RSS

Tagasi Tallinna kaardil

25 juuli

Lōpuks, lõpuks ometi enam ei valutagi.
Kas teate ikka, mida TEGELIKULT tähendab, kui kuskilt ei valuta? Kuidas elukvaliteet kolinal kukub, kui valutab. Ainuüksi mōne päeva ja magamata öödega. Alles siis saad aru, milline õnn ja ōnnistus on pelgalt ōhtuti voodis teki alla pugeda nii, et mitte midagi ei valuta.
Ma ütlen. Veel üks kord. Kuigi ma kipun end vist tihti kordama. Aga tervis ON absoluutselt kōige alus.
Ning olen lōputult tänulik, et mu keha mind senini nii tublilt “teeninud” on. Mina talle päris samaga kindlasti vastanud pole. Olen vōtnud oma tervist ja keha suht iseenesestmōistetavalt. Nagu nii peakski. Aga ei. Vōiks olla hoopis teisiti.
Viimastel päevadel olen ta peale tavalisest palju enam mōelnud. Teda selle eest mōttes tänanud. Pai teinud. Et ta mind kõik see aeg nii tublilt hoidnud, välja vedanud ja toetanud on. Ka sel korral. Mōtlen, et millal ta kannatus katkeb? Millal ta lööb käega ja küsib, kaua ma sinuga lolli mängin? Kaua ma su kōrval jaksan, kui sa nii isekalt ja vastutustundetult elad ja minusse suhtud?

Eile sain lōpuks lugeda (sest kui on valus, siis ei saa ega taha ju mitte midagi ja see on veel kõige  kohutav-masedavam) ja siis neelasin ühe ampsuga raamatu ” Ōnn on otsuse küsimus“. Täpselt nii vuhhhhh, nagu mōni aeg tagasi ” Tallinna kaardi“.
Minu meelest nii stiililt kui järelmaitselt vägagi vōrreldavad ja sarnased kogumikud.
Näpuotsaga, aga väga selgelt ja tabavalt. Ja mis põhiline. Tekst elab ja kannab. Mängib ja mängleb. ühtegi sōna pole üle ega puudu. Aga ses väheses on peidus hoopis rohkem.
Eriline oskus (k)anda edasi seda miskit viisil, et lugedes jääb tunne, nagu oleksid kōrval. Igal pool ja kogu aeg. Otsapidi sees.
Päevalehes öeldi selle kohta: miniatuurimeister. Mulle see sōna oma lakoonilisuses väga meeldib. Kümnesse. Nii vähe, aga nii palju.
Mari Peegel ütles päevalehes Tallinna kaardi kohta, et rohkem kui konkreetset sündmust kirjeldab Jan Kaus seda, mida tihti peetakse kirjeldamatuks, mingit spetsiifilist fluidumit, millest alles hiljem – võib-olla tundide või aastate pärast – saab sõnastatav emotsioon.
Minu arvates vōiks sama öelda ka Kätlin Kaldmaa kogumiku ja stiili kohta. Tegelikkuses samasugune pöörangute ja kohalejõudmiste (elu)kaart. Lihtsalt kohas piiritlemata. Laiali kogu maailmas.
Tegelikult olen sarnast mōtet ka kuskilt varem kuulnud. Mis kōlas umbes nii, et loos sees olles pole see veel lugu, tihti hoopis peataolek. Suur pimedus. Alles hiljem saab sellest lugu, kui räägid sellest endale ja teistele.
Ongi ju nii, kas pole.

Siit edasi, siis minu poolest võiks Tallinna kaardist saada koguni sarnane sari nagu seda on “Minu” sari. Kus erinevad inimesed oma varasemalt kogetud tunnetele näppu peale panna üritavad. Tallinnast jääks sel juhul muidugi väheks. Natuke laiendatud Eesti kaart sobiks sel puhul hoopis paremini.
Mina isiklikult võiksin selliseid erinevate inimeste lugusid ja kaarte vist lõputult lugeda. No arvata võib, et mitte kõigi, aga kindlasti kohe nende, kel see nii hästi ja südamlikult välja kukub, nagu Jan Kaus´il õnnestus. Olen kindel, et nt Kätlin Kaldmaa kaart oma kohkumatus lihtsuses (mis pole loomulikult primitiivsus, aga mul ei tulnud paremat sōna) ja selguses oleks täpselt samavōrd ilus.

Üks jube oluline asi veel. Oma vahepealsete suurte isude ajal leidsin uued lemmikud. Kusjuures, kui minu puhul muidu mango lööb alati banaani, siis siin julgen öelda, et banaan maitses isegi paremini.
Igal juhul on see suurem karp ja juba tühi, nagu näete. Kusjuures mitte keegi teine ei saanud seejuures banaanigi.
Olete proovinud?

olen ju hea inimene ja ema?

p.s kas teadsite, et film “Kaks ema” (mida ma just üleeile kodumuuvist lõpuks vaatasin) polegi pelgalt Hollywood, vaid Doris Lessingu raamat “Vanaemad” (millest ma eile Kätlin Kaldmaa raamatust lugesin. Jälle juhuslikult?).
Olen jätkuvalt hämmingus, et kuidas minuga ikka nii tihti ja nii juhtub, et näen midagi, täitsa juhuslikult?…millest ma midagi ei tea… ja mis teinekord mõneks ajaks täitsa lummab või jalust rabab… ja kui päris ei rabagi, siis kindlasti mingit emotsiooni tekitab…ja siis läheb vaevalt päev või paar ja ma loen või kuulen kuskil sama asja/inimese/sündmuse (mis iganes) kohta lisaks/peale.
Justkui. Täitsa juhuslikult. Või siis hoopis. Täitsa juhuslikult?
On see siis punktiga või ilma?

Kummaline.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 25, 2014 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: