RSS

Poliitiline pimesikk, spetsialistid ja vana hea kohv

21 sept.

Kui mul mõni aeg tagasi tekkis küsimus kellele ja milleks need valmiseelsed väli(näo)reklaamid üldse mõeldud on, lugesin juba järgmisel päeval Päevalehest reklaamispetsialisti kommentaari, et välireklaamist loobumine tooks kaasa tõenäoliselt suurte häältekao. Kahjuks jättis ta seejuures täpsustamata kuhu ja miks need siis haihtuvad.
Asi läks sellest ütlemisest tegelikult minu jaoks veelgi segasemaks, kuna reklaamispetsialisti salapärasest lausest järeldub vaid üks, et välireklaam on kõige tipuks veel üliolulinegi. Ja spetsialisti sõnu peaks ideaalis ju ometi usaldama.

Mina jällegi ei saa aru, kas tõesti siis jagub nii palju inimesi, kel puudub igasugune eelistus ning kes võiksid valiku teha lähtuvalt  posteri värvidest, kujundusest, veidi kurjemast või siis klaarimast naeratavast näost. Või pelgalt selle olemasolust või puudumisest.
Esimest korda vaatasin minagi Krossi kohutavalt kurjadesse silmadesse, kui ühest hetkest hakkas kostma sellekohaseid märkuseid. Kuidas ikka võib ühe postriga nii mööda panna.Vaatasin postrile siis kriitilise pilguga otsa ning selle lihtsus (ma ütleks isegi inimlikkus) hakkas muude klanitud ja pingutatud puna-kolla-roheliste seas mulle veelgi enam imponeerima.

Ma ei vali ju pilti, ikka inimest selle taga.
Isegi, kui Keskerakond tuleb välja päris originaalse ja nupuka kohukesega, vaatan neid kahte asja ometi lahus. Tunnustan mängu ilu, kellegi tööd ja loomingulisust, kuid mitte eales ei muuda ma seetõttu ju veel oma eelistust.

Või kui “minu” erakonna plakatid sootuks puuduks, kas hakkakin siis kahtlema nende võimekuses ning otsima sobivat teiste hulgast?
No pagan, ma ei usu.

Igal juhul kõlab see kangesti nagu meie meie elu ja heaolu juhiks suures osas pane-silmad-kinni-ja-aseta-näpp-ühele-tähele värvilised postrid. Ja kui tõesti nii palju hääli sõltub piltidest ja värvidest, siis on see mulle, kui selle riigi kodanikule, ikka päris hirmutav küll.

Või mis te arvate Hotelliveebis olevast Spa reklaamist, mis kutsub oma kliente sõnumiga: üleeilsetele e-mailidele on siiani vastamata, laps rikkus jäätisega auto tagaistme, pesumasin on vaja parandusse viia ja lehed ennast ise hunnikusse ei riisu? Ilmselgelt on aeg puhkuseks.

Millal oleme nii kaugele jõudud, et asjad on omandanud sellise tähtsuse, et auto määrdunud tagaistet võib reklaamida peaaegu kui maailma lõppu? Või et sellisest pisiasjast, kui riisumata lehted on saanud nii kõva näitaja ning peavalu, et selle vastu aitab vaid puhkus? Ja vihje üle pea kuhjunud tööle on puhas stamp, populism ja klišee ning too pesumasin nende ilmselgete murede vahel mõjub kuidagi nagu viies ratas vankri all. Hea tahtmise korral mingi seose võib ju leida, aga ikkagi…et mis pesumasin?
Andke andeks, aga mina näiteks sõidaks puhkusele sellise reklaami väljamõtleja eest. Olen ülbe, jah?

Või võtame hoopiski Delfi artikli Krossi hämamine ei sega IRL-i kampaaniavankri edasi veeremist, kus sotsioloog Andrus Saar ütleb, et poliitikuile, kes tõstavad esile konkurentide puudusi, kehtivad erinõuded ning toob näite, et: “Kui mina ei oska oma last kasvatada, siis mul ei teki mõtetki hakata teisi vanemaid õpetama”.

No mida paganat tähendab oskan last kasvatada? Saan aru, et on võimalik väga täpselt mõista ja kontrollida, kas oskan jalgrattaga sõita või võid leiva peale määrida. Aga kuidas võiksin aru saada, kas oskan ka last kasvatada? Kas mina oskan oma last kasvatada? Ja kui äkki oskangi, siis kas mul võiks tekkida mõte hakata teisi vanemaid õpetama?

Ma kohe ei tea. Kummalised näited, väited, suhtumised ja spetsialistid.
Ainult loe ja imesta.

Mõni sõna lõpetuseks ka ühest päris lühikesest ja informatiivsest loost ajakirjas “Elukiri” – Kohvi vaenlased on õhk ja keev vesi.
Kes ei tea, siis kohvitegemise esimene reegel on, et kohv ja keev vesi kokku ei sobi. Kui presskannu kohvi teete, jätke keema läinud vesi paariks minutiks seisma ja alles siis valage kohvipurule.
Mina näiteks ei teadnud.

No muidugi jääb ainuüksi sellest reeglist väheseks, aga kõike nippe ma ju ka siinkohal üles kribama ka ei hakka. Nii palju ütlen, et õnneks pole need nii hirmutavalt ülejõu käivad, nagu kõiksugu soovitused tihti kipuvat olema, et järele proovimise soovi juba eos kustutavad.

Teadmiseks aga veel nii palju, et vee kvaliteet ja koostis on Eestis eri paigus täiesti erinev (hee, seda ma muidugi teadsin). Tartu, Pärnu ja Saaremaa vees on palju rauda, Saaremaal lisaks veel palju lupja. Aga… tada-tada-tadaaa…nüüd tuleb oluline koht….. kui vees on palju rauda, peaks hea kohvitegemiseks võtma tunduvalt enam kohvipuru.

Nii et mõelge siis, kes kohvikuid kavatsevad avada või sealkandis suisa elavad. Kohvitamine läheb teile hulka kulukamaks.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 21, 2013 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: