RSS

Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2013

You call this a storm?

Alati. Alati, kui loodus oma jõudu ja väge ilmutab (aga ka muude keeruliste või pingeliste olukordade puhul), meenub mulle just see ammunähtud koht filmist. Ses lõigus on minu arvates täitsa kirjeldamatu Power!
Ainult Sina ja Mina, silm silma vastu…..võta, kui julged!

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 28, 2013 toll Uncategorized

 

Film see voolab minu soontes

Mulle meeldib, et paljud inimesed ei armasta samu filme, mida mina /meie.
Mulle meeldivad pehmete punaste toolidega tühjad kinod, kus piletitel pole märgitud istekohti.
Mulle meeldib, kuidas mu saapakontsad trepist alla minnes tühjas ruumis vastu kivipõrandat kõpsuvad.

Ma polnud kaua aega kinno jõudnud. Eilne käik üle pika aja mõjus kui narkoos.
Too isesugune uimastavalt mõnus rahu mõned hetked enne äravajumist.

Väga puhas(tav) ja peen lugu oli. Rahulik.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 28, 2013 toll Uncategorized

 

Ahnepäits

Palusin Suvetüdrukul oma haigus mulle anda.
Suvetüdruk tegi suu lahti ja ma sõin selle ühe ampsuga ära.

Paganama hea tunne on.
Selline rahu.
Usun meisse endisse vist ikka rohkem, kui Jumalasse.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 27, 2013 toll Uncategorized

 

Lõputu lugu

Kolmas päev. Kerib ja kerib. 39,8. Ja alla ei saa.
EMO.
Väga kõrge sete. Analüüsid. Kõhklused. Jätame haigalasse. Ei jäta.
Siiski koju, saateks: kui vaja, siis tagasi.
Lahked pilgud. Osavõtlik suhtumine. Julgustavad sõnad.
Ja siiski, milline vastutus.
Antibiootikumid.
Haiged silmad. Loid laps. Kõrge palavik. Veel kõrgem palavik. Mure.
Kas rohi võtab palaviku alla või ei võta?Võtab?Ei võta? Võtab? Ei võta?

Närvipinge. Närvipine.Närvipinge.

Kurtsin arstile, kui sellel lapsel palavik tõuseb, hakkavad mul käed värisema.
Neli aastat. Kahe erandiga.
Arst soovitas mandlite osas konsulteerida.
Esimesel võimalusel teen seda.

Ema ütleb: Selle lapsega sa oled ikka vatti saanud.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 26, 2013 toll Uncategorized

 

Mina Autojuht

Pean ennast ikka väga rahumeelseks ja kannatlikuks liiklejaks, aga no üks asi suudab mind ka autoroolis kõva häälega vanduma panna: see on siis, kui mu eesolev auto otsustab no kohe ikka nii kindla peale välja minna, et ootab välja keeramisega nii kaua, et valgusaastate kauguselt ka ühtegi autot ei paistaks.

Siis tahaks küll rusikatega vehkida.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 25, 2013 toll Uncategorized

 

Lootust on. Või mis?

No nii, Tõelised Naised, teie ei peaks nüüd seda postitust lugema…..sest mina keetsin eile õhtul kodus e s i m e s t korda elus kreemjat kõrvitsa-porgandi püreesuppi.
Mehe ema ja õe poolt koju saadetud pooleteise kilone puhastatud kõrvitsatükk mulle palju valikuvabadust selles küsimuses tegelikult ei jätnudki. Aga ongi hea. Sest olen tahtnud selle supiteo juba ammu järele proovida.
Kui te nüüd imestate, miks ma seda lihtsat toitu varem pole kokku keetnud, siis näitaks vist näpuga eelkõige oma eelmisele elule ja seal valitsenud meeste totaalsele numbrilisele ülekaalule, suhtes üks neljale. Sest ausalt öeldes ei tea ma eriti mehi  või vähemasti poisslaps/noormehi, kes püreesuppe väga armastaks (või on see minu saamatuse küsimus, jumal temaga) Igal juhul, nagu paljudes muudeski küsimustes, olen oma vähene-puudulik järjekindluse ja tagantutsitamise tulemusena ka koduses toiduvalmistamises läinud üldjuhul lihtsama vastupanu teed ning peamiselt närvide, aga siiski paljuski ka aja kokkuhoiu mõttes püüdnud alati välja nuputada just neid toite, mida suurem enamus kodusolijatest siiski üksmeelselt sööks.

