Ta on selline pikk, vibalik, hästi õrnake, kurva ning veidi õnnetu moega. Mul oli eile kogu õhtu hirm, et ta hakkab ühel hetkel nutma.
Millalgi hiljem tuli ta alla korrusele ja vabandas, et pole “seltskondlik” ning veedab meiega vähe aega, aga tal on väga suur koduigatsus. Koguni nii suur, et ärevusest tal isegi kõht valutab pisut.
Arusaadav. Palusin tal olla täpselt nii, nagu ta end mugavamalt tunneb.
Nagu ta mulle varem ütles, on ta varasemalt vaid korra perega Tenerifel puhkamas käinud.
Eks see üksi, kodust kaugele ning veel enam, võõrasse koju ja perre sisse sadamine võibki nutma ajada.
Aga tõele au andes säärane pöördumine ja viisakus 12-aastase tütarlapse suust siiski jahmatas mind.
Siin kohal mulle tundub, et meil on veel kõvasti ruumi, kuhu kasvada ja areneda.
Elementaarne viisakus. Nii loomulikul ja iseenesestmõistetaval kujul.
Hommik oli õnneks juba märgatavalt helgem.
Leppisime kokku, et teen talle koju jõudes lasanjet ja ta võib õhtul sõbranna meie juurde kutsuda. Alati, kui ta end sel viisil kodusemalt ja paremini tunneb.
Hommikul kooli poole sõites küsis ta mu kõrval istudes ootamatult: Miks siin nii palju puid on?
“Kas sulle tundub, et siin on palju puid?, küsisin vastu.
“Jaa, väga palju“, vastas tema.
See kõlas väga vahetult ja siiralt.
Kuidagi hästi vahva. Et tema julgeb selliseid asju välja öelda. Ja mina tõden üllatusega, et elan ja sahmerdan päevast päeva kohas, millest tuleb välja, ise sugugi kõike aru saada või teadagi pruugi.