Mōni aeg tagasi jōudsime Suveplikaga ta monkluse tōttu viimaks siiski ka Lastehaiglasse psühholoogi vastuvōtule. Nagu soovitatud. Ma ise arvan, et üldiselt olen üsnagi arusaaja ja koostööaltis lapsevanem – nōustun, mōistan ja noogutan kaasa siiski enamusele asjadele, mida räägitakse ja soovitatakse.
Eks ma ole muidugi ise üksjagu lugenud, pluss oma kogemused lisaks ning ega ma seejuures tunnegi, et keegi mind kuidagi paika või nurka suruda üritaks. Isegi, kui kõik kuuldu väga hästi meeldi. Eks ma saa ju aru kah, et mõnes kohas olengi liialt vähe järjekindel ja mugav, aga olen seda ka alati endale tunnistanud ning juba mōnda aega tagasi loobunud end selle tõttu ka liigselt süúdistamast. Ammugi ei püüa ma olla enam ideaalne inimene ja lapsevanem.
Kas ei muudaks see kõike ainult hullemaks?
Ühest teemast pole ma sellele vaatamata siiski kunagi hästi aru saanud. Miks ei tohi lapsed vanemate kōrval magada? Miks neil p e a b olema ” oma koht”?
Olen ise maganud nii ema kui isa kōrval nii umbes kümnenda eluaastani. Ka kōik mu lapsed on maganud meie vahel, kōrval, otsas ja kus iganes vahelduva eduga täpselt nii kaua, kuniks nad sellest suvalisel hetkel lihtsalt ise välja on kasvanud.
Sealjuures ei tundu mulle mitte kuidagi (kui mitte arvestada, et ma ise juba ammu ja alati /ja alasti/ eelistan vōimalusel magada suisa eraldi toas ja voodis, parimal juhul veel maas ja madratsil) et ei minul ega mu lastel sellega edasises elus mingit probleemi vōi midagi muud kahtlast oleks kaasnenud.
Ainumad, kelle elu see mõneks ajaks keeruliseemaks saab teha on selle juures lapsevanem(ad), aga see on ka kōik. Mida muud halba või paha see vōiks teha?
Pigem vastupidi, aga eks see olegi kogu loo juures see minu probleem.
Seda enam, kui nt Suvetüdruku puhul on säärasel lubamatusel ka muid minu jaoks olulisi pōhjuseid/pōhjendusi. Siis isegi. Isegi kui vōin olla sellest aeg-ajalt mōnevōrra väsinud (olen kah). Ning kohati isegi joriseda (sest omad vitsad peksavad, aga olen selle ju ise valinud), on see samal ajal ka lōputult armas ja mulle koguni natuke meeldib.
Ning üleüldse, mulle on alati tundud (ok, mitte veel kahekümnesena, aga ühest hetkest küll), et kui kodus peamine paigas ning lapsel armastus olemas, siis tiksuvad kõik asjad varem või hiljem ikkagi enam-vähem õigesti paika. Mõne asjaga läheb ainult natuke kauem aega ja ongi kõik.
Anyway, mis ma siin ikka õigustan. Loomulikult tegi ka see psühholoog meie Suvetüdrukuga koosmagamisest kuuldes oi ja soovitas muidugi hakata Suvetüdrukut koheselt oma voodiga harjutama. Ma muidugi ei vaielnud vastu ka, sest teoorias olen ikkagi tugev ja punane voodi sai majja ostetud (sest kunagi läheb seda ikka vaja), aga oma peas teadsin loomulikult samal hetkel, et see on koht, milleks mul siiski järjekindlus ja tahtmine ja mis kõige olulisem – arusaadav vajadus ja selge põhjendus puuduvad.
Tänaseks aga on olukord lausa nii käest, et Suvetüdruku suur soov on, et magama minnes oleksime voodis juba kolmekesi – mina ühel ja vanaema teisel pool. Kusjuures, pole (mul) kuigi keeruline mõista, kuidas ta vanaemaga nende aastate jooksul nii suureks sōbraks on saanud. Ega pabista raasugi, et me nii eluks ajaks magama jäämegi. Seega oleme viimased paar ööd “uinunud” täitsa vales suunas, ühe asemel koguni kolmekesi – Suvetüdruk meie keskel, pöörab ühele poole ja kallistab, teisele poole ja kallistab. Ise nii siiralt rahul ja ōnnelik, et kui ma teda vaatan, siis käsi südamel, ma ei näe küll ühtegi pōhjust, kuidas see teda ära rikkuda vōi kuidagi muud moodi kahjustada saaks.
(sealt edasi on mul olnud juba luksus ülejäänud ööd matil veeta).
Et siis niimoodi, pidage mind pealegi nōmedaks vōi lolliks, isegi see ei pane mind ses osas ümber mōtlema vōi seda last (ümber) kasvatama!
ps. teemast kõrvale….öelge palun, kui ma juba kolmandat päeva inimese kõnedele järjekindlalt (teatud kohtades mul seda jagub) vastamata jätan, siis kuidas ta ometi aru ei saa, et ma ei taha temaga rääkida.
Ma ei räägi siinkohal müügiagentidest.
