Selline lugu, kõnnin mina rahulikult mööda tänavat tööle tagasi, kui minu kõrval astub … no nii umbes minu vanuses või suts vanem … meesterahvas.
Astume suht pikalt ühes tempos, kui ta järsku minu poole pöörab ja ütleb: küll ikka on kenasid naisi olemas.
No kas ikka kohe päris nii?, on mu esmane reakstioon ootamatule komplimendile. Mitte päris kaine mehe komplimendile. Teadagi, vägijook teeb ju kõik naised ilusaks. Rikutud mõtlemine. Karm elukool. Pähetaotud stambid. Huh, kole inimene olen, käib peast läbi.
Mees vaatab mind uuesti ja ütleb rahulikult: Olete küll.
Lõpetan vastupunnimise, vaatan teda ja vastan siiralt: Tänan teid.
Palun.
Peale seda lööb korraks välja mu korralik kasvatus: põgeneda. Järgmisel hetkel juba mõtlen, aga miks ma peaks. Mida ta õigupoolest mulle siis halba tegi, et temasse selliselt suhtun?
Näha on, et tal pole täna oma kõige paremas vormis, aga ta on korralikult riides, puhas, heatahtlik ning sugugi mitte labaselt või pealetükkivalt tatine ega ülemäära joogine.
Jään ta kõrvale ja astume rahulikult koos edasi.
Kust te siis nüüd sedasi tulete?, on minu kord teda pisut pikemalt silmitseda.
Eile läks peoks ja täna polnud minust parimat töötegijat…
Karta on jah.
Aga tööandja on mul mõitslik, andis mulle vaba päeva ja saatis koju.
Mõtlen omaette, kus ja kellena ta töötada võiks, kus on nii üllatavalt mõistlik ja arusaaja tööandja, aga küsima ei hakka. Mu töökoht juba paistab. See eeldaks siis juba võimalikku tänavanurgale vestlema jäämist. Aga kas ma nii tubli ikka olla suudan või tahan? Ma pole päris kindel. Isegi olen ennast juba ületanud. Seepärast jätan igaks juhuks küsimata.
Joongi nüüd paar pudelit õlut ja siis lähen koju. Seal saan naise käest ka korraliku koosa.
No pole hullu, eks te olete selle vist ära ka teeninud.
Eks jah…
Ma ei saagi aru, kas ta ise oma vastusesse ka usub. Igal juhul on selles rohkem leplikkust kui siirast nõustumist ning jääb mulje, nagu jäänuks ta mõte ja lause pooleli.
Aga kes meist endale õigustust ei leiaks. Kutsun end mõttes korrale, et mitte liiga sentimentaalseks muutuda.
Hakkan kohale jõudma, tema keerab vasakule, et üle tee minna.
No kõike head teile siis, ütleb ta teed ületama hakates.
Teile ka!
Ta teietab. Ainuüksi see mulle tegelikkuses meeldib.
Täitsa usun, kui oleksin naine, siis ehk saaks ta minultki kodus koosa, ma ju ei tea. Mul pole olnud meest, kes end peole unustab. Ma ainult oletan ja olen kuulnud. Tuginedes teiste kogemustele, kuidas asjad üldiselt käivad. Midagigi. Tunnen end mõnevõrra kergendatult.
Aga selle mõne minuti peale pole mul ju tegelikult mingit õigust kellelegi silti külge riputada ega hinnangut anda. Seda enam, et ta käitus minuga kenasti. Seda enam, et ma mitte midagi ei tea.
Ja miks ma peaksingi? Mulle tehti ju kõigest kompliment.