RSS

Arhiiv kuude lõikes: aprill 2014

Unes ja ilmsi

Olen selle peale varem ka mõelnud, aga täna rabas see mind taas kord.
Kuidas on võimalik, et oma unenägudes üllatun, vaimustun, vihastan või….mida iganes muud…oma kaaslase poolt öeldu või tehtu üle?
Kuidas saab see nii olla, kui olen kogu loo tegelikkuses ju ise kokku pannud ja lavastanud?
See olen ju ometi mina, kes vastab või liigutab, kuidas see saab siis ootamatult või üllatusena tulla?

Ja kuidas saavad unenägudes olla nii inimesed kui ka ümbrus nii detailideni ja tõetruult paigas? Nende välimus, ilmed, riietus, liigutused, olek? Isegi lõhn, mulle tundub.
Samal ajal, kui ärkvel olles ei suuda ma neid selliselt mitte kunagi nii puhtalt endale ette kujutada.
Rääkimata nende vastustest ja reaktsioonidest.

Kuidas see on nii, et unenägudes tuleb kõik nii kergelt, justkui varrukast?
Ja päris elus on teinekord ikka totaalselt mök-mök.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 30, 2014 toll Uncategorized

 

Sweet illusions

Jalutasin “Stokist” kontori poole, sõin omi assortiikomme ja otsustasin, et elan kaua ja õnnelikult.
Armastus ja õnn on ju otsus. Miks mitte siis eluiga.

Ning kui kõik polegi pelgalt mu tahtmis(t)es kinni, siis mõned aastad see mulle ikka juurde kingib.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 29, 2014 toll Uncategorized

 

Elust ja tulest ja maitsest. ja kuidas see kõik seda rikub

Suvetüdruk pärib nüüd pea iga päev, kas me teeme jälle õues süüa.
Mitte et ta ise siis midagi muud sööks, kui ikka ja ainult oma merevaigusaia ja pulkadeks lõigatud värsket kurki, aga midagi talle selle toimetamise juures meeldib.
Hetkel tundub juba mulle endalegi täiesti arusaamatu, et kuidas ma selle võimaluse alles möödunud suvel tõeliselt pähe ja kasutusele võtsin.
Uskumatu, aga praeguseks olen jõudnud oma söögitegemisega juba teise äärmusesse: suudan sellele mõelda ainult õue puupliidil. Toas tundub see vaat, et ületamatu. Soojendada veel kuidagi kannatab, aga sealt jookseb ka piir. Edasi läheb juba nagu kunstlilled või rasvata kodujuust. Ära just ei sure, aga maitset ega ilu ka pole.
Õues vaaritamine on puhas lust ja nauding, toas kohustus ja peavalu.

Täna õhtul plaanin küpsetada pannkooke. Eile õhtul enne uinumist oli see mu viimane mõte. Ise ka veel imestasin, et kuidas ma sellisele suurepärasele mõttele varem polnud tulnud.

Samas mulle tundub, et õuepliiti armumisega on mu elu jälle raasuke keerulisemaks muutunud.
Vägisi jääb mulje, et see läheb otsapidi sinna Väikse printsi rubriiki: sa vastutad kõigi (kõige?) eest, keda oled taltsutanud.
Ainult et, kes nüüd selle puhul siis vastutab? Mina ise või?

Ausõna, kui me Suvetüdrukuga vahel õhtuti Meieisapalvet loeme, siis ma ikka mõtlen päris tõsiselt ka selle koha peal: …ja ära saada meid kiusatusse…..

No ja palun väga: siin ma nüüd oma uue kiusatusega siis olen.
Ilm ka veel sel aastal lisab hagu tulle.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 28, 2014 toll Uncategorized

 

– – –

 Suvetüdruk seisab tooli peal, silmad minuga täpselt ühel kōrgusel.
” Varsti oledki nii pikk”, vaatame pisut aega teineteisega tōtt.
Ja ühel päeval vaatad mulle sedasi ülevalt alla”, upitan teda kaenla alt endast kōrgemale.
Suvetüdrukule teeb se nalja. ” Tee veel, tee veel…”, naerab ta kōva häälega.

“Kunagi ma veel mōtlesin, kui sind ootasin, et saan sulle patse teha ja ilusaid riideid selga panna”, räägin talle edasi.
Eksisid”, vastab ta ülima rahuga.

Ta kohtine enesekindlus ja väljendusviis ehmatavad ja üllatavad mind jätkuvalt.
Ta on morn”, teatab ta kassi kohta, kes kasside omavahelises kismas alla jäi ja nüüd mööda aiaäärt aeda tagasi hiilib.
Jumala eest, see kass on tōesti morn.

