RSS

Õhinal ja etteruttavalt ja inetult ja hästi ja täiesti kohutavalt

22 nov.

Seoses läheneva piduliku aastapäeva üritusega töö juures, otsustati selle sündmuse raames kiirkorras korrastada ka vilistlaste andmebaasid. Kunagi aasta tagasi sai selle tööga vist alustatud, aga seoses vilistlasjuhi lapsehoolduspuhkusele minekuga oli see mingil hetkel soiku jäänud.
Eilse seisuga oli jäänud ligi kaheksasada bakalaureust, kellest kolmesaja andmed pärinevad väga kaugest minevikust. Vähemalt pooltel neist kolmesajast puuduvad andmed sootuks ning enamusel olemasolevatest on samaks jäänud vaid mobiiltelefoni number.
Sain eile hommikul tööpäeva alguses ōppeprorektorilt kirja, et olen kaasatud projekti, millele omalt poolt vastasin, et: vahva, mulle ju nii väga meeldibki rääkida.
Esimesel hetkel tundus see minusuguse jaoks tõesti katastroof. Ennastületav katsumus.

Täna hommikul haarasin siiski härjal sarvist ja eneselegi ootamatult läksin nii hoogu, et tōusin päeva jooksul laua tagant vist kolm korda. Kahel korral selleks, et kohvi vōtta ja kolmandal pidin minema korruse teise otsa lubatud pabereid viima.
Ōhtul rääkisin kodus oma tänase päeva tegemistest ka Mehele, kes mu õhinat just ei jaganud, väljendudes napisõnaliselt, et : Täitsa mōttetu töö ju. Kui ma päeva alustades olin suhtunud sellesse isegi teatava kahtluse ja eelarvamusega, siis päeva lōpuks ma enam Mehe seisukohta ei jagamud. Tegelikult tundub see meelespidamine isegi väga vajalik ja olgem ausad: juba joonele aetud asja on hiljem ka oluliselt lihtsam korras hoida.
Üsna varsti olin oma tagaajamismängus sees juba sellise ōhina ja pōnevusega, nagu lahendanuksin ristsōna. Tuleb välja vōi ei tule, saab kätte vōi ei saa. Teatmeteoste asemel abiks Feissar ja Google. Pluss vilistlaste kohta olemasolev info meie oma ōppeinfo süsteemis. Võrdled, otsid, sobitad.
Tänase päeva tulemus oli umbkaudu 40 inimest, kellest 30 läks lukku ja umbes 10-le väljasaadetud sōnumile (keda muudmoodi tabada polnud vōimalik, kui feissarisse sōnumit jättes) pole veel vastust laekunud. Aga homme on ka päev.

Need kolmkúmmend muide, kellega telefonitsi ühendust vōtsin ja andmeid üle kontrollisn ning kōige lōpuks ka kutse teele saatsin, olid kokkuvōttes väga viisakad ja vastutulelikud. Ühelgi juhul ust nina all kinni ei löödud ega vastikult ei nähvatud. Olgu öeldud, et oskan selle eest tänulik olla. Ja tegelikult on isegi väga tore inimesi aastapäeva pidustustele kutsuda, seda enam, kui vähemalt pooled kutsutustest veel selle üle suurt heameelt avaldasid.
Näeb siis, kuidas homme. Kas jätkub samas vaimus vōi saan ikka ühel hetkel sähvaka vastu näppe ka.

Homme ōhtul peale tööd sōidame Mehega Pärnusse. Mees käib ikka aeg-ajalt oma Meestes, aga mōnikord vōetakse naised ka mängu. Vat, ja homme ongi just üks selline pidupäev. Kohalik teatrijuht kostitab meid kahte ōhtul meie (ok, olgem täpsed, minu) poolt valitud etendusega ning peale etendust ööbime ühe öö ma ei teagi täpselt kelle poolt valitus spas.
Kahjuks tuleb aga tunnistada, et etenduse ja päeva valimisega jäin päris hätta, sest päris ausalt öeldes, ei leidnud ma repertuaarist mitte ühtegi, mille peale üheselt ja koheselt pead noogutada. Kui ma nüüd ōigesti mäletan, siis lōpuks valisingi vist mingi kergemat sorti vodevill tüüpi lavastuse. Olgu siis vähemalt päeva ja nädala lōpetuseks midagi lihtsamat, kus ei peaks ülemäära pead ragistama.
Sellega meenub mul, et käisime õega kuu alguses ka Rakveres (väikeses majas) ja …jätke see koht nüüd palun vahele, kes halba lugeda ei taha… see oli ikka päris…..kohutav?  Korra varem kellegagi oma inetuid tundeid juba jagasin ja möönsin, et terve etenduse kestel andsin mōttes kogu kupatusele pidevat turmtuld. Ning andke mulle nüüd andeks, kui leian, et see peaosatäitja oli täitsa loodusōnnetus. Õnnneks oli etenduses ka midagi ilusat ja see oli Velvo Väli. Kena mees, mulle sellise välimusega (eriti näoga) meeldivad.
Ja et veel vähe ei oleks, siis kohe esimesest hetkest, kui teatriuksest sisenesime, tundsin kōigi oma saja tundlaga, et olen Tallinnast. Ja uskuge, see polnud üldsegi hea tunne. Alguses mōtlesin, et see on taas kord minu kiiks, aga kui vaheajal seda ōega jagasin, kinnitas ta kahjuks minu niigi ebamugavat süúdlaslik- úleolevat enesetunnet omalt poolt veelgi. Arvan teadvat ka selle põhjust, aga seda välja öelda oleks ka minu jaoks liig: nii jubekole inimene ei suuda ma isegi omaenese blogis olla.

Rääkides lõpetuseks ka millestki ilusast, siis Suvetüdruk on ōnneks-ōnneks nüüd ilma palaviku ja valudeta. Nagu see mulle tuttav laps juba. Ainult pealt näha veel terve talve pimedas keldris üleelanud kartuli moodi. Aga silmades ja sees on elu. Ja see on hea. Nii hea kohe, et kui ta parasjagu ei kanguta ja midagi asjalik-armsalt toimetab, siis vōiksin teda vist kōrvalt vaatama jäädagi. Selline korralik ahviarmastus vōi nii. Kui ahv ikka armastab kōige suuremalt.
Täna enne magamaminekut aga läksime nii inetult tülli, et ma ei suutud  ühel hetkel oma täiesti lubamatut täiskasvanu kontrollimatust endale kuidagi andestada. Kallistasin ja musitasin teda küll enne und, mis jaksasin, palusin andeks ja rääkisin, et suured inimesed ei tohiks kunagi nii rumalad olla. Loomulikult ta vastas, et andestab mulle, aga minul sellest küll raasugi kergemaks ei läinud. Kuidas ma oskan täiskasvanuna veel ikka nii nõme olla? Täitsa hirmus.
Ma ei tea, tahaks endale kohe haiget teha.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 22, 2013 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: