaid hiljem kuni surmani kuskil põgenikelaagris herneid purki. See on valik neile, kes tahavad elada lihtsalt rekordvanaks, hoolimata sellest, et nende elukvaliteet on absoluutselt olematu ja eksistents mõttetu.
Millegi või kellegi nimel suremine on tema jaoks püha ja auasi. Kui ta saaks surma valida, siis pigem sureks ta sangarina – sõjaväljal või kedagi päästes. Kellegi pärast elu andmine on suur asi.

Ühesõnaga, mulle jõudis järsku kohale, et elada saja-aastaseks saja-aastaseks elamise pärast on tõesti kuidagi tühine ja mõttetu.
Mõtlesin, kas minul on põhjus süüa kolm jõhvikat päevas?
Ja ma tean. Tean ja näen täpselt, mida mul vanemaks saades veel vaja korda saata ja anda on.
Ma pole päris kindel, kas Suveplika ka selle läbi on mõelnud, milline on tema hea põhjus saja-aastani välja vedada. Aga kindlasti on tal täna olemas vähemalt lühiajalisem eesmärk: terve püsida. Loodetavasti jõuab ta kunagi endale ka pikemaajalise eesmärgi selgeks mõelda.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 23, 2014 toll Uncategorized

 

Artišokk

Astusin lõpuks ka kinoklubi liikmeks ja lasin endale kaardi teha. Kaarti ei pea iseeneset olema, liitudes piisab täiesti ka ID kaardist. Aga mina tahtsin, et mul oleks kaart. Ilus. Mulle meeldib, et asjad, mis mulle korda lähevad, oleks mu lähedal.

Mul on hea meel, et olen uuesti kinno jõudnud. Tundsin sellest ausalt öeldes suurt puudust. Olen viimase kuu jooksul endale aega näpistanud ja ära vaadanud sellised filmid nagu: Jaanuari kaks palet, Kõrvalehüpe, Maagia kuuvalgel ja Kirsitubakas, sest oleks ju kena kursis olla ikka ka sellega, mis Eesti kinomaastikul toimub.
Ütleme nii, et nii mõttetu pole neist filmidest ükski olnud, et mul rahast kahju oleks hakanud, aga must-valgena poleks nad siiski välja vedanud. Kui siis see Eesti film. Kui ühe neist valima peaksin, siis soovitaksin neist neljast just seda viimast.

Aga jah, mulle pakub see kinos käimine, kui tegevus ka iseenesest. Kui saalis on viis inimest ja mina saan end tooli peale kerra tõmmata. Ja siis läheb ümberringi pimedaks, kõik on vaikne, keegi ei räägi, taha, sega, küsi mult midagi, kogu argipäev oma muredega kaob mõneks ajaks ja ma saan algusest lõpuni filmi sisse päris ära kaduda.
Vahel on koguni nii hea, et mõni aeg peale filmi sellest vaid elangi. Isegi süüa ei taha. Ida näiteks. Aga seda ei juhtu muidugi just üleliia tihti.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 22, 2014 toll Uncategorized

 

Tuleb välja, et ilu on tõesti vaataja silmades. Ja hirmudes.

 
Eesti kauneim noore pere talu
Kui ma seda fotot koos pealkirjaga esimest korda nägin, siis tekitas see mus hirmujudinaid. Üks väheseid asju, mille ma enda puhul täiesti kategooriliselt välistaksin on kooslus kodu-lapsed-tiik.
 
Mäletan kord, kui poisid olid veel küllaltki väiksed ja Troonipärija (kes oli igavene suslik) Tudengit seni kaua torkis, kui viimane suure haamri haaras ja Troonipärijat sellega taga ajama hakkas. Ma muidugi ei saa kindlalt väita, et midagi hirmsat juhtunuks, aga mulle tundus, et mõned üksikud korrad on Troonipärija suutnud Tudengi siiski nii viimse piirini viia, et Tudeng poleks endale aru andnud, mida ta teeb, kui ta vaid Troonipärija kätte oleks saanud. Ja tagantjärele tundus, et tegemist oli just sellise korraga.
Õnneks päästsid Troonipärija sel korral ta kiired jalad (millele ta üldjuhul mängiski) ja mina, kes juhtusin lähedal olema. Ma loomulikult ei tea, kas hoidsin sel hetkel ära midagi õudset, aga sel korral teadvustasin endale vist esimest korda, et kõik ei sõltu alati meist ja midagi hirmsat võib juhtuda ka siis, kui oled kolme sammu kaugusel või kõrval toas.
 
Teine kord olime kolmekesi lastega Kakumäel mere ääres. Poisid mürasid vee piiril, mitte rohkem, kui põlvekõrguses vees. Teised kaks ema istusid pisut kaugemal rannaliival ja ajasid juttu. Mina olin mingil põhjusel püsti ja lastele lähemal.
Korraga istus üks poistest Troonipärijale selga nii, et Troonipäriga ei saanud nägu veest välja. Poisid olid väikesed ja see, kes seljas istus ei saanud ise kindlasti arugi, mis tegelikult toimus. Oleksin ma sel hetkel istunud koos teiste emadega 50-60 meetrit eemal, poleks meist seal arvatavasti keegi olukorra tõsidust adunud. Ja kui siis üks kord midagi taipama hakanuks, oleks võinud olla juba hilja.
 
Kolmas. Kui Ruudi oli umbes viie kuune, panin ta auto turvahälliga köögipõrandale ootama, kuniks ise riidesse saan. Tulin seejärel kiiruga elutoast, haarasin hooga möödaminnes turvahälli … aga sang polnud korralikult lukustunud ning Ruudi lendas toolist näoga vastu köögi ja esiku vahelist maas olevat uksepiita.
 
Neljas kord. Ruudi oli just-just käima hakanud, kui temaga aias (veel kollases majas) suure õunapuu all õunu korjasin. Ühe murdosa sekundi jooksul õnnestus tal miskit imet pidi endale õunapuu najal seisnud mitmemeetrine väga raske puust redel kaela tõmmata. Õnneks, õnneks jäi ta täpselt kahe redelipulga vahele. Ja mina olin sel hetkel vaid hetkeks Ruudile selja keeranud ning temast kõigest sammu kaugusel.
 
Kui seda fotot vaatasin meenusid mulle kõik need neli seika. Meenus kunagi üks laps, kes lasteaias mingi redeli külge salli pidi rippuma jäi ja surma sai. Too 8-aastane plikatirts, kellest Pealtnägijas räägiti ning kes mingite ülitobedate juhuste kokkulangemise tulemusena hukkus. Kohutav!
Mõtlesin nende laste vanematele, õpetajate-kasvatajate peale. Seda, et tunnen vanematele väga kaasa, aga samas tean, et teinekord võib juhtud isegi siis, kui kõrval seisad ja ainult hetkeks pilgu kõrvale pöörad.
 
Ma isegi ei oska öelda, kas raskem oleks olla sellises traagilises olukorras lapsevanem või inimene, kelle vastutusel laps hetkel viibib.
 
Mis tähendab, et selles talus ei näe ma mingit ilu. Ainult hirmu. Kiusatust. Üht suurt ja põhjatut ohtu.
Minu süda ei leiaks seal kodus iilagi rahu.
 
 
 
8 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 21, 2014 toll Uncategorized

 

Desktop

Suveplika käis ema tööl.
 
 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 21, 2014 toll Uncategorized