RSS

Elust ja tulest ja maitsest. ja kuidas see kõik seda rikub

28 apr.

Suvetüdruk pärib nüüd pea iga päev, kas me teeme jälle õues süüa.
Mitte et ta ise siis midagi muud sööks, kui ikka ja ainult oma merevaigusaia ja pulkadeks lõigatud värsket kurki, aga midagi talle selle toimetamise juures meeldib.
Hetkel tundub juba mulle endalegi täiesti arusaamatu, et kuidas ma selle võimaluse alles möödunud suvel tõeliselt pähe ja kasutusele võtsin.
Uskumatu, aga praeguseks olen jõudnud oma söögitegemisega juba teise äärmusesse: suudan sellele mõelda ainult õue puupliidil. Toas tundub see vaat, et ületamatu. Soojendada veel kuidagi kannatab, aga sealt jookseb ka piir. Edasi läheb juba nagu kunstlilled või rasvata kodujuust. Ära just ei sure, aga maitset ega ilu ka pole.
Õues vaaritamine on puhas lust ja nauding, toas kohustus ja peavalu.

Täna õhtul plaanin küpsetada pannkooke. Eile õhtul enne uinumist oli see mu viimane mõte. Ise ka veel imestasin, et kuidas ma sellisele suurepärasele mõttele varem polnud tulnud.

Samas mulle tundub, et õuepliiti armumisega on mu elu jälle raasuke keerulisemaks muutunud.
Vägisi jääb mulje, et see läheb otsapidi sinna Väikse printsi rubriiki: sa vastutad kõigi (kõige?) eest, keda oled taltsutanud.
Ainult et, kes nüüd selle puhul siis vastutab? Mina ise või?

Ausõna, kui me Suvetüdrukuga vahel õhtuti Meieisapalvet loeme, siis ma ikka mõtlen päris tõsiselt ka selle koha peal: …ja ära saada meid kiusatusse…..

No ja palun väga: siin ma nüüd oma uue kiusatusega siis olen.
Ilm ka veel sel aastal lisab hagu tulle.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 28, 2014 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: