RSS

Arhiiv kuude lõikes: mai 2014

– – –

Eile Ajavärinat lugedes hakkasin mõtlema, et põhjus, miks ma elus esimest korda valimas ei käinud on ilmselt milleski sarnases, millest Kurt kirjutab:

Nüüd kujutage ette seda: mees leiutab paranoilise Nõukogude Liidu jaoks vesinikupommi, veendub, et see töötab, ja võidab seejärel Nobeli rahupreemia!
Ta sai Nobeli preemia 1975. aastal selle eest, et nõudis tuumarelvade katsetamise lõpetamist. Tema oli enda oma juba muidugi katsetanud. Tema naine oli lastearst! Milline inimene suudab täiustada vesinikupommi, olles ise abielus laste tervishoiu spetsialistiga?

Ukraina ja habemega naine ja Savisaar ja 500 000 dollariline pulmakleit ….ja… ja… ja……

Kogu see ebanormaalsus ja ebainimlikkus.

Peale selle, et see nutma ajab, hakkab see tunduma laus mõnitamisena.
Ausalt, minus hakkab maad võtma lubamatu ükskõiksus. Mis on absoluutselt vale, ma tean.
Aga kui minu koh/ust/us on valida, siis kelle koh/ust/us on see, et ma seda kõike käed rüpes pealt vaatama ei peaks?

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 28, 2014 toll Uncategorized

 

kõigest sellest. paekivimajast, armastusest ja moonidest.

Naine silitas tal pead ja ütles, et ta kirjutaks sellest oma raamatus.

Ma ei teagi täpselt, miks ma just sellega tahtsin alustada. Võib-olla seepärast, et see kõlas kuidagi nagu õnn.
Rahulikult ja rahulolevalt.

Minu nädalalõpp

Raamat ise on kirjaniku viies romaan. Kõik 1 ja 2 ja 3 ja 4 ja nüüd siis ka 5 on tõlgitud eesti keelde ja on olemas mu “raamaturiiulis” (mis osaliselt jookseb mööda seinaääri).
Põhjus, miks ma nad kõik siia ritta seadsin on selles, et kunagi julgesin välja öelda, et see on mu lemmik kirjanik. Muutunud on tänaseks nii palju, et lemmik ei ütleks ma enam kellegi ega millegi kohta, aga kirjaniku stiil ja teemad meeldivad/sobivad mulle endiselt väga hästi.
Tema esimest raamatut tavatsen kutsuda koguni iseenese piibliks. Seal oli/on palju abielu, laste, vanemate ja pereväliste suhetega seotud mõtteid, mis mind esiti oma otsekohesuses ja halastamatuses ehmatasid ja jahmatasid, aga siiski väga puudutasid ja sügavalt mõtlema panid. Ning tõtt öeldes assotseeruvad mulle tänase päevani paljud reaalselt nähtavad olukorrad just sellest raamatust pärinevate katkete ja kujunditena.

Kõik need raamatud on iseenesest väga sarnased. Ise usun, et kui ma ka ei teadnuks autorit ja keegi mulle raamatut ette lugenuks, siis tuvastanuksin kirjaniku esimese poole loetud lehekülje jooksul. Olenevalt raamatust, arutletakse neis kõigis vähema või suurema rõhuasetusega armastuse, perekonna, erinevate põlvkondade kooseksisteerimise, tühisuse, üksilduse, lootuse ja lootusetuse, möödarääkimiste, laste omavahelistest suhete, reetmiste, hapruse, lapse ja vanema vahelise (kohati raske) armastuse, leppimise, lapsevanemaks olemise probleemide ja keerukuse, süümepiinade ja oskamatuse teemadel. Tõenäoliselt millestki veel, mis mul siinkohal välja jäi.
No ja muidugi kirjaniku stiil, mis on minu arvates täiesti omanäoliselt isikupärane ja kähku äratuntav.
Viimase raamatu tagakaanel on öeldud, et kirjanik on “ebamugavid teemasid armastav”. Jah, raamatud on kindlasti tõsise alatooniga. Aga siiski mitte muserdavad. Alati hõljub kõige kohal ka õhkõrn helguse, minu arvates ka lootuse noot. Võib-olla tuleneb see (vähemalt osaliselt) ka sellest, mida Õnnepaluga oma “Paradiisis” kirjeldas, et elu on hulka kergem, kui ei vaata mööda tõsiasjadest, vaid vaatad neile otsa ja võtad neid nii nagu on.

