Ema ütles mulle hommikul kraanikausi ääres porgandeid puhastades, et juhtus kuidagi (tea, kuidas see tal ikka nii juhtub) eile õhtul lugema mu blogi ….et kui hirmsalt see sõna kägistama ikka mõjus.
Tuleb tunnistada, et mul käis see mõte endalgi paar päeva varem peast läbi. Milline võib olla ühe sõna jõud. Just kommentaare lugedes sain aru, et must-valgel ja kirjapildis hakkas see sõna elama sootuks eraldiseisvamat ja halastamatumat elu, kui minu peas.
Ma ei tea, kas on nüüd õige, kui ütlen, et kägistamine oli selles postituses metafoor. Mitte sõna-sõnalt. Vaid ühte sõnasse kokku jooksnud tunne. Nurkaaetud inimese alateadvus.
Kindlasti ka omajagu Emalõvi.
Karta on, et lapsed on üks tuleohtlikuim vestlusmaterjal.
“Üks asi ei meeldi mulle tegelikult su blogis veel”, ütles ta peale mõningast vaikust. “Sa ütled nii paljudes tekstides kurat”.
Hetk enne veel väljaütlemist lausa kartsin, mis see nüüd olla võiks. Jah, kartsin tõesti midagi fataalsemat, sest olen kogenud, et kuigi püüan ta ütlemistest üle olla, suudab ta vaatamata sellele teinekord oma sõnade läbi mult röövida mingi enesekindluse. Rõõmu. Või tahtmise.
Kunagi aastaid tagasi ostsin ühed saapad. “Jumal millised saapad, sa näed nendega nagu lits välja!“, hüüatas ta, kui neid mu jalas nägi.
Ja kuigi mulle need saapad selle hetkeni väga meeldinud olid, ei suutunud ma ka kõige parema tahtmise ja “tervemõistuse” juures neid saapaid enam sama hea tundega kanda.
Või mis, õigupoolest see jäigi viimaseks korraks, kui nenedega uksest välja astusin. Nuta või naera.
Täna seisab too patt mul lae all oleval riiulil, kollase kingakarbi sees. Käin neid vahel ikka piilumas.
Olen mõelnud, et need saapad on minu jaoks justkui märk “vanast heast Freud´ist“.
Vahel nad ikka tulevad mulle meelde, kui oma lastele nõuandeid jagan.