 |
Eesti kauneim noore pere talu |
Kui ma seda fotot koos pealkirjaga esimest korda nägin, siis tekitas see mus hirmujudinaid. Üks väheseid asju, mille ma enda puhul täiesti kategooriliselt välistaksin on kooslus kodu-lapsed-tiik.
Mäletan kord, kui poisid olid veel küllaltki väiksed ja Troonipärija (kes oli igavene suslik) Tudengit seni kaua torkis, kui viimane suure haamri haaras ja Troonipärijat sellega taga ajama hakkas. Ma muidugi ei saa kindlalt väita, et midagi hirmsat juhtunuks, aga mulle tundus, et mõned üksikud korrad on Troonipärija suutnud Tudengi siiski nii viimse piirini viia, et Tudeng poleks endale aru andnud, mida ta teeb, kui ta vaid Troonipärija kätte oleks saanud. Ja tagantjärele tundus, et tegemist oli just sellise korraga.
Õnneks päästsid Troonipärija sel korral ta kiired jalad (millele ta üldjuhul mängiski) ja mina, kes juhtusin lähedal olema. Ma loomulikult ei tea, kas hoidsin sel hetkel ära midagi õudset, aga sel korral teadvustasin endale vist esimest korda, et kõik ei sõltu alati meist ja midagi hirmsat võib juhtuda ka siis, kui oled kolme sammu kaugusel või kõrval toas.
Teine kord olime kolmekesi lastega Kakumäel mere ääres. Poisid mürasid vee piiril, mitte rohkem, kui põlvekõrguses vees. Teised kaks ema istusid pisut kaugemal rannaliival ja ajasid juttu. Mina olin mingil põhjusel püsti ja lastele lähemal.
Korraga istus üks poistest Troonipärijale selga nii, et Troonipäriga ei saanud nägu veest välja. Poisid olid väikesed ja see, kes seljas istus ei saanud ise kindlasti arugi, mis tegelikult toimus. Oleksin ma sel hetkel istunud koos teiste emadega 50-60 meetrit eemal, poleks meist seal arvatavasti keegi olukorra tõsidust adunud. Ja kui siis üks kord midagi taipama hakanuks, oleks võinud olla juba hilja.
Kolmas. Kui Ruudi oli umbes viie kuune, panin ta auto turvahälliga köögipõrandale ootama, kuniks ise riidesse saan. Tulin seejärel kiiruga elutoast, haarasin hooga möödaminnes turvahälli … aga sang polnud korralikult lukustunud ning Ruudi lendas toolist näoga vastu köögi ja esiku vahelist maas olevat uksepiita.
Neljas kord. Ruudi oli just-just käima hakanud, kui temaga aias (veel kollases majas) suure õunapuu all õunu korjasin. Ühe murdosa sekundi jooksul õnnestus tal miskit imet pidi endale õunapuu najal seisnud mitmemeetrine väga raske puust redel kaela tõmmata. Õnneks, õnneks jäi ta täpselt kahe redelipulga vahele. Ja mina olin sel hetkel vaid hetkeks Ruudile selja keeranud ning temast kõigest sammu kaugusel.
Kui seda fotot vaatasin meenusid mulle kõik need neli seika. Meenus kunagi üks laps, kes lasteaias mingi redeli külge salli pidi rippuma jäi ja surma sai. Too 8-aastane plikatirts, kellest Pealtnägijas räägiti ning kes mingite ülitobedate juhuste kokkulangemise tulemusena hukkus. Kohutav!
Mõtlesin nende laste vanematele, õpetajate-kasvatajate peale. Seda, et tunnen vanematele väga kaasa, aga samas tean, et teinekord võib juhtud isegi siis, kui kõrval seisad ja ainult hetkeks pilgu kõrvale pöörad.
Ma isegi ei oska öelda, kas raskem oleks olla sellises traagilises olukorras lapsevanem või inimene, kelle vastutusel laps hetkel viibib.
Mis tähendab, et selles talus ei näe ma mingit ilu. Ainult hirmu. Kiusatust. Üht suurt ja põhjatut ohtu.
Minu süda ei leiaks seal kodus iilagi rahu.