RSS

Arhiiv kuude lõikes: november 2013

Tudengipäevad

Kaks korda selle sügise jooksul on B kodu väisanud ning mōlemal korral alla sööma juhtunud täpselt siis, kui mehed televiisoris armastusest räägivad.
Ma ei saa aru, kuidas sa vōid sellist jama vaadata, pole ta suutnud kummalgi korral oma arvamust endale jätta. Ning ma ei mäleta teda küll ühegi teise saate puhul nii jōuliselt ja järjekindlalt mulle peale käimast, et ma kanalit vahetaksin.
Mulle teeb see muidugi nalja, sest mina omakorda ei saa jällegi üldse aru, millest muidu nii tolerantse  poja nii keevaline reaktsioon.

Samas julgen arvata, et ta pole sugugi ainuke tugevama poole esindaja, kelles saade kergemat vōi suuremat sorti allergiat tekitab.Millegipärast on mulle jäänud mulje, et ka paljud teised mehed saate peale suht üleolevalt nina kirtsutavad.
Aru ma ei saa, mis värk neil meestel selle armastusest rääkimisega on. Miski ringkaitse vōi?

Ah, las ma vaatan, seekord on vähemalt mōistlikud mehed. Sa söö oma pannkooke rahulikult edasi, kasutan vōtet rubriigist Mōhk ja Tölpa. Töötab suht lollikindlalt.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 30, 2013 toll Uncategorized

 

– – –

Täna lähen sooja ja värvilist püreesuppi sööma.
Eile ju öeldi, et oluline, et sa oma hirmudega üksi ei jääks.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; november 28, 2013 toll Uncategorized

 

Ära hõiska enne õhtut

Just täpselt siis, kui jõudsin maha hüüda, et Suvetüdrukul pole enam valus, läks kogu trall uue hooga lahti. Läks koguni nii valusaks, et vahet nagu polnudki, kas andsin rohtu või mitte. Konsulteerisin kiirkorras arstiga ning sain targemaks, et mandilõikusega käib väga tihti kaasas tugev valu, mis tekibki alles paranemisjärgus, peale kuuendat päeva, kus kõik pidavat kurgus kiskuma, kraapima ja tirima.

No nüüd oleme seda tundnud juba kuus ööd ja päeva. Pärnust olin sunnitud öösel ema hädaabikõne peale autoga öösel koju kimama. Pühapäeva õhtul pidin (tina)raske südamega loobuma väga-väga oodatud teatriõhtust sõbrannaga.
Ma ei tea täpselt, mis side Suvetüdrukul minuga on, aga kui ta tervena veel vahel harva suure kisaga lubab ka kellelgi teisel endale veetassi või tükikese juustu ulatada, siis haige olles tohin kõike teha ainult ja ainult mina. Isegi vankrit lükata. Jah, kuulsite õigesti: vankrit. Vankrist, kus ta esimesed pool aastat ainult karjus, on tänaseks päevaks saanud tema turvamull. Ära ta sinna tegelikkuses ei mahu, igalt poole ajab üle ääre, aga kuidagi ta end sinna sisse ikka sätib ja kerib ning eriti halva enesetunde (või ka ebakindluse) korral tahab ja suudab ta seal veeta ka terved ööd. Haiguste ajal kolib vanker seega alati tagasi tuppa, olles Suvetüdrukule emotsionaalselt vähemalt sama lähedane ja vajalik, kui mulle mu villased sokid.

Kui Suvetüdrukut kurnab haiguste ajal haigus, siis mind matab paljuski teadmine, et sel ajal ei saa ma ise mitte kuskilt otsast grammigi järgi lasta. Üks mu suurimaid hirme on olnud alati, mis juhtub siis, kui ise peaksin mingil põhjusel rivist välja langema. Mitte, et elu sel juhul seisma jääks, ei, seda ma ei arvagi, aga ma lihtsalt tean ja tunnen, kui vajalik ma sel ajal talle olen. Pärnust tulles olin aga näiteks siiski nii kutu, et sel ööl olin küll füüsiliselt kohal, aga üle elada aitas selle puhtalt ema, kes Suvetüdrukut pea terve öö vankriga edasi-tagasi lükkas. See on Suvetüdruku ajal vast teine või äkki kolmas kord, kus tunnen, et kui keegi nüüd ei aita, siis …… mina lihtsalt ei jaksa.

Täna julgen taas kord vaikselt piiksuda, et see kõige hullem hakkab loodetavasti ümber saama, sest sain just kodust telefonikõne, et Suvetüdruk olla kenasti putru söönud. Ta on selle haigusega ehk poolteist kilo alla võtnud, aga huvitaval kombel on see silmaga selgelt näha. Jalad on pikemaks ja peenemaks veninud, puusakondid välja tulnud, pehmus on kadunud, näoke kõhnemaks jäänud ja silmad suurmaks muutunud.
Suvetüdruk on sünnist saati suurt kasvu. Praegu juba 116 cm pikk ja 25 kilo raske (tervena). Kõik, kes teda esimest korda näevad, arvavad alati ta välimuse põhjal olevat vähemalt kuue aastase. Sellevõrra tekivad esimesel hetkel alati ka käärid tema “suuruse” ja käitumise vahel.
Tema välimusele ja kasvule olen nende aastate jooksul mõtetes palju ruumi kulutanud ja arvatavasti kirjutan sellest kunagi ka ühe eraldi postituse.

Teised lapsed. Teised lapsed, jah. Tuleb tunnistada, et peale Suvetüdruku sündi ei mäleta ma neist pea mitu aastat suurt midagi. Kõige rohkem vahele jäi veel R, sel hetkel poistest kõige noorem. Alles sellest suvest tunnen taas, et mul on natuke rohkem aega ja jõudu tekkinud, et neid ja nende tegemisi, kasvamist ja arengut tasapisi uuesti kõrvalt nägema hakata.
Ja mõelge, isegi K helistas mulle eile. Täitsa ise. Selleks, et öelda, et on nüüd Singapurist kodus.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 27, 2013 toll Uncategorized

 

Kostüümidraama

Kuna viimase pooleteise aasta jooksul kuulub minu tööülesannete hulka ka välisõppejõudude transport ja majutus, olen vanalinnas märkama hakanud erinevaid hotelle. Nagu niisuguste asjadega ikka: kel janu, sel jalad.

Mõni aeg tagasi kinost tulles nägin taas kord üht hotelli, mida iseenesest olen ju varem ka näinud, aga pidanud liiga…ilusaks. Sel korral siiski mõtlesin, et kui koju jõuan, vaatan ta netist meelerahu saamiseks ikkagi korra üle. Aga unustasin.

Umbes nädala aega hiljem potsatas mu postkasti email:

Minu nimi on AN ja ma töötan Tallinna vanalinnas asuvas imekenas hotellis!

Meilt palus majutust teie külalislektor pr. TR ning saime temaga kenasti tingimustes kaubale. Sooviksin siinkohal uurida, kas teil on veel partnereid või lektoreid, kes võiksid majutust vajada? Usun, et võiksime oma lähedusega teile ning tänu vanalinna südames asumisele olla ideaalseks majutuspartneriks teile ning teie külalistele.

Oleksin muidugi ääretult rõõmus, kui leiaksite aega tulla kohapeale minuga kohtuma ning majaga tutvuma. Näitaksin teile kauneid tubasid, pakuksin kohvi ning räägiksime täpsemalt koostöövõimalustest.

Jään ootama teile sobivat aega külaskäiguks ning igasuguste küsimuste puhul võtke minuga julgesti ühendust!

Kas pole kummaline ikka see elu?

Esimesel hetkel lõin kohe ukse kinni (as usually), aga siis mõtlesin…miks ka mitte.
Pealegi, imeilusate asjade ja kohvi vastu on mul ju nõrkus. Kellel poleks.
Loomulikult poleks mul midagi ka koostöö ja võimaluste vastu.

Alguses mõtlesin, et võtan kellegi ikka puhvriks kaasa….aga siis mõtlesin:ei.
Mine mängi üksi seda mängu, millal siis veel!

Täna siis proovingi järgi: mina businesswoman.
Vaatab, milline võinuks mu elu kostüümis välja näha.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 25, 2013 toll Uncategorized

 

– – –

Istusime eile peale teatrit vinoteegis, kus kōrvaltoas istus ja tähistas midagi seltskond nooremapoolseid inimesi. St naised tundusid üsna noorukesed, kōik väga kenad, meestele pakuks vahemikus 30-40, st mitte enam päris esimeses nooruses.Välimuselt hipsterid. Veini kōrvale head ja paremat, ehk natuke meelemürki. Veidi enne meie äraminekut tegid laua puhtaks ning hakkasid pokkerit mängima. Esmalt vaidlesid veidi, kas panus on 25 vōi 20 eurot. Lōpuks sais kokkuleppele siiski väiksema summa osas.

