RSS

Arhiiv kuude lõikes: september 2014

Sünnipäeva mängud

Mõni aeg tagasi arutasin Suveplikaga, kas tema tahaks ka mulle sünnipäevaks kingituse teha. Meie ju talle kinkisime lepatriinu öölambi ja sinise näoga Monster High (miski mehe ja Suveplika omavaheline kokkulepe). Muidugi ta tahtis. Leppisime kokku, et sel päeval püüab ta olla mulle terve päeva maailma parim laps ja valmistab mulle hommikul esimese tassitäie kohvi (see oli temapoolne sünnipäeva lepingu punkt).

Täna hommikul olime kahekesi vannitoas. Kuulsin, kuidas mees teiselt korrusel alla tuli ja köögis kohvikannu tulele pani.
Tead, mul on sulle üks ettepanek“, ütlesin Suveplikale. “Mis oleks, kui läheksid täna hommikul kööki ja ütleksid hästi kõva häälega: Tere hommikust! Aga nad üllatuksid. Tavaliselt sa oled ju hommikuti selline turtsakas. On ju hea mõte?”
Kas täna on su sünnipäev?”

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 30, 2014 toll Uncategorized

 

Pûhapäev ehk palju rahvast ja palju süüa

Täna on mul tōesti selline tunne, et olen terve päeva ainult süüa teinud ja nōusid pesnud. Süüa teinud ja nōusid pesnud.
Kokkuvōttes olen siiski rahul. Tore kodune päev.

Eile seevastu lipsasin mōneks tunniks Kumusse, kus toimus üritus Näituse finissage Tiit Hennostega. Sain selle mōne tunniga nii palju targemaks, et see näitab veel kord, kui rumal ma tegelikult olen. Väga huvitav oli. Jäin üliväga rahule.
Elevust ja vaimustust jagus koduni välja. Nii palju, et lausa pidin saama seda kohe jagada, mis tähendas suure osa kuuldust ümber jutustamist. Muidu oleksin vist lōhki läinud.

Vastukaaluks ilule lōppes eilne Downtown Abbey nii kohutavalt, et isegi Pilvede all lōpp selle kōrval kahvatus. Seda oli ilmselgelt palju isegi minusuguse jaoks, kes sarju suhteliselt emotsioonivabalt, kahetise pilguga kōrvalt suudab jälgida.
Ma veel täpselt ei tea, kuidas ma seda järgmist osa suudan vaadata. Mōtlen sellele järgmisel laupäeval kell pool kümme.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 28, 2014 toll Uncategorized

 

Väiksed ja suured ehk tund aega ööunest nagu peoga pühitud

Suvetüdruk on vōtnud kasutusele raskema relvastuse ning vōitleb lasteaia vastu palaviku ja nohuga. Tatiplika.

Troonipärija läheb mōne päeva pärast sōjaväkke. Ta ei pidanud vajalikuks, et teda saatma läheksin. Ainuke, millega ta nōusse jäi, olid uued villased sokid. Villane memmemusi.

Kell 4.53 avastasin, et Tudengilt oli kell 0.38 saabunud sōnum: Ema, ma olen paha inimene.

Ruudi magas.

Vat nii. Lapsevanema rōōmud.

 
13 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 27, 2014 toll Uncategorized

 

Pidune kompliment ehk kõike ei peagi teadma

Kõnnin rahulolevalt ja kiirustamata mööda tänavat tööle tagasi, kui minu kõrval astub … no nii umbes minu vanuses või suts vanem … meesterahvas.
Astume mõnda aega suht ühes tempos, kui ta järsku minu poole pöördub ja ütleb: küll ikka on kenasid naisi olemas.
No kas ikka kohe päris nii?, on mu esmane reaktsioon ootamatule komplimendile. Mitte päris kaine mehe komplimendile. Teadagi, vägijook teeb ju kõik naised ilusaks. Rikutud mõtlemine. Karm elukool. Pähetaotud stambid. Huh, kole inimene olen, käib peast läbi.
Mees vaatab mind uuesti ja ütleb rahulikult: Olete küll.
Lõpetan vastupunnimise, vaatan teda ja vastan siiralt: Tänan teid.
Palun.

Peale seda lööb korraks välja mu korralik kasvatus: põgeneda. Järgmisel hetkel juba mõtlen, a miks ma peaks. Mida ta õigupoolest mulle siis halba tegi, et temasse selliselt suhtun?
Näha on, et tal pole täna kõige kergem päev, aga ta on korralikult riides, puhas, heatahtlik ning sugugi mitte labaselt või pealetükkivalt tatine ega ülemäära joogine.

Jään ta kõrvale ja astume rahulikult koos edasi.
Kust te siis nüüd sedasi tulete?, on minu kord teda pisut pikemalt silmitseda.
Eile läks peoks ja täna polnud minust parimat töötegijat…
Karta on jah.
Aga tööandja on mul mõitslik, andis mulle vaba päeva ja saatis koju.

Mõtlen omaette, kus ja kellena ta töötada võiks, kus on nii üllatavalt mõistlik ja arusaaja tööandja, aga küsima ei hakka. Mu töökoht juba paistab. See eeldaks siis juba võimalikku tänavanurgale vestlema jäämist. Aga kas ma nii tubli ikka olla suudan või tahan? Ma pole päris kindel. Isegi olen ennast juba ületanud. Seepärast jätan igaks juhuks küsimata.

Joongi nüüd paar pudelit õlut ja siis lähen koju. Seal saan naise käest ka korraliku koosa.
No pole hullu, eks te olete selle vist ära ka teeninud.
Eks jah…
Ma ei saagi aru, kas ta ise oma vastusesse ka usub. Igal juhul on selles rohkem leplikkust kui siirast nõustumist ning jääb mulje, nagu jäänuks ta mõte ja lause pooleli.
Aga kes meist endale õigustust ei leiaks. Kutsun end mõttes korrale, et mitte liiga sentimentaalseks muutuda.

Hakkan kohale jõudma, tema keerab vasakule, et üle tee minna.
No kõike head teile siis, ütleb ta teed ületama hakates.
Teile ka!

Ta teietab. Ainuüksi see mulle tegelikkuses meeldib.

Täitsa usun, kui oleksin naine, siis ehk saaks ta minultki kodus koosa, ma ju ei tea. Mul pole olnud meest, kes end peole unustab. Ma ainult oletan ja olen kuulnud. Tuginedes teiste kogemustele, kuidas asjad üldiselt käivad. Midagigi. Tunnen end mõnevõrra kergendatult.
Aga selle mõne minuti pealt pole mul ju tegelikult mingit õigust kellelegi silti külge riputada ega hinnangut anda. Seda enam, et ta käitus minuga kenasti. Seda enam, et ma mitte midagi ei tea.

Ja miks ma peaksingi? Mina pole ju ta tööandja ega abikaasa. Kõigest mõned minutid tänavalt.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 26, 2014 toll Uncategorized

 

Kompliment

Selline lugu, kõnnin mina rahulikult mööda tänavat tööle tagasi, kui minu kõrval astub … no nii umbes minu vanuses või suts vanem … meesterahvas.
Astume suht pikalt ühes tempos, kui ta järsku minu poole pöörab ja ütleb: küll ikka on kenasid naisi olemas.
No kas ikka kohe päris nii?, on mu esmane reakstioon ootamatule komplimendile. Mitte päris kaine mehe komplimendile. Teadagi, vägijook teeb ju kõik naised ilusaks. Rikutud mõtlemine. Karm elukool. Pähetaotud stambid. Huh, kole inimene olen, käib peast läbi.
Mees vaatab mind uuesti ja ütleb rahulikult: Olete küll.
Lõpetan vastupunnimise, vaatan teda ja vastan siiralt: Tänan teid.
Palun.

