– – –

Ta on selline pikk, vibalik, hästi õrnake, kurva ning veidi õnnetu moega. Mul oli eile kogu õhtu hirm, et ta hakkab ühel hetkel nutma.

Millalgi hiljem tuli ta alla korrusele ja vabandas, et pole “seltskondlik” ning veedab meiega vähe aega, aga tal on väga suur koduigatsus. Koguni nii suur, et ärevusest tal isegi kõht valutab pisut.

Arusaadav. Palusin tal olla täpselt nii, nagu ta end mugavamalt tunneb.
Nagu ta mulle varem ütles, on ta varasemalt vaid korra perega Tenerifel puhkamas käinud.
Eks see üksi, kodust kaugele ning veel enam, võõrasse koju ja perre sisse sadamine võibki nutma ajada.

Aga tõele au andes säärane pöördumine ja viisakus 12-aastase tütarlapse suust siiski jahmatas mind.
Siin kohal mulle tundub, et meil on veel kõvasti ruumi, kuhu kasvada ja areneda.
Elementaarne viisakus. Nii loomulikul ja iseenesestmõistetaval kujul.

Hommik oli õnneks juba märgatavalt helgem.
Leppisime kokku, et teen talle koju jõudes lasanjet ja ta võib õhtul sõbranna meie juurde kutsuda. Alati, kui ta end sel viisil kodusemalt ja paremini tunneb.

Hommikul kooli poole sõites küsis ta mu kõrval istudes ootamatult: Miks siin nii palju puid on?
“Kas sulle tundub, et siin on palju puid?, küsisin vastu.
“Jaa, väga palju“, vastas tema.

See kõlas väga vahetult ja siiralt.
Kuidagi hästi vahva. Et tema julgeb selliseid asju välja öelda. Ja mina tõden üllatusega, et elan ja sahmerdan päevast päeva kohas, millest tuleb välja, ise sugugi kõike aru saada või teadagi pruugi.

 

Hukkunud alpinisti hotell

Kõik muud kohad võivad olla, aga saar peab olema.
Vahel. Ja vahele. Vahetevahele.
Kui kaua pole saanud, siis on kohe nälg. Lausa kriipiv igatsus.

Ja kõiksugu hoolitsused võivad ju kah olla, aga päikese, värske õhu ja ilusa ilma vastu need ei saa.
Too pisuke kerge jahe tuul, mis meid täna siin võõrustab, on tegelikkuses see parim värskendus, puhtus, rahu ja niisutus. Tervendavaim hoolitsus enesetundele ja hingele.

 

Otsapidi suves

 

 

Kui arvate, et suutsin selle kuidagi ostmata jätta, siis pean teile kahjuks pettumuse valmistama.
Mkmk … mitte kuidagi kohe.

p.s lisaküsimustele ei vasta.

 

 

– – –

Panin valged tennad jalga ja läksin ujuma.
Kuigi väljas oli juba peaaegu pime, laulsid linnud ikka veel nii ennastunustavalt ja isukalt, justkui oleks neid vahepealt terve igavik kuskil kinni hoitud.
Kevad paistis olevat ka ujulasse jōudnud. Suurema osa ajast ujusime bassus kahekesi. Ja kui vaba vett juba nii laialt ümber oli, tōmbasin nibin-nabin kaks täis.
Väga mōnna. Ainult saun oli erakordselt jahe.

 

– – –

Suvetüdruk oksendab. R oksendas juba eelmisel nädalal ära (juhhuuu, lapsed), nüüd murdub tal parasjagu hääl.
See viimane on vähemalt midagi head, sest tõtt öeldes pole ma kunagi armastanud numbreid, mis jäävad 10-ne ja 14-ne aasta vahele. Siis pole olemas minu arvates enam ei last ega veel mitte ka noort inimest. St siis, et armastan omi lapsi selles vahemikus vist kõige vähem?
Selle asemel on hoopis keegi rabedalt käituv näotu “lahe” tegelena, kes isegi täpselt aru ei saa, kes või mis ta parasjagu on või olema peaks. Vahel on koguni nii nõme, et tahaks kohe pilgu ära pöörata ja kõrvad lukku panna. Ja ma ei tea, kas mulle ainult tundub, aga tüdrukute puhul võib see periood vist isegi veel nõmedamalt välja paista. Aga võib-olla teen liiga kah.
Igal juhul on mul rõõm tõdeda, et R ilmutab esimesi märke sellest totaalse isikupäratuse faasist väljumisel.
Pidage mind pealegi jubedaks lapsevanemaks, kui tahate.

 

– – –

Kui ma siin pimedas teki sisse mähituna värsket ōhku hingan ja ōhtust pitsi konjakit rüüpan, siis saan aru küll, et see klapptool, mida ma istumiseks kasutan on muidu musta naabrikassi jagu. Aga aja jooksul on ta isegi meiega leppinud, mōneti omakski vist tunnistanud. Igal juhul ei pōgenegi ta meie lähedal olles enam nii, nagu kunagi algusaastatel, vaid istub selle asemel hoopis väga rahulikult ja väärikalt terrassi äärekivil, minust mōned sammud eemal.
Päris tore tunne. Mōtlen mina, kes ma (kodu)loomadest suurt pidada ei oska.

 

– – –

Ma julgen arvata, et ōnneliku elu saladus peitub puhastes akendes!

 

– – –

Kui homme vähegi vōimalust, pesen esimese asjana aknad puhtaks. Kohe. Hommikul. Ma ei kannata seda enam minutitki välja.
Täna olen veel siruli voodis ja kogun jōudu. Loen raamatut ja haletsen ennast.
Akna taga läheb ilm aina helgemaks. See on tore.

 

– – –

Tänasel päeval pole vastast.
Jah, vahel viskab imeliselt kergeid päevi ka vahele.
Ma ei kavatsegi vastu hakata.

Milleks mulle sellisel hetkel tagasihoidlikkus vōi väärikus.

 

Uhuh-uuu: Welcome to Estonia!

R tuli Taanist ja rääkis, et teda vastu võtnud pere vanemad olla talt õhtusöögilauas uurinud eestlaste elatustaseme ja heaolu, võrdsete võimaluste kohta, et: kas kõigi kodudes on ikka televiisor ja arvuti(d).
Kakskümmend viis aastat tagasi, kui klassiga Rootsis käisime, päriti meie käest, kas meil seepi ja hambapastat müüakse.
Seega, mõningane edasiminek on täheldatav.

Kuigi minule ei mahu veel kaks päeva hiljemgi hästi pähe, kuidas on täna võimalik, et nii küsivad inimesed, kes meile ometi nii lähedal elavad.