Käisin eile Sōbrannaga, kelle mees äsja suri, Rakvere Kolmainu kirikus Riho Sibula ja Mari Pokinen’ i kontserdil. Mulle viimasel ajal meeldib Tallinnast välja minna. Kaugemal jääb alati palju rohkem aega. Kaaslasele pühenduda. Käigust mōnu tunda. Kōike seda endast läbi lasta.
Kokku saab alati kuidagi vōrreldamatult parem ja tummisem. Elamus. Mälestus. Tunne.
Ma ei hakka teile rääkima, et hea kontsert oli. Palju, palju rahvast. Nii palju, et üks veel ja poleks enam mahtunud. Väga ilus, väike armsate rōdudega kirik. Tühi linn. Tundmatu kohvik. Mitte päris selline cappuccino, kui ootasin. Nooruke püüdlik ning sōbralik teenindaja, kes kohvi lauale pannes teatab, et teeb seda kahe käega, sest ei taha käna panna. Ma ei oska öelda, mis ja miks minuga täpselt sellistel hetkedel toimub, aga miskipärast tōrgun ikka ja jälle uskumast, et see vōimalik on. See-eest otse ahjust lauale toodud ōunakook lausa sulas suus.
Kōik see oli tore.
Aga tegelikult tahtsin öelda: Sōbranna. Temaga koos on alati. Alati, saate aru. Alati.
Lihtsalt nii hea ja tore, et sellest jätkub kohe mitmeks päevaks.
Mina ei tea miks. Mōne inimesega kohe nii lihtsalt ongi.
soodomagomorra 
konn, lendav konn
detsember 28, 2013 at 3:08 p.l.
Hea kontsert oli jah, Sibul tundus Mari kõrval küll veidi rähmane, aga ajas asja ära. Veel soovitan Artises vene filmi, täitsa elamus!
soodoma ja gomorra
detsember 28, 2013 at 3:34 p.l.
Huvitav, mina just tabasin end eile mōttelt, et mulle sobis selle kontserdi juures Sibula ähmasus ja segasus palju rohkem. Miski sügavus. Tema leppimine ja rahu. Palun väga, minu poolest vōi elukogemus. Mari jäi sinna kōrvale liialt puhtaks ja nooreks. Natuke nagu nōrgaks.
Aga su soovitust filmi osas vōtan soojalt kuulda.
Heli
detsember 30, 2013 at 10:10 p.l.
Oh, mul on miskipärast hirmus hea meel, et Sulle Riho Sibul rohkem meeldis 🙂