Eesti Eksressist mõjutatuna

Ema ütles mulle hommikul kraanikausi ääres porgandeid puhastades, et juhtus kuidagi (tea, kuidas see tal ikka nii juhtub) eile õhtul lugema mu blogi ….et kui hirmsalt see sõna kägistama ikka mõjus.

Tuleb tunnistada, et mul käis see mõte endalgi paar päeva varem peast läbi. Milline võib olla ühe sõna jõud. Just kommentaare lugedes sain aru, et must-valgel ja kirjapildis hakkas see sõna elama sootuks eraldiseisvamat ja halastamatumat elu, kui minu peas.
Ma ei tea, kas on nüüd õige, kui ütlen, et kägistamine oli selles postituses metafoor. Mitte sõna-sõnalt. Vaid ühte sõnasse kokku jooksnud tunne. Nurkaaetud inimese alateadvus.
Kindlasti ka omajagu Emalõvi.
Karta on, et lapsed on üks tuleohtlikuim vestlusmaterjal.

“Üks asi ei meeldi mulle tegelikult su blogis veel”, ütles ta peale mõningast vaikust. “Sa ütled nii paljudes tekstides kurat”.
Hetk enne veel väljaütlemist lausa kartsin, mis see nüüd olla võiks. Jah, kartsin tõesti midagi fataalsemat, sest olen kogenud, et kuigi püüan ta ütlemistest üle olla, suudab ta vaatamata sellele teinekord oma sõnade läbi mult röövida mingi enesekindluse. Rõõmu. Või tahtmise.

Kunagi aastaid tagasi ostsin ühed saapad. “Jumal millised saapad, sa näed nendega nagu lits välja!“, hüüatas ta, kui neid mu jalas nägi.
Ja kuigi mulle need saapad selle hetkeni väga meeldinud olid, ei suutunud ma ka kõige parema tahtmise ja “tervemõistuse” juures neid saapaid enam sama hea tundega kanda.
Või mis, õigupoolest see jäigi viimaseks korraks, kui nenedega uksest välja astusin. Nuta või naera.
Täna seisab too patt mul lae all oleval riiulil, kollase kingakarbi sees. Käin neid vahel ikka piilumas.

Olen mõelnud, et need saapad on minu jaoks justkui märk “vanast heast Freud´ist“.
Vahel nad ikka tulevad mulle meelde, kui oma lastele nõuandeid jagan.

 

Hinnangud

Istun hambaravi kabinetis, laps süles ning ootan järgmist hetke, mil mask lapse näole peaks asetatama, et ta protseduuriks magama panna.
Otse mu vastas istub tegelikkuses kena, sarmikas ja kahtlemata enesekindel, enam-vähem minu vanune meesterahvas, väidetavalt Pärnu haigla peaanestesioloog.
Mõni minut enne sisenemist suhtlesin temaga põgusalt ukse taga. Hirmul ja nutune Suvetüdruk süles.Vastasin kiirelt mõnedele küsimustele, millele ta vastust soovis.
Tema olek toob mu silme ette Dr House´i.
Mehe pilk ja suhtlusmaneer on teravalt iroonilis-sarkastiline. Piisaks ainult õhkõrnast tuulevärelusest, et öelda ta kohta juba ülbe ja inimpõlgur.

Istume vaikides vastakuti, kui ta korraga küsib:  Kas te oma lapsele Zürteci olete andnud?
Väga ootamatult. Ja järsult.
Saan iseenesest aru küll, millest selline küsimus. Suvetüdruku nahk on tõesti praegu väga korrast ära.

Mul on tunne, nagu lajatanuks ta mulle otse lagipähe.
Vaatan talle pikalt-pikalt otse silma sisse. Olen täitsa keeletu. Mu peast jooksevad selle poole minuti jooksul läbi kümned mõtted. Mida ma peaksin talle õigupoolest vastama?
Olen täielikus segaduses. Kas peaksin  tõesti ühte jah või ei vastusesse mahutama kõik need neli aastat?
Tahaksin talle vastata, et ta teeb mulle liiga. Tahaksin talle öelda, et Suvetüdruk pole mu esimene laps. Tahaksin talt küsida, mida sa mees õige mõtled, kui sa ühelt emalt niimoodi küsid? Mis õigusega sa mind üldse niimoodi vaatad, kui sa mitte midagi mu elust ja sellest lapsest ei tea?
Tahaksin ta korraks ära kägistada.

Korraga taipan, et veel oluliselt väsitavam, kui Suvetüdruku veidrustega hakkama saamine on minu jaoks kõik need ümbritsevad inimesed, kelle hinnangute ja arvamuste vastu pidevalt “võitlema” pean.
Enamasti jätan neile nende õiguse. On täiesti mõttetu end veel rohkem kulutada.
Mis ei tähenda, et see enamasti hinge või korda ei läheks.

Võib-olla ma veel kunagi  kirjutan sellest.
Suvetüdrukuga on kõik kenasti. Seitse hammast parandati ära ja üks tõmmati välja.

 

– – –

Täna õhtu poole sõidame Pärnusse. Suvetüdrukule anti narkoosis hambaravi aeg.
Suvetüdruk valmistub andma üht oma elu etendust. Seda on juba mitu päeva tunda. Mul ei tasu end ses osas mitte pettagi.
Põhimõtteliselt kulus minu nädalavahetus oma vaimu valmis panemisele. Kõik need muud toimetused olid üksnes motoorse rahutuse maandamiseks. Püüeldes Zen meelelaadi poole: võtta olukorda täpselt nii nagu see on, mitte nii nagu tahaks või ei tahaks.
Teiste jaoks tähendab minu keskendumine üldjuhul seda, et reaalselt olen olemas, aga kuskil kaugel. Põhimõtteliselt ainult hädapärasemast hädapärase tarbeks. Ma ei taha siis ise rääkida ega ka seda, et minuga räägitaks.

Olen ammu aru saanud, et kõik seesugused “katsumused” avaldavad mulle hoopis pikemaajalist toimet, kui Suvetüdrukule. Tema laseb kõik oma tunded ühte hetkesse välja ning unustab üldjuhul juba hetkel, kui uks ta selja taga sulgub.  Minul aga võtab vähemalt ööpäev, et sellest emotsioonist välja tulla. Kui kõik on “läbi”, on tunne nagu oleksin peksa saanud. Täitsa toss. Täitsa toss kohe.

Suvetüdruk joonistas reede õhtul ühe vahva jänese. Igal pildil on alati kuskil ka ta enda nimi. Klassikalisele lisaks on viimasel ajal tekkinud ka teine, märksa galligraafilisem variant. Mulle need kangesti meeldivad. Annnavad justkui pildile väge.

Täna siis nii. See oli arvatavasti samuti üks osa enese veenmisest ja ettevalmistusest.
Vähemalt olen jälle midagi teinud, et asjad reaalselt paremuse poole minna saaks.
Tänane poolik tööpäev ja prantuse keele tund on pelgalt kohusetunne ja piin.
Homme on õnneks uus päev.

 

Tööl

Avastasin hetk tagasi, et tegelikult mulle isegi päris meeldib, kui meesterahvast ülemus vahel niimoodi jõuliselt ja konkreetselt aru pärides peale lendab.
Esimene moment on ju mõnevõrra ehmatav, aga mõnusalt mehelik siiski!

Juhul muidugi, kui ta suudab lõpuni meheks jääda.
See tähendab teema lõppedes sõbralikult lahku minna.

Ma ei tea, kas olen imelik, aga see mõjub mulle kummaliselt turvaliselt.

 

Suured ja väiksed kartulid

Ahh, loll mees…..ohkab Suvetüdruk ja viskab käe ümber mu kaela.
No nüüd olen endale ikka sõbranna saanud.

 

Töö ja lõbu

Valvan päeval üht eksamit. Enamus pusivad majandusaluste kallal,  mõned üksikud teevad majandusmatemaatikat. Otse eespingis on soomlasest neiu, müts peas (rahvuse eripära, ma ütlen) ning maadleb enda ees olevate matemaatika ülesannetega. Või mis ta nüüd maadleb, pigem püüab pilguga tappa.
Viimased poolt tundi ta lihtsalt istub (minu nägemist mööda isegi mitte ei liiguta kordagi), vaatab ainiti enda ees olevat ülesannete lehte ega kirjuta selle aja jooksul paberile mitte üht numbrit. Sõna. Kriipsu. Mõned korrad toksib täiesti kivistunud ilmel sõrmega kalkulaatori klahve, aga see paistab ka rohkem automaatpiloot, kui teadlik tegevus.
Kella kukkudes on ruumis veel kolm inimest. Annan viis lisaminutit, et nad saaksid tööd lõpetada. Soomlasest tütarlaps justkui elustub korraks, noogutab kergelt ja kaob seejärel lauale sadanud viieks minutiks taas.
Viis minutit hiljem on too tütarlaps viimane, kes töö minu kätte ulatab.

Piilun teda vargsi silmanurgast, püüdes välja nuputada, mida võiks mõelda inimene, kes on tulnud eksamile ega kirjuta poole tunni jooksul paberile mitte “ridagi”. Kes lihtsalt istub ja istub ja istub ja teeb mida?…ootab ilmutust? Istudes sama “targalt” maha ka otste kokkutõmbamiseks jagatud lisaminutid.
Tahaksin tõesti väga teada, mis toimub nende kolmekümne minuti jooksul selle mütsi all. Mis on sellise istumise mõte?

Õhtul lähen ujuma. Iga korraga muutub aina kriitilisemaks hetk, kui end basseini otsast järgmiseks 25- ks meetriks lahti pean tõukama. Pole kahtlustki, on ainult aja küsimus, millal need kaheosaliste päevitusriiete püksid mul ühel hetkel möödaminnes jalast libisevad. Mul on kiirkorras vaja uut trikood. Tegelikult tõdesin sama juba kolm nädalat tagasi.
Tunnen end seepärast koguni veidike halvasti. Mõelda vaid, saan käia mitu korda nädalas ujumas ja siis veel nipsakalt mõelda, et vajan kohe uut trikood.

Kuum saun see-eest on igati ponnistuse vääriline kingitus. Ühtlasi karge talvevastane effektiivne ja tugevatoimeline ravim.
Saja meetri jooksul, mis ujula uksest autoni kõnnin, jäätub ära niiske juuksesalk, mis kapuutsi alt välja on jäänud.

 

Vanake Hottabõtš

Ilmselgelt mulle sellised äkilised muutused ja üleminekud ei sobi. Nädal on olnud nüüd juba aega harjuda, aga mul on ikka kogu aeg külm. Nii külm.
Kogu liikumine ja tegevus on justkui hangunud. Täna hommikul tööle sõites tundus, et isegi lennukid taevas venivad nagu jääkapis olnud viin, kui seda pitsidesse kallata.

Kogu energia, jõud ja aur läheb minul ainuüksi sellele, et hädapärane soe eneses ja majas hoida.
Eile mõtlesin, et kasutan külma vastu tema enese relva. Läksin jahedast elamisest veel külmemasse õue. Andsin lumele tuld, mis jaksasin.
Ma ei tea, miks se vaip lendu ei tõusnud.

Vähemalt diivanipadjad ja madrats ja vaip said värskema välimuse.
Korraks läks seest ka soojaks, kuid õhtul istusin köögilaua taga lehte lugedes taas kahes kampsunis, villastes sokkides, kapuuts peas. Kindaid keeldusin põhimõtteliselt kätte panemast.

Ilus võib ju olla, aga ma ei jõua ära soovida, et kevad kiiremini kätte jõuaks.

 

Teatris

 
Saate aru, millega nad hakkama said: nad panid mu etenduse lōpus nutma. Kinos küll, aga teatris pole minuga sarnast asja mitte kunagi varem juhtunud.
See  viimane “kaader” oli veel viimne piisk karikas, mis mu jalad lōplikult alt lōi.

Laval oli muidugi ka tōeline kahurivägi. Ning mina istusin esimeses reas, peaaegu tegevuse keskel.
Ehk seegi mängis mingit rolli.

Aga kuidas see Vaarik kunagi ütleski, et geniaalne ongi arusaamatult tehtud, kuid see liigutab. Koged midagi katarsiselaadset. 
Täpselt see minuga täna ōhtul juhtuski.

 

– – –

Alustasin tänast muinasjutulist hommikut aristokraatlikult: klaasikese Grand Cavalier´ga.
Usutavasti päädib see reede õhtuga.

 

Sõnumite öö

See on nüüd juba viies öö viimase kahe nädala jooksul, kus ma täpselt kell 5.40 kella vaatan. Ma ei oska öelda, mis sisemine kell see Suvetüdrukut just sel hetkel ärkama sunnib.
Täna uskusin samuti naiivselt, et ju ta ühel hetkel nagu tavaliselt siiski edasi magama jääb, aga kui kolmveerand tundi hijlem kontrolli mõttes teda üle vaatama hakkasin, naeratas ta mulle teki nurga alt kavalalt vastu, minu mobiil pihus.
“Mis siis nüüd?”, küsin mina.
“Saatsin su telefoniga sõnumeid!”, teatab ta rõõmsalt vastu.
“Ei tohi, näita siia…..”

Või noh, kuidas ma tegelikult ütlen, et ei tohi, kui ma ise just täpselt seda talle eelmisel õhtul õpetanud olin. Suvetüdruk kirjutas ITI, valis sinna juurde ühe “näo”, siis klõpsutas ja otsis nime ning kõige lõpuks panigi oma läkituse teele. Troonipärija sai ühe, Tudengile Tartusse saatsime teise, Mees, kes koju ei ilmunudki, sai kolmanda ning neljandaks loomulikult Vanaema: Suvetüdruku suurim fänn.
Täiesti ettearvatavalt oli ka Vanaema ainuke, kes meile rõõmsalt vastu helistas ja küsis: “Mis need täpid ja sulud seal lõpus tähendavad?” Pojad ja mehed on ses osa ikka täiesti mõttetu kaader. Ei nemad oska (ära)taibata, mis hetkel oleks tore ja vajalik kasvõi üks kollane nägu vastu saata.

Mis iganes. Igal juhul sain öösel kell 6.15 kinnitust, et Suvetüdruk oli midagi uut selgeks saanud. Tudeng oli saanud kaks ja Mees neli sõnumit. Mõned olid tühjad, mõnes jälle lisaks ITI nimele tähti ja nägusid seevastu rohkem. Iseenesest ju armas! No minule küll vähemalt:)
Vanaemale ta ei osanud saata, nagu ta mulle kurtis. Pole ka ime. Vanaema on mul telefonis Ema nime all ja see tähekombinatsioon polnud talle ilmselt teiste hulgast meelde jäänud. See on üks väheseid olukordi, kus ka Vanaemal endal selle üle ainult hea meel oli, sest esiteks kardab ta öösiti sõnumeid saada (mis on ka loogiline, sest üldjuhul sellisel kellaajal sealt midagi head tulla ei saagi) ning teiseks on tal ärgates raske uuesti uinuda. Kui mitte võimatu.
Ning kõigi teiste üle, kes varahommikusest naerunäolis(t)est sõnumi(te)st ilma jäid, on mul samuti hea meel. Sest olgem ausad, saadetud sõnumeid avades pelgasin näha ikka märksa suuremat ja laiahaardelisemat sadu!