RSS

Kui väga tahaks, aga kuidagi ei saa. Või ei oska.

22 sept.

Jalutame läbi Tammsaare pargi, kui korraga tõmbab tähelepanu lapse nutt. Kaugemal puude all seisab lumivalge lapsevankriga noor trendikalt riietatud naine, kust suur kisa tulebki. Kisa on tegelikult vähe öeldud, seda võib juba meeleheitlikuks röökimiseks nimetada. Vaatepilti ilmestavad üle vankri ääre paistvad kiirelt üles-alla vehkivad väikesed jalad.
Midagi selles olukorras sunnib mind seisatama ja vaatama, mis edasi juhtub. Ootan vist alateadlikult, et ema lapse sülle võtaks ning rahustada püüaks, et saaksin südamerahus edasi minna. Aga midagi sarnast ei juhtu. Ema võtab selle asemel väga närviliste liigutuste saatel kuskilt välja valged kõrvaklapid, kätte pataka pabereid, topib rabistades klapid enesele kõrva, pöörab vankrile pooleldi selja ja jääb käesolevaod pabereid juskui lugema. Laps vankris röögib üha kõvemini. Või mulle ainult tundub nii. Mina korrutan mõttes ikka üht ja sama: võta ta sülle, võta ta sülle, palun võta ta sülle.
Järsku laseb ema käe paberitega alla ja hakkab neid kuhugi vankri tagataskusse toppima. Lõpuks ometi, mõtlen mina, lõpuks ometi võttis aru pähe. Mõtlen, et isegi, kui ta last migil põhjusel sülle ei võta, siis ehk üritab teda vähemasti kärus kussutada. Aga ei juhtu seda ega teist. Naine viskab kiire pilgu vankrisse ning võtab seejärel välja valge iPhone-i ning hakkas näpuga mööda selle ekraani vedama. Mu kaaslane hüüab mulle eemalt, et tule nüüd, sa niikuinii ei saa midagi teha. Mina seisan nagu loll,  keerutan pead ühelt poolt teisele ega suuda paigalt liikuda. Mõistus ütleb üht, süda räägib midagi muud.

Selliseid olukordi on alati hästi valus ja abitu kõrvalt vaadata ja kuigi mulle sel hetkel ema käitumine nii jubedalt  närvidele käib, siis ometigi ei kiirusta ma teda ka hukka mõistma. Kõige parematelgi emadel võivad juhtmed vahel kokku joosta. Tahaksin ainult minna ja lapse ise veidikeseks sülle võtta. Teinekord võib see hämmastavalt hästi mõjuda, kui ema mingil põhjusel audis on. Mõtlen, kas oleks võimalik sellistel hetkedel kuidagi nii käituda, et ema ei võtaks seda kui etteheidet, vaid kui siirast soovi talle abi pakkuda ning olukorrast välja aidata.  Mõtlen, kui keegi nägusid ja etteheiteid tegemata kunagi sellisel hetkel mulle abikäe ulatanuks, mõistnuksin talle selle eest äärmiselt tänulik olla.

Samas tean, et on olemas emasid ja inimesi, kes arvavad, et lapsed jonnivad juba imikust peale ja neid tuleb seetõttu juba pisikesest saati kasvatada, et nad jumala eest ärahellitatud ei saaks.
Seega, jätsin loomulikult sekkumata. Kes teab. Ja kas ma üldse oskangi last kasvatada?

Aga endal on pilt siiani silme ees ja hing haige. Ikka ja jälle küsin endalt, kas oleksin pidanud julgema proovida. Julgema sekkumata sekkuda?
Tahaks ju vahel nii väga seda taktitundelist abipakkumise kunsti osata. Nii, et kõigil parem hakkaks.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 22, 2013 toll Uncategorized

 

2 responses to “Kui väga tahaks, aga kuidagi ei saa. Või ei oska.

  1. karikate emand

    september 23, 2013 at 7:02 e.l.

    Tuttav probleem!
    Ma teen sama, mis Sina: aeglustan sammu või seisatan ja surun jalgu vastu maad, et mitte ligi tõtata. Raske on eemale liikuda, kuid sekkumisest tuleks suurema tõenäosusega pigem halba kui head.
    Vbl tõesti emmel on 'juhe koos', aga tõenäolisemalt ei taha ta hetkel oma lapse kõrval ka kogu muu maailma, sh minu abipakkumisega tegelda.

     
  2. soodoma ja gomorra

    september 23, 2013 at 11:14 e.l.

    Vaat see see ongi, et tahakski sellisetes olukordades appi minnes täiesti isetuks, kuidagi olematuks või nähtamatuks jääda, et teisel ei tekikski otseselt tunne, et minuga peaks kuidagi tegelema.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: