RSS

Arhiiv kuude lõikes: juuli 2014

Töö Mehed

Maja peal liiguvad ringi kollastes töötunkedes töömehed. Nii puhtad ja meeldivalt viisakad. Vaatavad otsa ja ütlevad hommikuti “tere”.
Tajun kristallselgelt, et ühiskonnas on toimunud areng.
Kõll!

See paneb järele vaatama. Mis nendega tehtud on?

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 14, 2014 toll Uncategorized

 

Pühapäeva hommikul

Reede õhtul Suveplikaga Suvekuningriigi poole sõites tegin autos taas kord ühe oma kõikvõimsatest otsustest: hakkan hommikuti kaerahelbeputru sööma.
Õigupoolest mulle sel hetkel koguni tundus, et mitte hakkan, vaid suisa tahan. Kui tavaliselt need otsused auto seisma jäädes samal hetkel kildudeks purunevad, siis kummalisel kombel kaalusin  kohale jõudes endale juba sel õhtul väikse kausitäie keeta. Mispeale otsustasin siiski hommikuni kannatada. Et veelgi paremini maitseks.

Ja üllatus-üllatus: veel täna hommikulgi polnud mu pudrutuhin kuhugi kadunud . Maitses juba teist hommikut täpselt nii hästi nagu reede õhtul autos tundus.
Suveplika sööb maasikamoosiga, mina magusat väga ei taha. Armastan kuumalt ja võiga.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 13, 2014 toll Uncategorized

 

Suves

ikka veel on armas, kui magab
 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 12, 2014 toll Uncategorized

 

Kahekesi. juba jälle.

Ma vaatasin neid pilte ja enamus neist olid tühjad ja siis jälle need varbad…“, vangutab ema arusaamatult pead, kui me möödunud nädalavahetuse hommikul koos Suvekuningriigi häärberi trepil istume.
Need varbad peavadki olema. Saad aru, see on …taotuslik. No nagu järjejutt vōi…kuidas nad siin-seal vaikselt ja sõbralikult kahekesi ringi toimetavad.”
“Mis asja?”

Ema pole sellist jama kunagi mōistnud. Ja mina jälle olen ajaga mōistma hakanud, et ta ei mōista, aga seejuures ma hästi ei mōista, et kuidas ta ikkagi ei mōista.
Minu jaoks on kōik nii lihtne ja selge.
Seevastu ema varbad on vastukaaluks minu pilvedes hõljuvatele märksa kindlamalt ja turvaliseemalt maa küljes kinni.
Kui ta eile ootamatult haigeks jäi, siis tundus, nagu oleks elu korraga – raksaki – seisma jäänud.
Midagi on me varvastel siiski ühist ka. Emale on ta varbad alati meeldinud: “Minu arvates on need mul ilusad,” on ta mulle omasid korduvalt kiitnud.
Minu arust on minu varbad samuti ilusad. Mulle on mu varbad ka alati meeldinud.
Isa varbad mulle praegu ei meenugi. Aga mulle kuidagi nagu tunduks, et pole tema omadel ka häda midagist. Pigem ilusad, ma arvaks.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 10, 2014 toll Uncategorized

 
Video

Kodukinos

Olen möödunud pooleteise nädala jooksul mõttetult laristanud ja ostnud endale koju paar DVD-d filmidega, milliseid olen varasemalt tahtnud kinno vaatama minna, kuid mis siiski erinevatel põhjustel nägemata on jäänud. Ja viimasel ajal, kus ma peale kodu ja Suvekuningriigi enam kuhugi minema ei kipugi, olen päris rõõmuga suure kino vahetanud kodukino vastu, kus praegu Suvetüdruku ära olles on olnud võimalust, vaikust ja segamatust end tagantjärele paaril õhtul öösse välja ära kaotada. Või oleks õigem öelda: täie rauaga piinata. Sest ma täpselt ei saagi aru, miks ma seesuguseid psaiko filme ikka ja jälle vaadata tahan, mis juba esimestest kaadritest näha on närviliselt rabedad ja väga katki. Seejuures pigistavad sedalaadi ängistavad filmid mu alati vaimselt kuidagi nii tühjaks, et kohati tundub, et edasi vaatamiseks peaks tegelaste eeskujul isegi pudeli veini või paar Xanaxit jooksvalt hinge alla viskama. Tuleb tunnistada, et kainena lõpuni välja vedada on minu jaoks paras katsumus. Stabiilselt filmi kohal hõljuv paks küünilisuse ja lootusetuse oreool sunniks justnagu alateadlikult end selle vastu kuidagi(gi) kaitsma.

Samas, midagi neis filmides siiski on, kui need veel mitu päeva hiljemgi mind enda küljes kinni hoiavad. Ja kuigi need mind muserdavad ja teatud mõttes halvasti mõjuvad, koguni ära teevad, siis ilma nagu ka ei saaks ega tahaks. Mis kõlab nüüd nagu sõltlane. Või masohhist. Aga nii lihtsalt on.
Mees on mulle muide läbi aastate vihjanud…või noh tegelikkuses vist muidugi enamgi…sest miks mul muidu süümekad on …. et kaon mõningate filmide sisse ja mõju alla ära. Teinekord koguni päevadeks. Mida ma põhimõtteliselt ei eitagi. Just täpselt sellised filmid seda minuga teevadki. Aga kahjuks pole ma leidnud ka lahendust, kuidas end kaitsta, et nii ei juhtuks. Ma küll väga tahaks, aga ei oska neid mitte kuidagi endast mööda lasta.

Neljapäeva õhtune film oli Augustikuu.

Kust mulle juba esimesest hetkest tundus, et enam (palju) koledamaks minna pole võimalik. Aga oli. Vinti keerati kuni lõpuni. Kogu lugu oli nagu üks suur harakiri, ainult jube allapoole vööd ja vääritu. Nii palju saasta, räpasust ja vaimset vägivalda. Vastik. Jube vastik.
Filmi lõpuks keeras lugu sees nagu halvaks läinud toit, millest korraga vabanemiseks oleks tahtnud näpud kurku ajada.

Mulle tundus, et filmis oli tegelikult must-valgena kaks väga lihtsat tõde.
Esiteks. Läbi terve filmi leidis väga ilmekalt kinnitust väide, et tõde ilma armastuseta on lihtsalt primitiivne vägivald. Oh, seda oli seal ikka erakordselt jõuliselt ja hellitamata edasi antud. Ja teiseks: lapsepõlvest kaasa saadud/pandud seljakott. Milleni olen oma mõtetes tänaseks isegi välja jõudnud ning mis nüüd siis ka Vonneguti poolt tema elulooraamatus minu arvates väga hästi paari lausesse kokku on võetud, kus lapsed süüdistavad vanemaid (vahel ka õdesid-vendi) haavade eest, mille need kunagi lapsepõlves neile südamesse on löönud, olles hiljem võimetud nende ning ebasoodsate sündmuste ahela vastu, mille nad liikuma panevad.
Ühesõnaga selline mõttetu komplekside ja ebakindluse pagas, mis nõuab aega ja tööd, et sellest jamast suuremaks kasvada. Või kui päris lahti ehk ei saagi, siis vähemalt ajaga kergemalt võtma hakata.


Eileõhtune film Blue Jasmine, no…oli tegelikult ikka ka …otsesõnu…väga kurb ja hirmutav. Ääretult närviline. Otsast lõpuni.

Kusjuures, saan ju mõistusega aru, et see on haigus. Aga seejuures pole ma veel ka täna lõunaks suutnud välja mõelda, kas üldse ja kui, siis milles peitub säärase kõikehõlmava ebastabiilsuse juures see parim võimalik lahendus. Eriti inimese enda jaoks.
Meie, ümbritsevad võime seesuguse sangpommi enda elust ju vajadusel lihtsalt ühel hetkel välja lülitada ja kõrvale visata, kuid mida ta ise teha saaks, et oma elu enam-vähemgi stabiilselt üle elada. Kuidagigi. Ma ei tea, kohe ei kujuta ettegi. Jumala eest. Ja selles filmis ei jäetud ses osas mu arvates ka kohe mitte kivi kivi pealegi. Mitte lootuse kü-bet-ki.

Ma ei tea, kas peaks nüüd vahelduseks vist midagi kergemat peale võtma. Äkki näiteks midagi sellist? Või?

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 8, 2014 toll Uncategorized

 

paadis

Paadininas

Lõbusõidul

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 6, 2014 toll Uncategorized

 

Uus

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 5, 2014 toll Uncategorized

 

Võimalikud kõrvaltoimed

Olen juba pikemat aega ühes korralikumas madalaseisus, mis elus ette tulnud.
Aga öeldakse ju, et alati leidub halva asja juures ka midagi head. Mis paistab olevat tõsi. Vähemalt üks tõeliselt hea asi selle kaotatud ajaga kindlasti kaasneb: riidekapp pole tühi.
Kusjuures, nii üllatav, kui see ka pole, on see uskumatult kergendav muideks.
Käin tööl juba üle kuu aja täpselt ühes ja samas riietuses. Või peaks seda nimetama juba vormiks.
Seejuures ei morjenda mu vorm mind mitte karvavõrdki. Vastupidi: mul on hea ja mulle lausa meeldib nii. Võiks öelda, et tunnen end koguni turvaliselt. Tagasihoidlikult, aga siiski kenalt ja naiselikult.

Päris p*****s oleks siis, kui välimus enam üldse ei huvitaks.
See on minu jaoks olnud alati üks mõõdupuudest, kuidas äraolemise tõsidust ja sügavust hinnata.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 3, 2014 toll Uncategorized

 

Ilus

Lamame Suvetüdrukuga kahekesi kōrvuti selili voodis.
Suvetüdruk pöörab pea minu poole, vaatab mind ja küsib:
Kas sa jäädki selliseks?”
“Milliseks?”, ei saa ma täpselt sotti.
Nii ilusaks nagu praegu.”

Mis te ise arvate. Peaaegu oleks pisar silma tulnud.
Puhas klassika jälle. Aga mina pole varem muinasjuttudesse sattunud.
Sellepärast vōtabki ōhku ahmima.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 1, 2014 toll Uncategorized