Tooksin raamatu ilmestamiseks välja ka mõned minu poolt roheliseks joonitud lõigud/laused:

* ilu
Simen ei olnud kunagi näinud ilusamat tüdrukut – ja näis, nagu ei puudutaks udugi teda. See tõmbas otsekui eest ära sellel, kes oli temast ilusam.
/Simen oli nimelt üks väike poiss, kes õhtul hilja ratta pealt kukkus. Ilus tüdruk juhtus teda nägema, tuli ta juurde, võttis poisi ümbert kinni, aitas püsti, pühkis salliga näolt rääma ja pisarad. Hoides ühe käega poisi, teisega ratta lensktangist kinni, saatis ta poisi õhtuhämaruses koju. Poisile jättis see kustumatu mälestuse/.
Mille /tüdruku nimi/ pani ratta aia najale, vaatas poisile otsa ja naeratas. Seejärel kummardus tüdruk tema kohale ja andis pea peale musi.
“Mina olen Mille ja sina oled Simen, ja ära enam nuta.”
Siis keeras ta ringi ja läks ära.

Mille peale ma mõtlesin, et mõne inimese missioon siin elus võikski ju lihtsalt hea ja ilus olla. No kui seda sarmi ja võlu ühe inimese ellu juba on niisama kuhjaga kaasa antud.
Lihtsalt. Õigel hetkel ümbert kinni võtta. Lohutada. Pead paitada. Käest kinni hoida. Olla. Lähedal ja kõrval. Ilus sinna kõige juurde.
Ma usun, et see poleks siin elus raasugi vähem tähtis/oluline “amet” kui mõni teine.

* lapse põrkumine täiskasvanute maailmaga
“Ah, neiud päevitavad,” ütles isa ja naeratas.
Alma /vanem tütar/ vaatas isale otsa. Tolle hääl oli veider. See kõlas võltsilt. Kõlas mänglevalt, olemata mänglev, vaid sunnitult mänglev.
“Teil on siin ju lausa lõunamaa meeleolu,” jätkas ta.
Alma püüdis isa pilku tabada, nii et too näeks, et ta silmi pööritab. Või veel, lausa lõunamaa meeleolu. Mis tal hakkas? Aga isa ei märganudki teda, vaid silmitses üksnes Millet /noor lapsehoidja/. Alma jälgis isa pilku ja nägi, kuidas see liikus Mille keha pidi välkiirelt ringi – jalad, sääred, põlved, täpilised päevitusriided, käsivarred, juuksed, silmad. Pliu, pliu, pliu. Nagu oleks Mille keha kuulimäng. Pliu. Ja Alma nägi, et Mille laskis isal seda teha. Et ta lamas liikumatult ja lasi isal seda teha. Pliu. Pliu. See ei olnud uni. Alma nägi kõike täie selgusega.

Seda motiivi või tunnet on kirjanik edasi andud muide ka oma esimeses raamatus. Kas teil ei hakka seda lugedes kuidagi ilgelt vastik? Kuidas lapse juuresolu ja märkamine pilti muudab? Ja jumala eest, lapsed pole rumalad. Kusjuures mulle tundub, et sellised asjad tulevad kaasa kogu eluks, ajades öökima iga kord, kui see meenuma juhtub.

* unenäod
Siri /naine/ nägi und, mida ta hiljem Jonile /mees/ jutustas. Algul ei saanud too aru, mis selles naist nii kohutavalt erutab. Öeldakse, et unenägu püsib kehas seitse tundi / seda ütlemist kuulsin mina küll esimest korda/ – aga Jon ei saanud kuidagi aru, et naine võiks tema peale seitse tundi pahane olla näiliselt tühise asja pärast – mis oli pealegi unenägu.

See koht ajas mind oma äratundmises lihtsalt naerma. Minul on elus sarnast asja ette tulnud, kas nüüd küll ja küll, aga siiski üsna mitmel korral. Seejuures polegi ma olnud vihane alati konkreetse inimese peale, vaid pooleks päevaks on tugevalt häiritud suhestumine kogu maailmaga. Umbes sellest hetkest hakkab unenägu justkui lahustuma või vähemalt lahtuma.

* vabadus
…oma võime üle olla südametu, mis on, nagu ta aru oli saanud, võti vabadusse………missugune peadpööritav, piire ületav, vabastav südametus…..

Ma siiski usun, et see on petlik. Lõppkokkuvõttes õnnelik see inimene küll olla ei saa. Või kuidas teile tundub? Mina vähemalt usun nii.

* lihtsam ja raskem armastus
Liviga /noorem tütar/ oli kõik hoopis teisiti. Jon ei olnud kunagi mõelnud, et Livi oleks raske armastada. Et temaga on raske kontakti saada. Aga Alma /vanem tütar/ oli arusaamatu. Nagu Hiina mõistatus.

Selle peale olen ka mina palju mõelnud. Mõtlesin enne, kui selle kirjaniku esimest raamatut käes hoidsin. Ja olen mõelnud ka peale seda.
Tõeliselt ebamugav teema, millest rääkida ei taheta.

* ja nüüd konkurentsitult mu “lemmik” koht:
Torshov oli meeldiv paik, kus ta ei tunne kedagi ja keegi ka teda ei tunne, ning avastas järk-järgult, et need varahommikused jalutuskäigud pakuvad talle neutraalset suhtlusringi, nagu Strindberg seda omal ajal kirjeldas. See kujutas endast inimesi, keda ta iga päev kohtas, aga kellega kunagi ei rääkinud.
/Vahepeal erinevate inimeste kirjeldus/.
Jon tundis ära kirjanikepaari, kes suundus hommikust sööma. Igal hommikul sõi abielupaar hommikust samas kohvibaaris /nii armas/. Vahel käisid nad käsikäes ja Jon oleks tahtnud teada, kas nad on oma eluga rahul. Jah, ta tundis nad ära, nagu nemadki tema ära tundsid. Kuid nad austasid üksteise privaatsust /kuulsite jah, austasid üksteise privaatsust, kui ilusti see kõlab/ ja kellelgi ei tekkinud mõtet, et võiks peatuda ja öelda “tere” või “kuidas läheb” või, mis veelgi hullem: “Vaat kui veider sind/teid siin iga päev kohata, kas elad/elate siinkandis?” /teate, see on mulle nii mõistetav, kuna on väljas käies ka üks minu suurimaid hirme: äkki juhtub, et keegi vastutulev “tuttav” tunneb kohustust minuga rääkima hakata. olen sel põhjusel isegi poe riiulite vahel “luurekat” mänginud, et jumala eest…aga ma nüüd jätkan raamatuga/. See oleks kõik ära rikkunud. Abielupaar oleks otsinud endale hommikukohvi joomiseks mõne muu koha ja Jon oleks otsinud jalutamiseks mõne teise paiga /täpselt mina/. Noogutus. Lahke (ent mitte kutsuv) naeratus. Neutraalsel suhtlusringil, mis oli muutunud Joni eelistatud (ning ainsaks) suhtlusringiks, olid oma kirjutamata reeglid. Ja põhireegel oli see, et ei püütud pilgu ega sõnaga üritada lähenemist ning püsisti absoluutse neutraalsuse piirides. Enamasti see õnnestus, kuigi mõned koeraomanikud kippusid piirist üle astuma.
…….
Jon oleks eelistanud vältida jutustamist, mis on koerapidamise loomulik kaasnähtus, mistõttu tegi ta Leopoldile /koer/ ettepaneku, et ka too piirduks koerte versiooniga neutraalsest suhtlusringist. See tähendas: ei mingit nuhutamist. Ei mingit nuuskimist. Üksnes sõbralik sabaliputus eemalt – ja siis kohe edasi.

