RSS

Ebamugav lugu

23 okt.

Mulle on alati tundunud, et kui lapsi on rohkem, kui üks (või pagan, ma ei teagi, äkki peaks ikka olema rohkem, kui kaks) siis üks nendest kipub olema tahtmisest hoolimata ikka suts või sutsuke südamelähedasem. See sõna mõjub kuidagi märksa süütumalt ja pehmemalt, et öelda: lemmiklaps.
Huvitaval kombel pole ma sellest teemast kunagi ühestki ajakirjast lugenud, küll olen oma sellekohasele hirmule kinnitust leidnud mõnestki loetud raamatust. Just hirmule, sest see tundub vaikimisi reegel, mida tundaja olla ei saaks ega tohiks. Peaaegu, et sama hull, nagu sooviks kellegi surma.

Olen sellele üsna palju mõelnud, aga rääkinud vist õigupoolest mitte kellegagi. Peale Mehe, sedasi ettevaatlikult, ikkagi plahavatusohtlik teema. Ääri-veeri  kombanud…et südamelähedasem (või nagu lemmik või nii), et on ju? Tema aga räägib järjekindlalt laste vanustest, et sõltuvalt vanusest vajavad nad erinevat tuge ja erinevas koguses tähelepanu, et sellest võibki jääda ekslik mulje ja muud säärast.

Ometi, rääkigu mis ta tahab, kui mina kõrvalt vaatan, siis mina näen. Et on. Üks ta viiest tütrest on. Aga selles küsimuses puudub muidugi igasugune mõte teda ümber rääkima või midagi selgeks tegema hakata. Usun niigi, et see on teema, kus paljud inimesed  ei tahagi selle mõtte või küsimusega üksi jääda. Sest mis juhtub, kui…?
Ja mitte, et see “pinnimine” oleks mu eraldi eesmärk. Mina lihtsalt sooviks kellegagi vahel ka enda sees kripeldavatel ja segaseks jäävatel ebamugavatel teemadel arutada.
Ning teoreetiliselt võiks ju oma Mees ollagi see keegi, kellele igasugustes küsimustes otsa julged vaadata.

No muidugi, olen täiesti nõus: lapsed on erinevad. Nad kõik on meile kallid ja armsad ning armastad neid kõiki.  Omamoodi. Isemoodi. (p.s loodetavasti ikka armastad, sest tänaseks on olen mõistnud, et ka seda ei saa täiesti iseenesestmõistetavalt võtta).
Aga see kõik pole see, millest ma räägin.
Räägin sellest, et ometigi. Ometigi on üks neist millegipärast või -poolest südamelähedasem. Olenemata vanusest. Olenemata ajahulgast ja pühendumisest, mis talle mingil hetkel ku(u)lub.

Ja et see tunne (teadmine? tunnistamine? leppimine?) on ühele emale tegelikult kohutav süükoorem ja piin terveks eluks.
Kuigi sellele enamus aega ju ei mõtlegi.

Ma ei plaani nüüd ausõna siinkohal sugugi provotseerida, leida toetust või vastupidi halvakspanu, kuulda hinnanguid, heakskiitu ega süüdistamist, kui lõpetuseks kinda õhku viskan: ma ei ole ju ometi ainuke?

 
16 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 23, 2013 toll Uncategorized

 

16 responses to “Ebamugav lugu

  1. Liis

    oktoober 23, 2013 at 12:47 p.l.

    Aga kas Sa oma peres ise pole tajunud seda? Et Su vanema(te)l oli lemmik?

     
  2. soodoma ja gomorra

    oktoober 23, 2013 at 12:49 p.l.

    Aga teil?

     
  3. Liis

    oktoober 23, 2013 at 1:53 p.l.

    Meil küll on. Ja abikaasa peres näen ka seda.
    Ja vanavanematel on lemmik-lapselapsed ilmselgelt.

     
  4. soodoma ja gomorra

    oktoober 23, 2013 at 1:55 p.l.

    Aga küsi neilt, kas nii on?
    Loomulikult: jama jutt.

     
  5. tuulealleaa

    oktoober 23, 2013 at 2:53 p.l.

    minu äi, psühhoanalüütik, räägib selle kohta, et OTSELOOMULIKULT ei armastata kõiki lapsi võrdselt. see on müüt, mida lapsevanematel, eriti emadel, on ajast-aega olnud väga raske tunnistada.

    mingi aeg oli kusagil uudis, et kaubanduskeskuses viidi läbi uurimus- katse…millest ilmnes, et keskmise ja koledama välimusega lapsed kadusid hoopis rohkem kui ilusad, mis tähendaks siis justkui seda, et isegi ainuüksi välimuse põhjal hoolitakse/ ei hoolita 🙂
    mis siis veel iseloomuomadustest rääkida.

    eelistused ilmnevad minu arvates aga hoopis erinevate olukordades- esita endale küsimused: kellega sa tahaksid jalutama minna, kellega neist välja sööma, kellega külla, kellega maale, rattaga sõitma, kinno, kellega koos pikutada, ilmast rääkida, mitte milleski rääkida…
    minul vähemalt jagunevad need selliselt lahterdades üsna võrdselt ja hingerahu ei kao nagu kuhugi 🙂

     
  6. Anonymous

    oktoober 23, 2013 at 12:53 p.l.

    minu äi, psühhoanalüütik, räägib selle kohta, et OTSELOOMULIKULT ei armastata kõiki lapsi võrdselt. see on müüt, mida lapsevanematel, eriti emadel, on ajast-aega olnud väga raske tunnistada. mingi aeg oli kusagil uudis, et kaubanduskeskuses viidi läbi uurimus- katse…millest ilmnes, et keskmise ja koledama välimusega lapsed kadusid hoopis rohkem kui ilusad, mis tähendaks siis justkui seda, et isegi ainuüksi välimuse põhjal hoolitakse/ ei hoolita :)mis siis veel iseloomuomadustest rääkida.eelistused ilmnevad minu arvates aga hoopis erinevate olukordades- esita endale küsimused: kellega sa tahaksid jalutama minna, kellega neist välja sööma, kellega külla, kellega maale, rattaga sõitma, kinno, kellega koos pikutada, ilmast rääkida, mitte milleski rääkida…minul vähemalt jagunevad need selliselt lahterdades üsna võrdselt ja hingerahu ei kao nagu kuhugi 🙂

     
  7. soodoma ja gomorra

    oktoober 23, 2013 at 3:04 p.l.

    Võib-olla peaks sellele teemal lapsevanematele loengu välja pakkuma? Mõnel hakakks ehk kergem, mõni vaataks asja teise nurga alt (nagu nt sina väljapakud) ja mõni mattuks jäädavalt süükoorma alla?

    Jumal küll, äi ja psühhoanalüütik:) iga tegevus, reaktsioon ja samm on Sul siis ju läbinähtav ja teaduslikult tõestatud?

     
  8. ingel

    oktoober 23, 2013 at 3:45 p.l.

    Mingis eluetapis tundsin küll, et ema ühte õdedest eelistab. Väga kartsin seetõttu oma tunnete pärast. Õnneks veel ei ole kumbki kallim, kui teine. Äkki siis kahele jätkub armastust võrdselt?

     
  9. tuulealleaa

    oktoober 23, 2013 at 4:30 p.l.

    Saame hakkama 😉

     
  10. Anonymous

    oktoober 23, 2013 at 2:30 p.l.

    Saame hakkama 😉

     
  11. neiud ärevil

    oktoober 23, 2013 at 6:32 p.l.

    Mina olen ka 3. lapselisest perest ja kõige noorem. Vanem õde oli minust 10 aastat vanem ja keskmine vähem, kui 2 aastat. Mina küll tundsin, et mind, kui pesamuna hoiti ja hellitati rohkem, kui teisi õdesid. Sain oma patud kergemini andeks ja vahel ema vaatas mõne asja peale lihtsalt läbi sõrmede, mis teiste puhul poleks kõne allagi tulnud.
    Oma laste puhul ei oskagi öelda, et oleksin mõnda teisele eelistanud. Esiklaps oli eriline ja kallis, sest ta oli meie esimene tütar, teine sai suure armastuse osaliseks, sest oli nimepärija, kolmas poeg sündis enneaegsena ja arstid ei andnud talle kaua aega elulootust, neljas -tütar sündis meile juba küpses eas ja on nüüd selle poolest eriline, et on ainuke, kes veel kodus rõõmu valmistab. Teised kõik juba ammu oma elu peal.Nii, et praegu tunduvad kõik ühtemoodi armsad. Lasteaias olen küll oma pika staaži jooksul tundnud, et alati on rühmas mõned erilised lemmikud. Isegi nende krutskid ei hakka nii väga silma.Püüan küll kõikidesse ühtemoodi suhtuda, aga ikka annad mõnele lemmikule kergemini ta pahandused andeks.

     
  12. karikate emand

    oktoober 23, 2013 at 9:03 p.l.

    Mul endal üksainuke on ja selliseid küsimusi pole, yay! Arvan, et ühe lapse eelistamine on loomulik asi, kuid jah… seda peaks varjata püüdma. Kuid selge on see, et lapsed temperamendilt erinevad ja mõnega võib teineteisemõistmine ja lähedus olla suurem.

    Ise olin kolmest lapsest vanim. Isa oli rahulik, sõbralik ja täiesti sekkumatu, ema oli ülisekkuv ja tema eest sai põgenetud. Mõlemad vanemad on mulle öelnud, et olen nende lemmiklaps, kuid ma lapsena seda küll ei tundnud ja usun, et ei tundnud ka mu vend ja õde. Tegelikult on ka nemad nimetanud mind kõige lähedasemaks pereliikmeks, nii et solvunud või kadedad nad kindlasti pole (ja tõesti – pole ka, mille peale olla!).
    Nüüd, kus kõik 3 last on täiskasvanud, on isa endiselt sõbralik ja sekkumatu, ema ei lasta üldse ligi – võimalust kellegi eelistamiseks eriti pole. Kellelegi ei osutata eriliselt palju abi või tähelepanu, ikka minimaalselt :), ennast säästes, igaüks peab oma eluga ikka ise hakkama saama, arvatakse meie peres. Mina olen nii kasvanud ja mulle see sobib – teisalt usun, et kui meil oleks väga seotud pere, siis naudiksin ka seda.

     
  13. Emmeliina

    oktoober 24, 2013 at 6:05 e.l.

    See on väga huvitav ja intrigeeriv teema. Vanaema kasutas näidet: Mul on viis sõrme, igaüks on vajalik ja ei saa olla teistest tähtsam ega armsam (tegelikult oli tal kaks last, aga see polnud tähtis)

    Oma vaatlusele ja kogemustele tuginedes arvan, et erinevast soost lastele jagub erinevalt. Ja seda emade – poegade teemat usun ka. Eks sellepärast mulle tütreid ei saadetudki.
    Jagan siiski vaadet, et ülim oskus on armastada tingimusteta. Siis mahuvad sinna kõik. ja toetada just sellega laste kasvamist. Muuseas, meie pojad on ka seda teemat üles võtnud. Ju olen midagi tegemata jätnud….

    lapselaste teema on hell teema. Lihtsalt ei jätku….Nii saavad need, kes ligemal suuremat tähelepanu.

     
  14. karikate emand

    oktoober 24, 2013 at 12:10 p.l.

    Aa, aga mulle meenus, et ema lapsepõlveperes eelistati küll selgelt tema õde. Kuna ema oli selle üle tohutult kibestunud ja näitas pidevalt välja, et ta pole rahul ja saab liiga vähe, siis see kõik paratamatult aina süvenes, sest seda rohkem hakati hoidma tema sädeleva ja rõõmsa õe poole, mitte virila, hiiliva ja rahulolematu 'ema' poole.
    Tädi eelistamine muutus ka tädilaste eelistamiseks, sest tädi koos lastega oli alati oodatud, minu ema aga mitte.
    Ma pean ütlema, et aktsepteerisin seda kõike täielikult ja algusest peale. Ma pole mitte kunagi soovinud vanaemaga lähedasemat suhet.

    Veel, võibolla see väljanäitamine ikkagi ei loegi… Sest järsku meenus, et rahalist abi vanematelt on minu vend ja õde saanud minust rohkem (mõlemale osteti kodu), kuid ikkagi pole mulle hetkekski tundunud, et mina oleks kõrvale jäetud – need ostud olid hetkel soodsad, kasulikud ja loogilised. Tahan öelda, et mina olen olnud oma vanematest füüsiliselt kõige kaugemal, elanud lahus palju. Ja sellepärast on saanud 'abi' need lähemad lapsed, sest elud on koos. Aga kui mulle öeldakse, et olen olnud lemmik, siis ma usun täiesti 😀 Võibolla olengi lemmik, sest minuga on nii vähe jama – olen suurema osa elust 'jalust ära' olnud. What's not to like? 😀

     
  15. soodoma ja gomorra

    oktoober 24, 2013 at 12:29 p.l.

    Ma ei tahaks uskuda küll, et ükski lapsevanem oleks nii rumal (või siis täitsa loll) ja oma südamelähedust tahtlikult välja paista laseks. Ja kui ta seda teeb, siis pole ta veel lihtsalt ise suureks kasvanud või on tal midagi muud totaalset viga. Igal juhul tundub see mulle lausa kuritahtlik ja andestamatu. Sest lõppude lõpuks on see ju lapsevanemate ostsus lubada lastel siia maailma tulla.

    Küll aga mõtlen, et see rahaline toetus või muu abi jagamine ei seostu minu jaoks kül kuidagi südamelähedusega. Aitad ikka seda, kes parasjagu (rohkem) hädas.

    “Südamelähedasega” eelistadki pigem rohkem oma aega ja mõtteid jagada.

     
  16. karikate emand

    oktoober 24, 2013 at 1:03 p.l.

    Just, väga hästi kokku võetud! 🙂

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: