– – –

Ühel päeval ütles ema ärritudes, et teab, et mul ongi nüüd plaan Suvetüdruk tema kasvatada jätta. Täna hommikul aga rääkis telefonis, et magab palju rahulikumalt, kui laps tema juures on.
Huh, kogu see segadus ning too pidev hooga ülevalt-alla-alt-üles on kohutavalt väsitav ja kurnav.

Need paar-kolm tundi üksinda kodus, mis mulle seeläbi sülle kukkusid, kasutasin asjalikult: puhastasin külmakapi, triikisin pesu ja nõelusin mõned sukad. Eile tundunuks mulle kuidagi eriti kohatu ja süütunnet tekitav see aeg  diivanil arvuti või televiisori taga niisama tühjalt maha lösutada. Nõeluda ei armasta ma ülepea ja ega mul polnud  suurt pealehakkamist ja indu sel korral ka muude asjatamiste tarvis, aga pärast oli hea ja õige tunne ikkagi. Eriti nõudlik olen tegelikkuses köögi ja wc-vannitoa osas. Nende koha pealt ma suuri järeleandmisi ei tee. Muutun kohe närviliseks ja kurjaks, kui need mustad ja räpased on.

Jaksasin isegi  enne magamajäämist pool tunnikest raamatut lugeda. Ning tõenäoliselt tulenevalt mõni päev tagasi lahvatanud suure ja põhimõttelise tüli pärast mu blogi üle, istusin täna öösel unes koos mitmete blogimaailma tegelastega. Otsime lohutust ikka sealt, kust seda pakutakse.

 

– – –

Vaatasin eile Pilvede all ja seal nentis mees, et naine pole teadmisega mitte leppinud, vaid alla andnud.
See jäi mind kummitama. Veel täna hommikulgi, kui oma musta iluduse hooldusesse viisin ja hiljem bussipeatuses seisin, mõtlesin selle peale.
Kõlas kuidagi retooriliselt. Ma ei saa hästi aru, mis see sisuline vahe siis ikkagi on.

 

Lumekuninganna

No mis ma ikka teen.
Olen suuresti häiritud oma tühisusest, et üks pisike punane punn võiks mulle nii palju meelehärmi valmistada.

Ning mängin hommikust õhtuni oma jääst klotsidega ning üritan kokku panna, kust ja kui kaugele jookseb piir teistega arvestamise/mõistmise ja iseenda vahel.

 

– – –

Miks ei pakuta puhkusepaketti, kus inimesed saaksid segamatult välja magada?
Mille mugavuste hulka kuuluksid vaikus, suur  rahu, maailma parim voodi, värske õhk, vatist pea, udusulgedest tekid, pehmest siidist voodiriided, palju patju ja und ning muidugi unenäod.
Otse voodist võiks avaneda kaunis vaade, kus päeval iseennast ja öösel tähti kokku korjata. Ning jah, käeulatuses võiks siiski alati olemas olla ka üks tass kanget kuuma kohvi ja mõni juustuküpsis.

 

Vabariigi kodanukud

Tudengiga. Sünnipäeval. Palju Õnne Eestimaa!

 

Stop it.

Ma olen su selja taga muide!
Ja mulle ei meeldi see, mis ma näen.

 

Tehnikasajandi rok(okoo)

 

Laupäeva hommik

Saan õhtul isaga kokku. Tudeng tuleb saabuva pidupäeva puhul mõneks päevaks koju käima. Troonipärija läks ja tassis eile kursavennaga vanaemal vana pesumasina välja. Et täna uus masin sisse kolida. Kujutan ette, et vanaema pakub poistele seepeale praekartulit. Või tatraputru. Täpselt ei teagi. Aga kuidagi armas siiski.
Homseks on kokku lepitud, et lähme pisikest beebsut vaatama. Ja ülehomme varahommikul loodan elus esimest korda koos päiksetõusuga Toompeal lipuheiskamisega vabariigi sünnipäeva alustada.

Linnud laulavad juba täpselt nii, nagu nagu laulma peavadki. Ning jälle on tekkinud tahtmine enne magamaminekut korraks õue hiilida ning mõni aeg pimedas trepi peal istuda, et seda kõike sisse hingata.
Täna öösel sain magada.

Ma ei tahagi hetkel midagi enamat, kui pelgalt tunnet ja teadmist, et alati on midagi suuremat, kui riigid ja poliitika ja sõjad ja võimumängud. Ja muud tähtsad asjad.
On päike ja juured ja maa ja universum. Ning uus päev.

 

9 aastat

Joome juba teist õhtut konjakit.
“Nüüd meist vist saavad joodikud.”
“Arvad või?”
“See on võimalik.”
. . . . .
” Ma ei usu….sinust võib ehk saada, aga endast ma seda ei usu.”

Iseenesest on tal õigus. Mis sest, et minu joomine tundub tema kõrval maitsmine.

 

Oleks

Olen alati soovinud suurt peeglit, kust end täispikkuses nägema ulatuks.
Ühel päeval, kui sinna vaatama juhtusin, mõistsin, et kui mul see olnuks, oleksin juba palju varem endaga sõbraks saanud.
Ma mõtlen, et mitmed jamad võiksid vähem olla.

Iga väikese tüdruku toas peaks õigupoolest üks selline suur peegel olema. Et oleks aega ja võimalust  ilma kõrvaliste pilkudeta endasse vaadata.  Ilma süü- ja häbitundeta endaga tasapisi tuttavaks saada. Või minu poolest ka leppida.