Vōib-olla suudab tema kunagi end ka nii stiilipuhtalt väljenduda, nagu eile oma filmist kuulsin: ” Ma ei ole ju vulgaarne, kui oletan, et leiate vōimaluse oma kōhklused ületada.”

Oh, unistan, et oleks minul vaid selline kasvatus. Nii hōrk.
Et tahaks korraks kohe silmad sulgeda.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 27, 2014 toll Uncategorized

 

Hommik

Täna nägin nii ilusat und, et ärkasin selle peale, et oleksin tahtnud sellest pilti teha.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 26, 2014 toll Uncategorized

 

– – –

Esimesed tulid välja selliselt, et kui Suvetüdruk neid fotokast nägi, tahtis ta kohe ühte saada, aga sellel, mille ta külmkapist leidis, polnud vist palju sarnast pildil olevaga.
Vähemalt,  kui näo järgi otsustada.
Mis tähendab, et kaubanduslik välimus jättis siiski pisut soovida. Pole ka ime, sest olemasolevad lillelised (mis sest, et ilusad) topsid osutusid siiski liialt suurteks. Seda enam, kui retseptis oleva koguse soovitatud viie asemel üheksasse topsi jagasin.
Olid tõesti pisut enam Pannkookide, kui Panna cotta moodi.

Teise korra jaoks ostsin eile juba uued vormid. Oluliselt pisemad ja kõrgemad (õnneks üllatavalt odavad). Kaubanduslik välimus sai juba märksa parem, aga Suvetüdruk keeldub endiselt proovimast.
Loodetavasti ei käitu samamoodi täna õhtused külalised.

Kolmandal korral plaanin väljanägemist veelgi timmida, st vähendada mango kogust ja suurendada pea poole võrra valge tarretise osa. Ma mõtlen, et ehk asendan mango sel korral ka toormaasikamoosiga.
Usun, et siis jään lõpuks rahule.
Vaevalt muidugi, et Suvetüdruk neid isegi sellisel  “ideaalsel” kujul sööma nõustub.

Aga tühja see mind heidutab! Millal need lapsed enne häid asju söönud on?
Ja võib-olla olekski hullem, kui nad seda teeksid.

Maitselt muide olid nad juba esimesel korral suussulavalt-suurepärased.
Seega.

Suvetüdrukule sai hoopis voodi. Ja Tudeng juba magaski täna öösel seal.
Laps on laps.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 25, 2014 toll Uncategorized

 

Somebody

see on üks lugudest, mille juurde ma vahelduva eduga ikka ja jälle tagasi tulen.
kusjuures, pilti armastan vähemalt sama palju, kui lugu ennast.

P.s seniks, kuni troll teadmata põhjustel aktiveerus, võtsin kommentaarid mõneks ajaks meilile modereerida. lihtsalt teadmiseks. kui kellelgi peaks tekkima soov mind kasvatada või kiita.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 24, 2014 toll Uncategorized

 

– – –

Olen unustanud rääkida, et suhtlesin tol ilusal möödunud nädalavahetusel pool tunnikest telefonitsi Tudengiga. Mul oli parasjagu aega ja huvitaval kombel koguni temal (pluss veel tema poolt tahtmine ja viitsimine, mis polegi nii tavaline) ning nii see siis kuidagi juhtus.
Uh, ja selle käigus sain taas kord kinnitust, et ta võib olla ikka vahel täpselt sama vastik ja halastamatu, kui ma isegi. Näiteks siis, kui oma reismuljetest rääkides teatas ta mulle: “sul on ikka esimese maailma mured”.
Või siis näiteks nii “…see on sul nii sellepärast, et sul pole hobisid…, kuigi ma tegelikult tunnistan, et depressioon on haigus nagu iga teine…”
Oot, mis mõttes, “ma ei mängi jalgpalli või? Minu hobi on blogi(d)…ok, ja vahel natuke muud ka (nt keelekursused või ujumine), aga tõsi see on, et seda muidugi täpselt nii kauaks, kuniks mul tahtejõudu jagub või miski kompleks mu jalust niidab...”.
Mis see hobi siis muud on , kui allikas, kust õhku ja jõudu juurde saab? Või olen millestki valesti aru saanud?
Naljakas on seejuures veel see, et juba mitmendat korda taban end temaga suheldes mõttelt, et tema kipub õpetama mind.

Samas tunnen, ei minu jaoks seisneb vahe oma lapse ja võõraste tões suuresti selles, et kui võõraste “õpetused” mind vähemalt valikuliselt rivist välja löövad, siis Tudengi puhul need lõbustavad mind.
Mitte, et ma seda siis kuidagi välja paista laseks, aga sisimas alati.
Just see, kuidas tema alles avastab ja tuleb välja millegagi, mida mina tegelikkuses juba väga ammu tean.

Ma ei oska seletada miks, aga sellistel hetkedel tunnen end kuidagi jube hästi. See on lihtsalt väga armas.
Täpselt nii, nagu elus olema peakski.
Teatepulga vahetus. Edasiminek.
Ja mina olen selleks midagi ära teinud.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 23, 2014 toll Uncategorized

 

– – –

Mees teatas eile, et võiks mind isegi tunnustada, et mu blogi on “viimasel ajal” (täpne ajaline piiritlus meil küll mõnevõrra erines) tasakaalukamaks muutunud.
Võite ette kujutada, mida mu trotslik lapse hing selle peale sees kostis.
Eks ta ikka pisut mässama ajab küll.

Muu jutu hulgas jõudsime Mehega ka ühise “tõeni“, et üks suurimaid konflikte meie suhtes puudutabki Mehe väljendit kasutades “sotsiaalset närvi“.
Kui tema leiab, et mina “ei arvesta” temaga, siis mina leian, et tema on lihtsalt “ülitundlik“.

Kuna meil mõlemal on selles küsimuses vägagi selge oma arusaam (millest me loomulikult kumbki väga taganeda ei soovi), siis leppisime kokku, et arutame seda asja kellegi kolmandaga. 
Mis on hea, sest tuleb tunnistada, et olen mõtisklenud selle piiri(de) seadmise (arvestamine/vabatahtlik loobumine versus allasurumine) küsimuse üle suhtes juba märksa pikemat aega, kui eilsest saati.

– – –

Muidu mõtlesin täna õhtul Panna cottaga proovida. Ma ei tea, kas on tõesti võimalik, et ma seda varem söönudki pole, igal juhul soojal maal Iialjaanos sai nimetatud magustoiduga kindlasti viimastel õhtutel maiustatud. Ning see maitses nii tohutu hea, et meelest ei läe.
Nüüd leidsin nagu tellitult viimasest Laupäevalehest retsepti ning otsustasin kodus järele proovida.

Pildil on see küll valmistatud klaaskausidesse (ja tõele au andes ei näe see pildil ka päris nii apetiitne välja kui italjaanos), aga kuna mul selliseid niikuinii pole, siis pean tõenäoliselt tegutsema suisa vastupidiselt.
Kunagi ostsin oma lemmikpoest väiksed kenad lillemustrilised vormid, plaanin kasutada hoopis neid.
Mangokiht alla ja koorene osa peale. Ning kui maius on tarretunud, kummutan selle kausist kenasti taldrikule ümber.

Näeb siis.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 22, 2014 toll Uncategorized

 

– – –

Vat nii suur aiapidaja ma olengi, et ei suuda ära imestada, et poest ostetud õunaseemnest, mille Suvetüdrukuga enne reisile minekut mulda pistsime, hakkabki nüüd puu kasvama. Jumal küll, vaatan ja vaatan ja millegipärast ei usu ikka omi silmi.

Aed sai riisutud, põõsad lõigutud, tikrid pritsitud. Mehe tütre kingitud tulbisibulad pistsin ka lõpuks mulda. Lootusetult hilja, ma tean, ma tean, aga minu kogemused on näidanud, et liigne teadlikkus ja ootused röövivad või vähemasti kahandavad paljude asjade võimalikku ilu.

Suveköök sai samuti avatud.

Toit ja vein maitsesid muidugi imehästi, nagu värseks õhus ikka, Aga veel enam rõõmu teeb hetkel see, et vähemalt mõned eelnevalt plaanitud tegevused ikka veel ellu viia suudan. See on siiski väga hea märk.

Olukord Tallinna tänavatel on aga hetkel selline, et hommikuti tööle sõites kipuvad kaasatehtud juustuvõileivad enne kohale  jõudmist otsa saama. Pavlovi refleks. Mis muud. Kindlaks kellaajaks on nälg lihtsalt nii nii suur, et enam ei pea vastu.
Teisest küljest muidugi  kurb. Kohvi kõrvale ampsates saab neist oluliselt suurema naudingu.
Aga mis sa teed, olen kord juba selline tahtejõuetu tegelane.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 21, 2014 toll Uncategorized