Koera mul küll pole, aga täpselt sama olen mina kogu elu mõelnud lastega väljas käies, kui nood veel väikesed olid.

* naeruväärsus
Veel üks mu suuremaid hirme: näeruväärseks muutumine. Hirm, et magan midagi maha või veel hullem: ei saa ise arugi. Öelge mulle siis palun, kui see koht tuleb, eks?
Jon uuris Karoline /üks armukestest/ sõnumit. Kui vana ta õige on? Jon arvutas sõrmedel. Kaks aastat Jonist noorem. Nelikümmend üheksa? Ja kaunistab tekstisõnumeid smailiga nagu mõni väike hiiresabaga plika. Pisike Lolita. Mahlane suutäis. Jon naeris rõkkavalt. See oli kohutav. Smaili.

See on ikka väga karm, kui keegi peaks minust mingil põhjusel korraksi nii mõtlema. Mul tekiks selle peale kohe soov nöör kaela tõmmata. Nii. Kohutavalt. Häbi.

* hullus või teadlik põgenemine?
“Mida ta teeskles?”
“Hullust.”
“Milleks tal seda vaja oli?”
“Et pääseda,” vastas ta. “Et ainult pääseda. Mõtle kui suur vabanemine. Ma pääsen vaevast ega vastuta enam millegi eest. Ma ei kuulu enam inimühiskonda.”

Ma nüüd päästan teid samuti. Läkski jube pikaks!

 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 26, 2014 toll Uncategorized

 

Pühapäeval

Neljas öö ilma unerohu vōi Diazepami tilkadeta.
Aitab jamast, lähen nüüd sellelt keemialt üle lahtistele aknedele ja raamatutele.

Suvetüdruk läks nädalalōpuks vanaemaga Suvekuningriiki. Mina vedasin tekid, padjad trepi peal olevale pingile ja polegi oma vaba ajaga muud teinud, kui selili raamatut lugenud. Ema ju ütles, et “loe siis ja maga“. Eile ōhtul puhusin ühe sipelaga, kes mulle kiiresti mööda seljatuge lähenes, suure kaarega minema. Naljakas oli vaadata, kuidas sipelgas lendas. Olen kindel, et selline kogemus tal senises elus puudus.
Ōigus küll, ōunapuust tegin siiski ka mōned pildid. Sellises ōievahus, kui sel aastal pole ma puud kunagi varem näinud.

Öösel magasin üheksa tundi järjest. Loe ja maga. Loe ja maga. Ise kahtlustan, et see juhtus esimest korda selle nelja ja poole aasta jooksul. Aga vōib-olla siiski on seda ka varem korra ette tulnud. Vōib-olla, ma ütlen.
Suvekuningriigist saabus uudised, et Suvetüdruk pidavat oma kahe sōbrannaga ainult vees elama.
See on see Kalevipoja pōlvini meri. “Üldse neid välja sealt ei saa, täitsa vōimatu“, kurdab Vanaema moe pärast telefonis.

Õlule ei suuda ma suvel siiski vastu panna. Aga see ei lähe vist keemia alla. Või läheb?

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 25, 2014 toll Uncategorized

 

Valla

Ema oli voodis padjapüürid ja lina ära vahetanud.
Tundsin kogu öö seda puhta voodipesu ja algava vaba päeva lōhna.
Lahtisest aknast sisse pugenud ōrna jahedust ja vaikust.

Ja värske kohvi lōhna. Ärgates.
Kas ühes hommikus saab veel üldse midagi paremat olla?

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 24, 2014 toll Uncategorized

 

Kuskil peab alguskokkukõla olema,

kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas,
või silmavees –
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta –
muusika?

Liivi luulet ja proosakatkeid lugesid: Jaak Johanson, Lembit Peterson, Andri Luup, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Ott Aardam.

Ikka Liivist mõteldes: Paul-Eerik Rummo.

Pärt Uusbergi heliloomingut Liivi tekstidele esitas koor “Head Ööd, Vend” ja Mikk Dede.

Keelpillikvartett, Muusikakeskkooli õpilased: Robert Traksmann, Katariina Maria Kits, Mart Kuusma, Marcel Johannes Kits.

Mitte kuskilt ei andud järele. Mitte millegagi poldud koonerdatud.
Võimas ja mõjuv.
Eile õhtul. Kloostriaidas.Paar tundi.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 23, 2014 toll Uncategorized

 

Lambi/st/pirn

Mees astub mu roosilisse tuppa. Suvetüdruk hüüab talle teisest toast järele: “Ära võta ta kaelast kinni, see on minu töö!”

Arusaadav. Lõppude lõpuks olen ju ta “lemmik ema”.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 22, 2014 toll Uncategorized

 

õhtu luuleminut

lugesin eile õhtul, kui suvetüdruk juba magama jäi, mehele diivani peal ühe luuletuse. sellest uuest mustast luuleraamatust, mille üleeile /otseteed/ ostsin.
peast muide. mitte raamatust maha. et ta ei näeks. ega teaks. vaid kuulaks.
mees arvas, et kes see muu on, kui ehin. aga eksis.
see on äärmiselt. äärmuslik. /välja/praagitud. lakooniline stiil.
ehin on ümaram.

täna õhtuks lubasin uue valida. pähe õppida ja ette kanda. võtsin selle, sest mulle kangesti meeldis see sõna küsimürgiseid. kui palju ühte sõnasse on mahtunud. mahutatud.
sellised sõnad panevad mind keksima.

kuulake ise:

kui
vaid

vaikusest
tuleksid
tagasi

taas
mu
vaimuk/st/use

sisse

ma
luban

ei

iial
sul
esita

küsimürgiseid
mikse

ja

misse.

sedasi ühekaupa jätkub luuletusi kaheksakümneks õhtuks. tõenäoliselt kauemakski. sest alati tuleb midagi vahele ka. homme näiteks. kui mees läheb meestesse. ja mina sõbrannatama. tuleb juhan liiv. lihtsalt: see sobib paremini homse päeva temaatikaga.

ma muidugi ei hakka nüüd etteruttavalt lubama, et sellest saab traditsioon. hoidku selle eest. lubastustel on selline rumal komme, et neist võivad saada painavad kohustused. või nagu tema ükskord ütles: üldse ei tasu midagi põhjapanevat lubada. kui teen ,teen lubamata ja kui ei tee, ei aita lubadus ka mitte.
jumala õige. mulle see meeldis.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 21, 2014 toll Uncategorized

 

Kes kannatab, see palju teab…

Keerasin autoga kodutänavasse ja märkasin nurgapealse lillepoe trepil seda vōimast hortensiat.

See. Mida üks pilt muidugi kunagi Sedasi edasi ei anna.

Mōtlesin, et kui mees nüüd kodus oleks, siis läheksin otseteed ta juurde ja paluksin, et ta mulle selle ära ostaks.
Jōudsin maja ette ja ei jōudnud ära imestada: mees istubki terrassil ja teeb suitsu. Muidu polekski selles midagi ebatavalist, aga täna teadsin teda mitte kodus olevat. Ma muidugi arvasin, et see peab olema märk ja läksin otseteed tema ette ja pahvatasin: “Keerasin just kodutänavasse ja märkasin nurgapealse lillepoe trepil seda lopsakat vanaegset tumeroosat lille (väike kohandus, sest hortensia meest ei kõneta) ja mōtlesin , et kui sa nüüd kodus oleks, siis astuksin otseteed sinu ette ja paluksin, et sa mulle selle ära ostaksid.
Mh..tegelikult tuleb mulle meelde, et hakkasin seda soovima juba eelmisel suvel.”

Ja kujutage pilti, mees panigi autole hääled sisse ja sōitsis otseteed lillele järele. Tegelikult pole selles muidugi midagi imekspandavat. Kui te meest tunneks, siis te teadnuks samuti, et ta nii käitub.

Ning kui ta siis lille (peaaegu põõsa) maja ees autost välja vōttis, või siiski tōstis, oli see veelgi jalustrabavam: täitsa tapvalt ilus! Ainult et: hind oli sama tappev. Pidin istuli kukkuma, kui seda nägin. Ma muidugi arvasin, et see maksab, aga ma ei valeta ka, kui ütlen, et vähemalt poole vähem. Midagi nii kallist poleks ma eales nii möödaminnes lunima läinud. Isegi. Kui tean, et mehel on raha. Aga mina tõrgun endiselt sellega harjumast. Sest mulle lihtsalt tundub, et see ei teeks head ja pealegi: kōik iseenesestmōistetav kaotab vähemalt poole oma rōōmust ja vōlust.

Aga nüüd ta on olemas ja mina juba kardangi, et ei oska oma suurest võhiklikkusest seda suurejoonelist ilu säilitada. Ainult sellepärast, et tean liiga palju. Egas ma niisama siis Ōnnepalu usu, et teadmine ei too (enamikel juhtudel) leevendust.
Minu tohutu elukogemus ainult kinnitab seda.

Elu trepi peal kulgeb ometigi omasoodu. Aina lillelisemalt ja nautlevamalt. Kui nii edasi läheb, siis tuleb meil varsti õue elama kolida.

 
11 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 20, 2014 toll Uncategorized

 

Mustade kasside küüsis

Mees on korraga nii mõistlik ja hea ja arusaaja, et korraga nii palju mõitsmist ja headust ja arusaamist …  on justkui liiga palju korraga.
Ei julge ja söanda ja oska nagu täitsa vabalt võtta.
Kõik tundub kuidagi nii teistmoodi, natuke nagu kannapööre või uus lehekülg või pagan teab mis. Ja nii ma siis muudkui vaatan ja ootan, millega see kõik lõpeb, kui kass ühel hetkel üle tee põõsasse kaob.
Mitte midagi ei julge arvata.

Veini ja aega ja sõnu (või hoopiski kõrvu) kulub meil palju.
Teineteisega rääkinud pole me vist üheksa aasta jooksul kokku ka nii palju, kui nende viimaste hullumeelsete kuude jooksul.
Vahel jõuab isegi enne valgeks minna.

 
9 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 19, 2014 toll Uncategorized

 

Väikese tuule tarkus

Ühelt poolt on minu eelmine mees ja praegune mees ja mehe eelmiste naiste mehed ja siis veel minu kolm poega.
Teiselt poolt on mehe üleeelmine naine, eelmine naine, mehe neli tütart  ja minu eksmehe uus naine.

Suvetüdruk jääb (veel) mängust välja.

Võite isegi arvata, kummal meist veits keerulisem on. Uhh, ma ütlen.
Aga muidu oli ilus lahtiste uste ja akende nädalavahetus.

Kõik kordub

Meelespäid ei raatsi ma kunagi hästi maha niita. Õnneks on neid meil aias nii vähe ka, et see pole just suur vaev need mõned üksikud “välja lõigata”. Ma mõtlen, et mulle meeldiks, et kui mind ühel päeval enam ei ole, siis just need lilled mu kohal laiuks. Kuigi samas ma muidugi ju ei taha, et oleks see üks ja ainus koht ja kohustus. Seega ma nüüd hästi ei teagi. Lilli nagu tahaks, aga kindlat kohta mitte.
Kullerkuppe käisime samuti otsimas, aga sealt, kust ma neid kunagi ammu-ammu aastaid tagasi leidsin (siis, kui ma veel kollases majas elasin), neid polnud. Aga lähen mõne aja pärast uuesti. Seda teed on mulle alati meeldinud sõita.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 18, 2014 toll Uncategorized