Ootasin Meest, mantel juba seljas, kui  kōrvaltoa inimesed järsku naerma pahvatasid: Ja, ja, uus Maxima reklaam: kōik on vōimalik!
Keegi lisas midagi ja jälle üksmeelne  rōkkamine. Uuesti. Ja uuesti.

Saan aru, et elu ei tohi liiga tōsiselt vōtta. Ja et mōnes olukorras on must huumor kasulik.
Aga see kōlas tol hetkel nii jube-kohatult, et hoidsin end tagasi, et mitte minna ja öelda, et soovin neile ja nende lähedastele tulevikus midagi sama naljakat.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; november 23, 2013 toll Uncategorized

 

Õhinal ja etteruttavalt ja inetult ja hästi ja täiesti kohutavalt

Seoses läheneva piduliku aastapäeva üritusega töö juures, otsustati selle sündmuse raames kiirkorras korrastada ka vilistlaste andmebaasid. Kunagi aasta tagasi sai selle tööga vist alustatud, aga seoses vilistlasjuhi lapsehoolduspuhkusele minekuga oli see mingil hetkel soiku jäänud.
Eilse seisuga oli jäänud ligi kaheksasada bakalaureust, kellest kolmesaja andmed pärinevad väga kaugest minevikust. Vähemalt pooltel neist kolmesajast puuduvad andmed sootuks ning enamusel olemasolevatest on samaks jäänud vaid mobiiltelefoni number.
Sain eile hommikul tööpäeva alguses ōppeprorektorilt kirja, et olen kaasatud projekti, millele omalt poolt vastasin, et: vahva, mulle ju nii väga meeldibki rääkida.
Esimesel hetkel tundus see minusuguse jaoks tõesti katastroof. Ennastületav katsumus.

Täna hommikul haarasin siiski härjal sarvist ja eneselegi ootamatult läksin nii hoogu, et tōusin päeva jooksul laua tagant vist kolm korda. Kahel korral selleks, et kohvi vōtta ja kolmandal pidin minema korruse teise otsa lubatud pabereid viima.
Ōhtul rääkisin kodus oma tänase päeva tegemistest ka Mehele, kes mu õhinat just ei jaganud, väljendudes napisõnaliselt, et : Täitsa mōttetu töö ju. Kui ma päeva alustades olin suhtunud sellesse isegi teatava kahtluse ja eelarvamusega, siis päeva lōpuks ma enam Mehe seisukohta ei jagamud. Tegelikult tundub see meelespidamine isegi väga vajalik ja olgem ausad: juba joonele aetud asja on hiljem ka oluliselt lihtsam korras hoida.
Üsna varsti olin oma tagaajamismängus sees juba sellise ōhina ja pōnevusega, nagu lahendanuksin ristsōna. Tuleb välja vōi ei tule, saab kätte vōi ei saa. Teatmeteoste asemel abiks Feissar ja Google. Pluss vilistlaste kohta olemasolev info meie oma ōppeinfo süsteemis. Võrdled, otsid, sobitad.
Tänase päeva tulemus oli umbkaudu 40 inimest, kellest 30 läks lukku ja umbes 10-le väljasaadetud sōnumile (keda muudmoodi tabada polnud vōimalik, kui feissarisse sōnumit jättes) pole veel vastust laekunud. Aga homme on ka päev.

Need kolmkúmmend muide, kellega telefonitsi ühendust vōtsin ja andmeid üle kontrollisn ning kōige lōpuks ka kutse teele saatsin, olid kokkuvōttes väga viisakad ja vastutulelikud. Ühelgi juhul ust nina all kinni ei löödud ega vastikult ei nähvatud. Olgu öeldud, et oskan selle eest tänulik olla. Ja tegelikult on isegi väga tore inimesi aastapäeva pidustustele kutsuda, seda enam, kui vähemalt pooled kutsutustest veel selle üle suurt heameelt avaldasid.
Näeb siis, kuidas homme. Kas jätkub samas vaimus vōi saan ikka ühel hetkel sähvaka vastu näppe ka.

Homme ōhtul peale tööd sōidame Mehega Pärnusse. Mees käib ikka aeg-ajalt oma Meestes, aga mōnikord vōetakse naised ka mängu. Vat, ja homme ongi just üks selline pidupäev. Kohalik teatrijuht kostitab meid kahte ōhtul meie (ok, olgem täpsed, minu) poolt valitud etendusega ning peale etendust ööbime ühe öö ma ei teagi täpselt kelle poolt valitus spas.
Kahjuks tuleb aga tunnistada, et etenduse ja päeva valimisega jäin päris hätta, sest päris ausalt öeldes, ei leidnud ma repertuaarist mitte ühtegi, mille peale üheselt ja koheselt pead noogutada. Kui ma nüüd ōigesti mäletan, siis lōpuks valisingi vist mingi kergemat sorti vodevill tüüpi lavastuse. Olgu siis vähemalt päeva ja nädala lōpetuseks midagi lihtsamat, kus ei peaks ülemäära pead ragistama.
Sellega meenub mul, et käisime õega kuu alguses ka Rakveres (väikeses majas) ja …jätke see koht nüüd palun vahele, kes halba lugeda ei taha… see oli ikka päris…..kohutav?  Korra varem kellegagi oma inetuid tundeid juba jagasin ja möönsin, et terve etenduse kestel andsin mōttes kogu kupatusele pidevat turmtuld. Ning andke mulle nüüd andeks, kui leian, et see peaosatäitja oli täitsa loodusōnnetus. Õnnneks oli etenduses ka midagi ilusat ja see oli Velvo Väli. Kena mees, mulle sellise välimusega (eriti näoga) meeldivad.
Ja et veel vähe ei oleks, siis kohe esimesest hetkest, kui teatriuksest sisenesime, tundsin kōigi oma saja tundlaga, et olen Tallinnast. Ja uskuge, see polnud üldsegi hea tunne. Alguses mōtlesin, et see on taas kord minu kiiks, aga kui vaheajal seda ōega jagasin, kinnitas ta kahjuks minu niigi ebamugavat süúdlaslik- úleolevat enesetunnet omalt poolt veelgi. Arvan teadvat ka selle põhjust, aga seda välja öelda oleks ka minu jaoks liig: nii jubekole inimene ei suuda ma isegi omaenese blogis olla.

Rääkides lõpetuseks ka millestki ilusast, siis Suvetüdruk on ōnneks-ōnneks nüüd ilma palaviku ja valudeta. Nagu see mulle tuttav laps juba. Ainult pealt näha veel terve talve pimedas keldris üleelanud kartuli moodi. Aga silmades ja sees on elu. Ja see on hea. Nii hea kohe, et kui ta parasjagu ei kanguta ja midagi asjalik-armsalt toimetab, siis vōiksin teda vist kōrvalt vaatama jäädagi. Selline korralik ahviarmastus vōi nii. Kui ahv ikka armastab kōige suuremalt.
Täna enne magamaminekut aga läksime nii inetult tülli, et ma ei suutud  ühel hetkel oma täiesti lubamatut täiskasvanu kontrollimatust endale kuidagi andestada. Kallistasin ja musitasin teda küll enne und, mis jaksasin, palusin andeks ja rääkisin, et suured inimesed ei tohiks kunagi nii rumalad olla. Loomulikult ta vastas, et andestab mulle, aga minul sellest küll raasugi kergemaks ei läinud. Kuidas ma oskan täiskasvanuna veel ikka nii nõme olla? Täitsa hirmus.
Ma ei tea, tahaks endale kohe haiget teha.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 22, 2013 toll Uncategorized

 

Teoreem

Väide: Laps on suur, kui mōte järgmisest vōimalikust lapsest armas tundub.
Mida oligi vaja tōestada.

 
8 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 20, 2013 toll Uncategorized

 

– – –


“Mis sa ütlesid?”, sosistab Suvetüdruk.
“Ma ütlesin: Kertu, sa oled ilus!”
“Aa…”
“Siis tuleb parem uni.”
“Aa…”

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 20, 2013 toll Uncategorized

 

Kaunitarid

Jälle üks igavene paar, palun väga: Jaan Tammsalu uus naine ja Haapsalu peenvillane pitssall.

Siin oli enne olemas naine (täpsemalt pilt), millele järgnes pitsall. Niipea, kui seda nägin, armusin esimesest pilgust ja teadsin hetkega – see on minu.
Nüüd, kui isadepäeval isa meilt õega küsis, et mida te siis jõuludeks soovite, oli minul soov kohe varnast võtta.

Kusjuures, ma üldse ei tea, kas pildil olev sall on Haapsalu oma. Ja veel kurvem, et kahjuks ei leia ma nende kodukalt ka sellist värvi. Aga siht on igal juhul silme ees. Mis on kahtlemata parem, kui linnuke katusel.

Rosett ja väike pärl-kõrvaripats kuluksid samuti ära. Pärlikee on mul olemas. Isa kinkis. Küll Suvetüdrukule eelmiteks jõuludeks, aga sain kasutusloa. Kuniks Suvetüdruk kaelakeele järele kasvab.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 19, 2013 toll Uncategorized

 

Omas mullis

Tuleb tunnistada, et pole siin enam midagi tagasi ajada. Kinost on saanud kahtlemata mu neljas Sōltuvus. Täna, kui ema  lahkel loal end taas kord kinosaalis istumas leidsin ning reklaamides vähemalt kaks uut filmi kōrva taha panin, lohutasin end mōttes, et ōnneks on kino siiski oluliselt vähem kulukam, kui ilusad nōud, voodipesu vōi raamatud. Ühe kohvitassi, tekikoti vōi raamatu eest saab vähemalt kolm kino. Vähemalt, ma ütlen. Enamasti vaat et neli vōi enamgi.
Igal juhul jōudsin mōtetes selleni  et kui vanaks saan, vōiksin vabalt ka kinos elada. Vōi miks mitte ka vanadekodus Villa Artis. Ühes sellises väikeses kommuunis, millest mōni aeg tagasi Hvostov kirjutas, suunitlusega kinohulludelele. Tahab keegi, et talle seal juba praegu kohta hoiaksin?

Aga see selleks, nüúd hoopis tänasest hōrgutisest, mida ta sōna-sōnalt täpselt oligi. Peen ja maitsekas. Pikantne. Nüansirohke.  Útleks isegi, et väga stiilne ja väljapeetud.
Väikeste sammudena rahulikult kulgev süžee, mis vaikselt tōusvas joones kuni lōpuni välja kerib, vahepeal raasugi tagasi andmata vōi maha käimata. Kahetunnise filmi kohta suhteliselt vähe sōnu, aga see-eest väga tabavad ütlused ja sisukad dialoogid. Mitmed huvitavad mōtted ja mōttekäigud.  Sōnatud paljuütlevad hetked ja kaadrid. Kui vaatama juhtute, vaadake ise: too tänaval pihku libisev käsi, varahommikune kōne pojale, see úhel hetkel kärsitult avatav aken, mis koheselt avaneda ei taha, habemeajamisvaht ja kōik muu sellele järgnev.
Ma ei tea miks, aga mind tohutult vaimustab, kui osatakse pelgalt läbi oleku ja liigutuste, läbi pisikeste detailide (k)anda edasi tunnet ja emotsiooni, mis on peaaegu, et katsutav ja kordades rohkem kōnetav, kui tuhat sōna.
No ja muidugi kogu filmi krooniks ja fooniks need kōrged aknad, mis oma väärikuses ja suuruses on lihtsalt kirjeldamatud. Nendele olin juba enne filmi südame kaotanud.

Mis kokkuvōttes tähendab, et tōstaksin filmi pikemalt mōtlemata kōrgemale riiulile, nende teiste kōrvale, millest ma ei tüdine ja mida vōin vähemalt korra aasta ikka ja jälle sama suure isuga üle vaadata.

Ärge siis vōimalusel seda head elamust maha magage. Naised kindlasti. Ise arvaks, et meeldib ka meestele. Aga pead loomulikult ei anna.

Andge mulle siinkohal muidugi kohe andeks ka mu väsitav produktiivsus, et ei suutnud jälle oma säutsumise ja emotsionaalsusega homse postituseni oodata, aga seda on mulle praegu eluspüsimiseks ja auru väljalaskmiseks lihtsalt hädasti vaja. Loodetavasti ajutiselt, mis otse loomulikult ei välista, et igavesti.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 18, 2013 toll Uncategorized