RSS

Arhiiv kuude lõikes: detsember 2013

Landed

Ma saan neli tundi vabalt vait olla. Ei pea midagi pooleli jätma. Käest ära panema. Kõrvale lükkama. Omi väga tähtsaid mõtteid katkestama, et küsimustele vastata. Või hoopis kellegi teise mõtteid mõtlema.
Kõige tipuks saan veel kuuma sauna. Kooki. Kohvi. Suure voodi. Öö. Ja uue hommiku, kus võib magada kaua tahan.
Mida rohkemat ühelt esmaspäevalt tahta.
Uh-uh-uuuu……imeline.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 30, 2013 toll Uncategorized

 

Öised lahingud

Loomulikult tuleb ette ka rahulikumaid öid, kuid üsna tihti viskab vahele siiski ka selliseid, kus tegelen peaasjalikult Suvetüdruku eest pōgenemisega. Suvetüdrukul on nimelt juba titest saati väga eriskummaline harjumus täiesti järjekindla intervalliga varvastega mööda mu keha rullida või/ja siis minu padja all oma käega edasi-tagasi nühkida. Kahjuks lähevad me arvamused selle koha pealt lahku: kui tema ütleb, et edasi-tagasi teda rahustab, siis mulle kipub see otse vastupidi mõjuma. Sellest kõrvale hiilimiseks ehitan aeg-ajalt varutekist meie kahe vahele müüri vōi üritan end siis nii osavalt teki sisse keerutada, et ei jääks ainsatki kaitsmata kohta, kust mōni käsi vōi varvas suudaks läbi tungida. Alati on vōimalus voodi jalutsisse risti magama keerata. Ja viimase päästerōngana on voodi all madrats, kuhu saab vaikselt ära veereda. Seda väljavōideldud ruumi korrus allpool jagub mulle muidugi vaid loetud ajaks. Kõige enam ehk paariks tunniks. Siis olen taas avastatud.

Igaks juhuks on mul voodis alati ka kolmas varutekk ja vähemalt viis patja. Juhuks, kui kuskil ääres või kaugemas nurgas peale mu järjekindlat nurkasurumist vaba ruumi on tekkinud.
Aga hommikuni välja barrikeeruda ei ōnnestu mul siiski mitte kunagi. Alati leiab üks väike käsi vōi jalg mind kuskilt vahelt enne üles. 
Nii me siis üksteist taga ajame, mina oma teki ja  padjaga eest, Suvetüdruk oma padjaga järel. Tekk Suvetüdrukut ei huvita. See on küll úksnes minu rida või mure püüda talle seda märkamatult vähemalt kümme korda öö jooksul peale sokutada. Ausalt óeldes polegi ma päris täpselt aru saanud, mis teema neil lastel selle tekiga on: mina vähemalt ei tea küll ühtegi, kes sellest ööd läbi vabaneda ei püüaks. 
Mōned päevad tagasi tegin Mehele sirgjoonelise ettepaneku Suvetüdrukule kiirkorras oma voodi muretseda. Mees palus välja valida, aga Suvetüdruk tōstis loomulikult kisa. Taevani. Lubas maad ja ilmad kokku, kuidas tema hakkab rahulikuks.
Ja egas ma isegi sellesse voodisse esiti rohkem usu, kui et see kunagi siiski käiku läheb. Esialgu tähendaks see kindlasti lihtsalt kahe voodi vahel kōndimist. Aga suurt vahet pole kah: see on meil nii vōi naa käpas.
Iseenesest on ju muidugi nii tohutult mōnna ja armas, kuidas ta end mu teki alla ja kaissu nihverdab.
Mōistaks ta ainult veidikenegi suure inimese kombel paigal púsida. 
 
9 kommentaari

Kirjutas &emdash; detsember 29, 2013 toll Uncategorized

 

Eile. Nagu suvel. Vōi nagu kakskümmend aastat tagasi.

Käisin eile Sōbrannaga, kelle mees äsja suri, Rakvere Kolmainu kirikus Riho Sibula ja Mari Pokinen’ i kontserdil. Mulle viimasel ajal meeldib Tallinnast välja minna. Kaugemal jääb alati palju rohkem aega. Kaaslasele pühenduda. Käigust mōnu tunda. Kōike seda endast läbi lasta.
Kokku saab alati kuidagi vōrreldamatult parem ja tummisem. Elamus. Mälestus. Tunne.

Ma ei hakka teile rääkima, et hea kontsert oli. Palju, palju rahvast. Nii palju, et üks veel ja poleks enam mahtunud. Väga ilus, väike armsate rōdudega kirik. Tühi linn. Tundmatu kohvik. Mitte päris selline cappuccino, kui ootasin. Nooruke püüdlik ning sōbralik teenindaja, kes kohvi lauale pannes teatab, et teeb seda kahe käega, sest ei taha käna panna. Ma ei oska öelda, mis ja miks minuga täpselt sellistel hetkedel toimub, aga miskipärast tōrgun ikka ja jälle uskumast, et see vōimalik on. See-eest otse ahjust lauale toodud  ōunakook lausa sulas suus.
Kōik see oli tore.

Aga tegelikult tahtsin öelda: Sōbranna. Temaga koos on alati. Alati, saate aru. Alati.
Lihtsalt nii hea ja tore, et sellest jätkub kohe mitmeks päevaks.

Mina ei tea miks. Mōne inimesega kohe nii lihtsalt ongi.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; detsember 28, 2013 toll Uncategorized

 

– – –

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 28, 2013 toll Uncategorized

 

Tehtud

Tudeng on taas kord hõivanud mu roosilise toa ja ilusa voodi. Suvetüdruk ootab siin veel kännu otsas oma vanaema. Ema ootab seda vaikset mitte midagit ja kiirustamata pokaali shampust.

Suur jõulumöll on selleks korraks ümber. Eks need kärgpere jōulud ole suuremad ja segasemad, et kord olen mina sinuga ja sina nendega ja siis jälle mina teiega ja nemad temaga ja meie meiega ja nemad nendega.
Kui lisada sinna juurde veel ka suuremat ja väiksemat sorti solvumised ja intriigid, kus kes-
keda-näha-ei-taha ja millal-keegi-kuhu-minna-ei-tohi, siis ajab see omakorda kōiksugu plaanid, arvestamised ja sättimised veegi enam puntrasse.

Eile õhtul, kui peale kiiret päeva ja virr-varri lõpuks õhtul hilja köögilaua taga Mehe ja Suvetüdrukuga kolmekesi kokku saime, küsis Suvetüdruk Mehelt väga täiskasvanulikult: Kas minu kohta ka küsiti?
Ei tea, kust neil justkui üleöö sellised küsimused ja tähelepanekud tekivad. Vahetasime Mehega pilke. Naljakas kõrvalt märgata, kuidas ta hakkab tajuma iseennast ja oma kohta selles maailmas.
Leppisime vist kokku, et aastavahetusel spaatame. Kui veel kuhugi mahume.
Mahtusime. Saaremaale. Viimasesse kahte tuppa. Mitte küll minu mekasse, aga siiski saarde. Armas temast.

Mõnest väikesest koogikahvlist ka.
Sellisega kooki süüa on minu arvates ikka kordades hõrgum ja nauditavam, kui teelusikaga ampsata.
Saagu-tehtagu koju nüüd vaid nende peenikeste vidinate väärilisi uhkeid kooke.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 26, 2013 toll Uncategorized

 

Keskea rōōmud

Täna on jälle käes see imede ōhtu, kus ōnnestub proovida, kas jōuan pildile vōi mitte.

Mingi meeletu sahm ja sagimine käib. Millal see rahu pidi saabumagi?

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 25, 2013 toll Uncategorized

 

Sussimajandus

Ōhtul on valge vein üleval riiulil. Hommikul pole.
Ōhtul on auto maja ees. Hommikul pole.
Ōhtul küla pealt koju jōudes leian voodisse pugedes selle kōrvalt maast kellegi suured sokid.

Millest ma järeldan, et Päkapikud on majanduslikud mōtlevad tegelased. Bilanss on neil igal juhul tasakaalus.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; detsember 24, 2013 toll Uncategorized

 

Üks pikk päev. Või öö.

“Kas nüüd on hommik? Kas võib tõusta?”, küsib Suvetüdruk.
“Ma arvan, et on”, vastan mina.
Peamiselt sise- ja väljapuhanud või -puhkamatuse tundele toetudes.
Akna taga toimuvat ei saa usaldada.
Upitan end voodi kõrval maas oleva kellani. “Jah, hommik on“.
Kõik mis jääb üle poole seitsme tähendab luba tõusta.

Huvitaval kombel pimedus aga sel aastal kuidagi sobib mulle.
Eile just lugesin 6 nipist, mis aitavad õigeid otsuseid teha ning järsku hakkas mulle tunduma, et pimedus on  üks neist. Pimedus võrdub oma sisus võõrkeelega, mis ei mõjuta meid emotsionaalselt sama palju kui emakeel.
Ning kui emotsionaalne raamistik peale ei suru, siis ses permanentses pimeduses ja vaikuses kuuleb ja näeb teinekord enda sees ja ümber toimuvat hoopis selgemalt.
Pimedus on küllaltki halastamatu.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; detsember 20, 2013 toll Uncategorized

 

Avalik teadaanne!

 
1. Lõikasin välja, täitsin väljad ja murdsin keskelt kokku
2. Kannan kaarti kaasas. Samuti ID-kaarti. (p.s rahakotis)
3. Teavitan otusest oma pereliikmeid ja lähedasi.
 
 
Pisut kummaline muidugi on, nagu lööks Surmaga käed. Kuid onś seal tegelikult suurt vahet: vaevalt, et minu allkirja puudumisel võimas lõppakord tulemata jääb.

Igal juhul, kui minuga peaks nüüd midagi juhtuma, siis keeldun ja keelan seda ajamast ebausu pähe.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 19, 2013 toll Uncategorized

 

Argipäevaselt-jõuluselt

R-l oli eile koolis iga-laps-teeb-ühele-lapsele-kingituse õhtu. R tuli koju igal juhul ühe laheda  suureaugulise küünlaga, mille sarnast ma varem näinud pole. Välja näeb natuke nagu šveitsi juust, ainult et punane.
No ja minusugusel küünlafriigil läksid muidugi silmad nagu tikust põlema. Keerutasin küünalt ikka üht ja teistpidi pihus ja muidugi prahvatasin: kingi mulle jõuludeks!
Tahad või? Muidugi, hea meelega!, läks R selle peale silmnähtavalt elevile. Kingin sulle siis teise küünla ka, lisas ta kiiresti, nähes mu ootamatut vaimustust.

Ma ei tea, kas olen rääkinud, aga R on selline eriliselt heasüdamlik ja siiras poiss, kellele kohe meeldib teisi õnnelikuks teha. Minule omakorda teeb tohutut rõõmu tema rõõm teiste rõõmustamisest.
Nii väikesest asjast nii palju head emotsiooni.

Mina ise sain aga eile õhtul peale tööd korraks oma lemmikpoest läbi lipsata, kuna Suvetüdruku vanaema võttis Suvetüdruku endaga võimlema kaasa. Ostsin mõned jõulukingid ning loomulikult ei saanud ma endale ostmata jätta ka seda väikest allahinnatud, pea olematu raha eest müügilolevat punast laternat, kuhu teeküünal sisse käib ning mida ma siis terve õhtu läbi imetelesin. Et jagatud rõõm on suurim rõõm, siis imetlege ka, nii armas lihtsalt!

Otse loomulikult ostsin oma kõik-isemoodi-nõud kogusse ka ühe taldriku. Punase äärega ja keskel oli pilt Hansust ja Gretest ja glasuuritud piparkoogimajast. Taldriku panin Suvetüdrukule sussi sisse. See oli nagu natuke õigustus iseendale kah, miks ma ei saanud seda ometi ostmata jätta.
Aga Suvetüdrukule meeldis küll. Sõi selle pealt juba hommikul putru.

Vat nii ongi.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 18, 2013 toll Uncategorized