RSS

Arhiiv kuude lõikes: juuni 2014

Enne töö. siis söö (loe: palk).

Vōtan13.48 kōne Tudengile Suvekuningriiki ja uurin, millega nad seal suures vihmasajus tegelevad.
Just tōusime”, saan unise vastuse. “Nüüd vaatame midagi endile hommikusöögiks ja peale seda, E vōttis kaasa kanüüle ja ōmblemisasjad ja… hakkame proovima.”
Et nad üksteist (vōimalusel ka tuttavaid, pereliikmeid) nõeltega “torgivad”, sellega olen jōudnud juba harjuda. Aga” mida vōi keda te nōeluma hakkate?”, jääb mulle sel hetkel küll veel arusaamatuks.
“No vaatame mōne tüki liha ja ōmbleme.”

Olen tōsiselt jahmunud. Minu arvates on see omamoodi fanatismi tipp: alles tapeet silme ees sessi tagajärjel keerles ja virvendas, kui vaevalt paar päeva hiljem nōeluvad häärberis šaślōkiliha.

Olen alati olnud kade inimestele, kes elus selle oma üles leiavad. Mōnele eriti ōnnelikule on see koguni sündides kaasa antud. Aga on ju see üks suur-suur vedamine, mis elule tohutult värvi, rōōmu, aga vajadusel ka lohutust juurde annab. Hea ōnne korral ka sissetuleku ja suurema vabaduse valikutes.
Midagi, mille otsa ma ise kahjuks komistanud pole. Vōi pole osanud (jätkunud julgust, enesekindlust) seda päris minu lihtsalt ōigel ajal, ōigest kohast otsida ega otsa vaadata.
Mistōttu on mu rōōm nüüd loomulikult ka sedavōrd suurem seda leidmist nii lähedalt pealt näha.
Sest nii imelikult, kui see ka ei kōla, siis lâbi oma laste vaimustuse, kordaminekute ja hakkamasaamise tunnen ka mina end märksa ōnnelikumana. Justnagu oleksin elus siiski midagi oma leidnud.

Kasvõi triikimise rõõmu…nii hea tunne on.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 29, 2014 toll Uncategorized

 

Lōpuks ometi

Tudeng saabub täna triumfeerides koju kahe B ja ühe A seltsis.
Sess läbi, seinal mustrid liiguvad ja peas kummitab, kommenteerib ta FBs oma olekut.
Mulle potsatab personaalne sōnum telefoni: Ega sa midagi head süüa teha ei viitsi, plz?
Hea, tuleb välja on toorelt praetud kartulid ja täidetud paprikad.
Täna ōhtune söök siis eritellimusel.

Ja kui ma eriti plz viitsin olla, siis ehk teen rabarberikoogi ka juurde. Üllatuseks.
Aga seda muidugi siis, kui ma Eriti Plz suudan olla.
Olgem ausad. Sellest ajast, kui nad kodust ära kolisid, olen juba harjunud/harjutatud kuidagi lihtsamalt läbi vedama.

Ikkagi minu loetud raamatulugemise ja jalgpalli ōhtud.

Et siis alustuseks keedab endale kōige pealt ühe korraliku kohvi. See türklaste kann, mis mehele kingiti on ikka nii neetult hea.
Edasi vaatab juba paksu pealt.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 26, 2014 toll Uncategorized

 

Hommik

Suveplika sikutab sōrmega mu silmi lahti: “Kas me lumememme teeme?”
“Mmmm…kas see on Frozenist?”
“Mhmh……..Ma tahan nüüd üles ronida.”
” Ei saa, praegu on kallistamise minutid.”

Uh, kuidas siin on kōigel nii eriliselt hea maitse. Unel. Vōileival singi ja värske kurgiga. Rohelisel sibulal hapukoorega. Hommikutel ja valgetel ōhtutel. Pannkookidel moosiga.
No kohe kōigel. Abosluutsel kōigel.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 24, 2014 toll Uncategorized

 

Päike, päike, tule välja, ära lase vihmapilvedel end teostada…

Blondud

Suvekuningriigis nõiutakse.
Küünelaki lõhna on terve elamine täis.
Suveplika ja sõbrannad on sel aastal eriti hoos.
Viuh. Viuh. Viuh.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 23, 2014 toll Uncategorized

 

Vaba aeg

Suvetüdrukut praegu ei ole ja mina saan seega ōhtuti rahulikult diivanil jalgpalli vaadata. Kui mäng kohe alguses käest läheb, jätan samal hetkel pooleli, sest muidu tunduvad need raisatud tundidena. Nii lahedalt mul seda vaba aega ka nüüd käes pole. Aga kui juhtub olema selline madin, nagu eile ōhtul Saksamaa ja Ghana omavahel maha pidasid, siis on ikka pōnev küll.

Raamatuid saan siis ka muidugi lugeda. Eile päeval vedas, käisime paaritunnisel kohtumisel Valdur Mikitaga ja tema rääkis, et häid raamatuid on pea vōimatu lugeda. Iga natukese aja tagant lööd selle plaksuga kinni ja pead vahepeal liikuda saama. Minuga muide on TÄPSELT samamoodi. Ja praegune Kurt Vonneguti elulugu on just nimelt üks sellistest. See lihtsalt nii kohutavalt erutab mind, et ma ei suuda seda jutti üle kahe lehekülje praktiliselt üldse lugeda. Ja kuna raamat isegi on paks ja sealjuures veel peenikeses kirjas, siis ega ma ette ei kujutagi, millal ma selle ükskord sellises pikali-püsti-pikali stiilis läbi vōiksin saada.

No ja kōige tipuks muidugi luksus, et vōin ōhtuti magamaminemisega jokutada. Täna öösel nt uinusin alles ehk nii kahe paiku. Ja hommikul magasin koguni poole üheteistkümneni.
Milline mōnu! Milline tohutu mōnu!

Vat nii ongi. Ja sellest mulle tänases päevas ja hetkes täielikult piisab.
Ok, kohvita ma ka ei saa.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 22, 2014 toll Uncategorized

 

Tüüpiline keskmine

Lugesin tänasest Päevalehest, et Tartu ülikooli magistritöös selgitati välja, et keskmine roolijoodik on 18-28-aastane keskharidusega mees, keda on varem karistatud.
Töö autor üritas töö käigus teada saada, millise profiiliga inimesed purjus peaga rooli istuvad ja mis on nende motiivid.

Töös selgus, et purjus peaga sõitmise peamised probleemid on:
Ja nüüd enne, kui loete, mõelge korraks, milliseid te vastust teadmata ise välja pakuks.

Tadadadaaa…..peamised põhjused on:
Tüli elukaaslasega, segased peresuhted, töökaotus, aga ka kaine autojuhi puudumine, millegi tähistamine, soov koju minna või auto hirm auto võõrasse kohta jätmise ees. Lisaks veel nt poodi suitsu või alkoholi ostma, aga ka seenele ja tööle.

Üllatas see kedagi?
Ja nüüd oleks huvitav teada, mitu põhjust teil kattusid?

Seega, ma ei saa hetkel üldse aru, mida sellise magistritööga pihta hakata. Seda enam, et lehes on kirja pandud profiil ja põhjused, aga pole kahjuks sõnagi ettepanekutest, mida probleemi lahenduseks välja pakuti.
Või, kui eesmärk oligi ainult profiil ja põhjused, siis mida pelgalt keskmisega peale hakata?
Ahah.

No sai jorisetud jälle, jah.

 
8 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuni 20, 2014 toll Uncategorized

 

Inimvõimest. ja tugitoolist.

Mul on kohe päris päris kahju, et ma eilset Hispaania-Tšiili mängu lõpuni vaadata ei saanud. Esimese värava nägin ära. Mängu alguse tempo ja intensiivsuse. Lausa äärmuseni timmitud kiire, terava ja täpse söötude ping-pongi. Mis hämmastas. Või mis hämmastas: lihtsalt rabas.
Ausalt öeldes tekkis mul taas kord selline vau-efekt, nagu viimati iluuisutamise MM-i paarissõidu vabakavu vaadates.
Ma ei saa aru, kuidas ühel inim-mutukal sellisele ebainimlikule tasemele üldse jõuda annab?

Vaadata on seda muidugi äärmine nauding.
Usun, et ei pea end seejuures halvasti tundma, kui ei taha mõelda, mis samal ajal köögis toimub.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 19, 2014 toll Uncategorized

 

Headus. vōi pahadus. vōi puhtalt ellujäämisinstinkt.

10366238_678639025539773_6269171438594796271_n
Olen tähele pannud, et inimesed vajavad ebameeldivuste ületamiseks, sisemise rahu, tasakaalu ning jalgealuse tagasi saamiseks. Ellu jäämiseks vōi püsimiseks. Alati.
Mingit seletust vōi pōhjendust.
Vōtku see siis aega päev vōi aasta. Aga igal juhul.
Kui ” süüdlane” oma silmis leitud, on kuidagi oluliselt kergem edasi minna.
Olgu see siis teistele mōistetav vōi arusaamatu. Täitsa peast pōrunud. See pole raasugi oluline.

Vōi olukorrad, kus oled jōudnud endale peegli ees tunnistada, et kannatuste piir voi best before on tegelikkuses juba ammugi ületatud, sel juhul salamisi lausa ootad, koguni otsid teiselt poolt seda “saatuslikku apsakat”.
Et sellest vabaneda. Mis paneks punkti.
Ilma järgneva kahetsustunde ja tühjuseta.
Siis, kui enam ei jaksa. Siis, kui parim on proovitud ja antud. Siis, Kui südametunnistus on puhas.
Siis, kui andmise ja saamise kaalud on väga kreenis.

Mina ka. Mina küll.

Muidu on seis sama.
Suurt midagi pole päeva jooksul muutunud.

Vōi siiski?
Midagi sai lōplikult otsa. Ja midagi uue alguse.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 18, 2014 toll Uncategorized

 

Ōhtune tōehetk

Tegelikkuses tahaksin ikka hullupööra seal jalgpalli MM-l koha peal olla.
Anna andeks, Laulupidu!

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuni 17, 2014 toll Uncategorized

 

– – –

Ma vist vihkan purjus inimeste emotsionaalsust. Kuidas alkohol röövib tihti igasuguse austuse ja väärikuse. Iseenda ees ja teiste vastu.
Ma ei talu silmaotsastki seda üle igasugu äärte. Ülevoolavust. Märterlust. Kurbust. Lahmimist. Karjumist. Nuttu. Vabandusi. Lällutamist. Süüdistusi. Sadu kordi ülekorrutatud jutte. Loppis nägu. Sitasti ütlemisi. Maailma Suuremat Sõprust.
Ja kõige tipuks veel neid ahistavaid kallistusi.
Ma EI TAHA.

Igasugune tikust lahvatus, suur kõikumine, vahelduv vool, pidev ebastabiilsus: kõik see tõmbab mu kohutavalt tühjaks. Halvab. Tihti terveks päevaks või enamgi veel.
Seetõttu tundub mulle säärane kontrollimatus lihtsalt nii kohutavalt ülekohtune ja vägivaldne.
Mind masendavad olukorrad, kui mulle ei jääta muud võimalust, kui vastikuks muutuda, sest kuidagi pean ju lõpuks ka iseennast kaitsma.
Minu jaoks ei ole miskit õigust ega õigustust teistest sedasi üle rullida.
Seda enam, kui olen väljendanud selgesõnalist soovi end sellest mängust kõrvale jätta.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 17, 2014 toll Uncategorized