Peale seda lööb korraks välja mu korralik kasvatus: põgeneda. Järgmisel hetkel juba mõtlen, aga miks ma peaks. Mida ta õigupoolest mulle siis halba tegi, et temasse selliselt suhtun?
Näha on, et tal pole täna oma kõige paremas vormis, aga ta on korralikult riides, puhas, heatahtlik ning sugugi mitte labaselt või pealetükkivalt tatine ega ülemäära joogine.

Jään ta kõrvale ja astume rahulikult koos edasi.
Kust te siis nüüd sedasi tulete?, on minu kord teda pisut pikemalt silmitseda.
Eile läks peoks ja täna polnud minust parimat töötegijat…
Karta on jah.
Aga tööandja on mul mõitslik, andis mulle vaba päeva ja saatis koju.

Mõtlen omaette, kus ja kellena ta töötada võiks, kus on nii üllatavalt mõistlik ja arusaaja tööandja, aga küsima ei hakka. Mu töökoht juba paistab. See eeldaks siis juba võimalikku tänavanurgale vestlema jäämist. Aga kas ma nii tubli ikka olla suudan või tahan? Ma pole päris kindel. Isegi olen ennast juba ületanud. Seepärast jätan igaks juhuks küsimata.

Joongi nüüd paar pudelit õlut ja siis lähen koju. Seal saan naise käest ka korraliku koosa.
No pole hullu, eks te olete selle vist ära ka teeninud.
Eks jah…
Ma ei saagi aru, kas ta ise oma vastusesse ka usub. Igal juhul on selles rohkem leplikkust kui siirast nõustumist ning jääb mulje, nagu jäänuks ta mõte ja lause pooleli.
Aga kes meist endale õigustust ei leiaks. Kutsun end mõttes korrale, et mitte liiga sentimentaalseks muutuda.

Hakkan kohale jõudma, tema keerab vasakule, et üle tee minna.
No kõike head teile siis, ütleb ta teed ületama hakates.
Teile ka!

Ta teietab. Ainuüksi see mulle tegelikkuses meeldib.

Täitsa usun, kui oleksin naine, siis ehk saaks ta minultki kodus koosa, ma ju ei tea. Mul pole olnud meest, kes end peole unustab. Ma ainult oletan ja olen kuulnud. Tuginedes teiste kogemustele, kuidas asjad üldiselt käivad. Midagigi. Tunnen end mõnevõrra kergendatult.
Aga selle mõne minuti peale pole mul ju tegelikult mingit õigust kellelegi silti külge riputada ega hinnangut anda. Seda enam, et ta käitus minuga kenasti. Seda enam, et ma mitte midagi ei tea.

Ja miks ma peaksingi? Mulle tehti ju kõigest kompliment.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 26, 2014 toll Uncategorized

 

Maja

Mees viis mu ühel päeval muide maja ka vaatama.
Maja oli täpselt tema nägu. Pildid sel korral ei valetanudki. Ainult õu oli veel kümme korda suurem, kui arvanuksin.
Mees teab, et mina oleks ühe maja asemel saanud kolm ajahambast enam räsitud ja väiksemat.

Aga mu eesmärk pole sellega muidugi kedagi ega midagi halvustada.
Lihtsalt Mees on minust ka umbkaudu kolm korda suurem ja tugevam.
Ning tema maailmas ning asjades valitsevad oluliselt selgemad piirjooned ja jõulisemad mastaabid, kui minu omas.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 25, 2014 toll Uncategorized

 

Arusaamatud arusaamatused ehk olukorrad, kus parimad lahendused puuduvad

Mul on juba väiksest saati selline kiiks, et ei saa süüa kellegagi ühest taldrikust, juua samast pudelist. Kasutada söömiseks sama lusikat, kahvlit ega nuga. Hammustada üht ja sama pirukat. Süüa lõpuni kellegi pooleli jäänud toit. Jne, jne.

Nüüd täiskasvanu ja emana pigistan suure janu või nälja korral oma laste puhul siiski silmad kinni (ok, kissitan, siis on vähem näha ja mida ei hästi ei näe, seda pole ka päris olemas), lõikan võimalusel ääre ära või suure hädaga siis ikkagi ka ilma lõikamata, söön nende croissanti või kohupiimasaia lõpuni. Joogipudeli puhul püüan jaole saada alati esimesena või vähemalt võimalikult esimeste seas. Ka kohvi puhul olen teinud erandeid ning võtnud suures kohvinäljas mõne(d) lonksud Mehe kruusist või Statoili topsist.
End kõvasti kokku võttes ma suudan, aga samas tean (ja tunnen) seda alati.

Ja nüüd tuleb tööle mu töökaaslane, kes kõigele lisaks on nädalakese jagu ka tatine ja rögiseb (uhh) ning teatab mulle rõõmsalt, et mul oli eile õhtul kõht nii tühi, et võtsin lusikaga paar ampsu su ubade purgist.

Kuna juba lapsena pandi mu pirtsakust mulle pahaks, õppisin üsna varakult sellistes olukordades võimalikult märkamatuks jääma ning vaikselt kõrvale hiilima, jättes seltskonnas ühiseks saanud söögid või pudelid sedasi ükskõikselt ja möödaminnes ah-mul-polegi-enam-isu puutumata. Olin isegi endaga hädas ning oma püüdlikult mängleva kergusega soovisin end seeläbi ühest küljest kaitsta, püüdes samal ajal välistada ka igasuguse võimaluse, et keegi end sellest kuidagi isiklikult puudutatuna tunneks.
Lapsena tundus see muidugi seda ülekohtusem, et tundsin end oma kiiksu pärast juba niigi halvasti ja karistatuna.

Loomulikult ei soovinud ma ka nüüd oma töökaaslast iseenda vea tõttu ebamugavasse ja süüdlaslikku olukorda panna. Seepärast olin lihtsalt vait, teades samal hetkel väga selgelt, et juba mõne aja pärast leiab see poolik oapurk tee prügikasti. Minu jaoks on sealt edasi söömine absoluutselt välistatud. Hea meelega pakuks seda küll enne äraviskamist samale töökaaslasele, et võib purgi peale neid mõnda lusikatäit nüüd päris endale saada (ja seda päris heast südamest, tõsiselt kohe, sest see on väga maitsev ja prügikasti visatuna läheb see lihtsalt raisku), aga sel juhul peaksin talle ikkagi oma saladuse avaldama, millele järgneb minu kogemuste järgi ikkagi see arusaamatus ja ebamugavustunne, sellele omakorda vabandamine ning halva ja pirtsaka inimese tiitel. Kui mitte otsesõnu, siis enamasti peegeldub see ikkagi inimeste näos ja mõtteis.

Keeruline see kiiksuline elu, eks ole.

 
10 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 24, 2014 toll Uncategorized

 

Mängime seda mängu, et…



Tie&Apron

…kui sa peaksid ühe valima, siis milline kokk see neist oleks?


 
9 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 22, 2014 toll Uncategorized

 

Viiekas

Kahetsusväärselt tuleb nentida, et tunnen end ikka veel kindlamalt lapse, kui täiskasvanu rollis. Ning eelistan istuda sada korda ennem batuudi otsas, kui võõrustada suuri külalisi: Olge head, võtke palun salatit ja saiakesi! Kas te kohvi soovite? Kooki on ka, kas ma panen teile? Kes veel soovib?

Uh, ma ei oska seda. Ja kui ei oska, siis vōtab see emotsionaalselt nii läbi. Ōnneks on vähemalt mu ema selleks nagu sündinud. Ma ei teagi täpselt, kui palju ta mind sellistes olukordades vee peal on hoidnud. Igal juhul neid on. Üksjagu.
Ja ma ei tea seda ka, kas ta teab, kuI kUI KUI tänulik ma talle selle eest olen.

Aitäh kõigile pea- ja kõrvalosatäitjatele!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 21, 2014 toll Uncategorized

 

Preili Viiene ehk hip-hip-hurraaaa…

Kallis
Suve-, Sügise-, Talve-, Kevade-
PLIKA
 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 20, 2014 toll Uncategorized