Huvitaval kombel on aga minu elus tänaseks sootuks vastupidine olukord. Mis tähendab, et mingitel hetkedel valitseb kodus koguni märkimisväärne naiste ülekaal (ülla-ülla). Millele lisandus nüüd ka ootamatult süllesadanud  kõrvits. Koos võimalusega.
Seega täpselt sobilik kombinatsioon, mis igati mu ettevõtmist toetas ja soodustas.

Kuna mina olen teadnud, et soovin seda suppi kindlasti koore ja merevaiguga, siis leidsin järgmise retsepti. Siit.
Foto supist nägi välja selline. Pole ju paha, või mis?

 
Maitses täpselt nii hästi nagu lubatud. Mina lisaks omalt poolt veel vaba käega  ka pruunistatud saiakrutoone. Loodan, et need nüüd ikka on need, mida mina nende all silmas pean (ahjus krõbedaks pruunistatud saiakuubikud). Ning mulle tundub, et ka see võiks sinna peale imehästi sobida.
No ja pruuni suhkrut lisan mina ka pea igale poole (kuigi selles retseptis seda ei eeldatud). Sellegi potitäie peale sai üks korralik supilusikas kindlasti. Minu arvates see loomulikult ainult parandas toidu maitset. Aga mis ma muud öelda saakski (kui et oli parem!).
 
 Tänase hommiku halb uudis on aga Suvetüdruku haiged silmad ja palavik. Vaat tema haigusi ma kohe kardan, sest need on mulle alati nii füüsiliselt kui vaimselt ülimalt kurnavad üle elada Seda põhjusel, et aeg on näidanud, et Suvetüdruk oskab võtta kõigest viimast. Kahjuks ei tee ta selles suhtes erandit ka haige olles. 
 
 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 24, 2013 toll Uncategorized

 

Ebamugav lugu

Mulle on alati tundunud, et kui lapsi on rohkem, kui üks (või pagan, ma ei teagi, äkki peaks ikka olema rohkem, kui kaks) siis üks nendest kipub olema tahtmisest hoolimata ikka suts või sutsuke südamelähedasem. See sõna mõjub kuidagi märksa süütumalt ja pehmemalt, et öelda: lemmiklaps.
Huvitaval kombel pole ma sellest teemast kunagi ühestki ajakirjast lugenud, küll olen oma sellekohasele hirmule kinnitust leidnud mõnestki loetud raamatust. Just hirmule, sest see tundub vaikimisi reegel, mida tundaja olla ei saaks ega tohiks. Peaaegu, et sama hull, nagu sooviks kellegi surma.

Olen sellele üsna palju mõelnud, aga rääkinud vist õigupoolest mitte kellegagi. Peale Mehe, sedasi ettevaatlikult, ikkagi plahavatusohtlik teema. Ääri-veeri  kombanud…et südamelähedasem (või nagu lemmik või nii), et on ju? Tema aga räägib järjekindlalt laste vanustest, et sõltuvalt vanusest vajavad nad erinevat tuge ja erinevas koguses tähelepanu, et sellest võibki jääda ekslik mulje ja muud säärast.

Ometi, rääkigu mis ta tahab, kui mina kõrvalt vaatan, siis mina näen. Et on. Üks ta viiest tütrest on. Aga selles küsimuses puudub muidugi igasugune mõte teda ümber rääkima või midagi selgeks tegema hakata. Usun niigi, et see on teema, kus paljud inimesed  ei tahagi selle mõtte või küsimusega üksi jääda. Sest mis juhtub, kui…?
Ja mitte, et see “pinnimine” oleks mu eraldi eesmärk. Mina lihtsalt sooviks kellegagi vahel ka enda sees kripeldavatel ja segaseks jäävatel ebamugavatel teemadel arutada.
Ning teoreetiliselt võiks ju oma Mees ollagi see keegi, kellele igasugustes küsimustes otsa julged vaadata.

No muidugi, olen täiesti nõus: lapsed on erinevad. Nad kõik on meile kallid ja armsad ning armastad neid kõiki.  Omamoodi. Isemoodi. (p.s loodetavasti ikka armastad, sest tänaseks on olen mõistnud, et ka seda ei saa täiesti iseenesestmõistetavalt võtta).
Aga see kõik pole see, millest ma räägin.
Räägin sellest, et ometigi. Ometigi on üks neist millegipärast või -poolest südamelähedasem. Olenemata vanusest. Olenemata ajahulgast ja pühendumisest, mis talle mingil hetkel ku(u)lub.

Ja et see tunne (teadmine? tunnistamine? leppimine?) on ühele emale tegelikult kohutav süükoorem ja piin terveks eluks.
Kuigi sellele enamus aega ju ei mõtlegi.

Ma ei plaani nüüd ausõna siinkohal sugugi provotseerida, leida toetust või vastupidi halvakspanu, kuulda hinnanguid, heakskiitu ega süüdistamist, kui lõpetuseks kinda õhku viskan: ma ei ole ju ometi ainuke?

 
16 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 23, 2013 toll Uncategorized

 

Armastuse Kuningriik

Selliseks kujunes viimase õhtu jalutuskäik enne keele-viib-alla õhtusööki Montpellier´i vanalinnas. Nagu prantsuse filmi oleks sattunud. Romantiline, kas pole?

Üleüldse, tahtsin tegelikult rääkida sellest, et prantslased teevad minu arvates peaaegu kõike nii, nagu ei tohi.
Nad suitsetavad, joovad väiksetest tassikestest mürkkanget espressot, söövad kooke ja saiakesi, murravad hommikul, päeval ja õhtul ja otse tänaval kotist otsapidi väljaulatuvatest pikkadest saiadest tükke ja pugivad nii, et silm ka ei pilgu, joovad veini peaaegu nii, nagu meie mahla, hommikuti ei söö, lõunal “nokivad”, no mulle tundub, et ka suht ebatervislikult, seevastu hilja õhtul ei hoia nad end söömise arvelt tagasi, eksides seejuures mängleva naudingu ja süümepiinadeta kõikvõimalike  dr. Levini ja  dr. Hay lahustoitumise reeglite vastu.

Ainus punkt, millest nad tõesti tervisliku eluviisi juures hoolega kinni peavad, paistab olema füüsiline aktiivsus (no mulle vähemalt jäi mulje, et nad liiguvad palju jala, aga ma pole sugugi kindel, et nad sama innukalt ka spordivad), värske õhk, päike, vesi ja puhkus. Muidugi tuleb tunnistada, et seda punkti on neil oluliselt lihtsam järgida, kui mõnel teisel, sest sedailu ja ilma on loodus neile ka märksa heldema käega jaganud.
Mul pole absoluutselt mitte midagi kinniste, tõsiste, vähenaeratavate ja olgu või tahumatute eestlaste vastu, aga ikka täiesti ebanormaalselt palju energiat, aega, mõttetööd ja kõige tipuks ka raha kulub meil siin Eestimaal pimeduse ja külma peale küll.

Ja kõige selle peale jääbki vaid üle imetleda ja kadestada, kui head ja stiilsed need prantslased kõige selle halva ja ebatervisliku mängu juures veel välja näevad. Bravo!

Toonitaks omalt poolt juurde veel ka nende rahulikkust ja väljapeetust ning oskust igast päevast rõõmu ja mõnu tunda. Elus olla. Vähemalt välisel vaatlusel. Kui nad ei peta.
Aga ma ei usu, et nad seal viitsiksid, selleks tunduvad nad liialt hästi elavad, nautlevad ja laisad.

Kuidagi ei saa siin kohal märkimata jätta aga nende teatavad…..arrogantust, ütleks koguni ülbet suhtumist inglise keele suhtes ja põlglikku hoiakut selles keeles nendega suhelda püüdvatesse turistidesse. Kuskil mujal välisriigis pole ma seda omal nahal nii tuntavalt tajunud. Olin selleks muidugi ette valmistatud, aga ei kujutanud seda ikkagi päris nii…. käegakatsutavalt ette.
Ütleks, et tolle treileri 5-15 sekundit iseloomustab mu praegust tagantjärele tunnetust vägagi hästi. Ma ei imestaks, kui see täpselt nii olekski.

Siia otsa mõned omad klõpsud kah. Kuna olen nüüd juba üht koma teist vanalinna näinud ka, siis pean tunnistama, et oma kitsate tänavate, suuremate ja väiksemate akende,rõdude, uste ning ustekoputitega, väärikuse, rahulikkuse, värvide ja lilledega on nad kõik siiski omamoodi sarnased. Montpellier´i vanalinn tundus mulle aga sarnasusest hoolimata siiani nähtutest kõige huvitavam ja kaunim.

Mõned lapsed ikka ka. Mees ütles, et saab mu olemisest ja kehakeelest kohe aru, kui lapsi vaatan või neid pildistama hakkan. Pole ka ime, eks ole.

Mõned mehed. Too kaabuga oli muideks Eestis toimetanud, teadis hästi Villu Tammet, Andres Mustoneni ja ta praegust naist, Ene Ergmat. Eesti keelt kuuldes tuli me lauda, oskas eesti keeles öelda mõned laused ning oli kindlasti ainuke prantslane, kes vestles meiega meeleldi inglise keeles.

Lõuna-Prantsusmaa (ehk ka põhja pool, ma ju ei tea) nägu ja omapära, mis mulle kiiresti silma torkas, olid joonistused seintel

Mitmed suured pilt-seinad. Nii tõetruud, et esmapilgul ja pisut kaugemalt vaadates pettis täitsa ära.

Väikesed ehedad ärid, butiigid ja erakordselt palju pisikesi kunstiateljeesid ja käsitöötubasid.
Silma torkas ka hästi palju värvilisi tänavakohvikuid, kus toolid, lauad eri värvides.
Muidugi ka värviline kraam taldrikutel ja isesugused (ning alati erinevad, ka samas kohvikus) laudatoodud joogivee pudelid
Ühed kummalised seina müüritud jalgrattad
Ning otse loomulikult ei saa sel maal üle ega ümber armastusest ja suudlemisest.
 

Muidugi väiksed maanteeäärsed värvilised turud ja seal parasjagu sisseoste tegevad kohalikud, see jäi eredalt meelde. Ilus päris kogemus ja vaatamisväärsus.

Ja lõpetuseks bonne nuit. Siit Montpellier´i öistelt kollastelt tänavatelt.
Kunagi Pratsusmaal kohtume. Ehk.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 22, 2013 toll Uncategorized

 

Koolivaheaeg kärgpere moodi

Suvetüdrukule muidugi meeldib. Tema pluss kolm. Nädal aega.
Umbes nagu sünnipäev, mida ei juhtu iga päev. Egas seda vōimalust ja väge saa siis niisama lihtsalt mööda lasta.

Ühel hetkel kuulsin, kuidas Plikad hakkasid Suvetüdrukule telefonimängu ōpetama. Et kolm jäi üsna kiiresti väheks, siis kutsuti varsti juba mind, siis Meest ja lōpuks kupatas Suvetüdruk teiselt korruselt alla ka R-di. Uskusin, et see tal niisama lihtsalt ei lähe, aga R oli üsna kähku platsis.

Päris lōbusaks läks siis, kui R toru otsa sai. R sosistas kollase kimalase kärmed kondised käed, lōppu jōudis spiraalipidi välja tuhat küünalt kalmistul. Vōi siis näiteks Mai tegi pai Tai poksijale. Suvetüdruk jäi muidugi nii kōrgelennuliste lausetega hätta. Tema jaoks kōlas see vist umbes nagu hiina keel. Jäi teine kohati üsna kurva näoga ja teatas kurvalt, et tal läks meelest ära.

Järgmisest mängust jäi Suvetüdruk välja. See käib nii, et kōik kirjutavad paberile mōne tuntud inimese vōi tegelase nime, kleebivad selle teisele otsaette. See, kellele kleebitakse ise seda nime ei näe. Ja siis tuleb kordamöóda, küsimus kúsimuse kaupa hakata arvama, kellega on tegu, kes ma olen. Eeldusel muidugi, et vōetakse arvesse vanuselisi iseärasusi, mis tähendab, et mina ei kirjuta näiteks Ada Lundver  ja nemad ei kirjuta…PSY. Kas olete ever-never kuulnud mida-gi-gi sellisest lauljast? Ōnneks polnud see minu otsa ees. S(t)eda ma olekski jäänud välja mōtlema.

Lōpuks tuli Suvetüdruku üks lemmik mänge. Kōik tuled maha. Et siis mööda elamist ringi tuterdada. Suvetüdruk kutsub seda öö mänguks. Täna oli eriti pōnev, sest meil ōnnestus endid viiekesi niimoodi ära peita, et  kui Mees poest jōudis ja tule köögis pōlema pani, arvas ta päris mōnda aega, et viibib seal üksi.

Vaat selliseid ōhtuid viskabki vahele.
Mees tōi poest juustukúpsiseid. Oh jumal, ma ütlen. Minu iseloom jääb neile kōvasti alla.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 21, 2013 toll Uncategorized

 

Looduse hääl

Kui käis üks hala, kuidas Krossi postriga reklaamitegijad ikka nii mööda said panna, siis andke andeks, vaadake palun seda siin.
Selle valge särgiga mehe suu kuju on ju selline, et tal puudub juba looduse poolt igasugune võimalus valmistel edu saavutada.

Kas neid nurki siis tõesti kuidagi kõgemale ei andnud photoshoppida?
Selline hädaldav/vingus ilme ei anna küll mingit lootust (vähemalt mulle), et midagi paremaks saaks minna.
Nagu püksi oleks tulnud.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 19, 2013 toll Uncategorized