RSS

Arhiiv kuude lõikes: september 2013

– – –

 
 

Tahtsin Sulle vaid öelda. Kui sa kunagi suureks saad, siis roheline ripsmetušš sobib Sulle imehästi.

Just good to know.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 30, 2013 toll Uncategorized

 

Laupäevane lõunatund

“See oli nali”, ütleb Suvetüdruk.
“Ei olnud.”
“See oli nali”, vaidleb Suvetüdruk vastu.
“Kui see polnud naljakas, siis see ei saanud kuidagi nali olla. See oli kõigest loll jutt.”

Minu vastuväidetest hoolimata, et jääkarud surevad teki all palavusse, toppis ta selle kurguni teki alla ja lõpuks väsis. Praegu ta just nohisebki siin mu kõrval nii magusasti magada. Kuulete?

Mina passin enda ees laiutavat tühja seina ja unistan, et seda katakstervenisti hoopiski maast laeni raamaturiiul. Siis mahuks sinna vabalt rivisse kõik minu kui ka Suvetüdruku raamatud. Nii mõnus oleks siit otse valida ja võtta ja siis voodisse teki alla lugema kerida.
Ja kuna ruumi jääks uhkelt ülegi, siis laoksin kuskile kõrgemale riiulile endale silmailuks veel lisaks ka kõik oma ilusad kohvitassid ning praegu aknalaual ja voodipeatsis olevad mulle väga olulis-hinnalised nipsasjakesed – ühe poisi lasteaias voolitud savist koera (kahjuks ma enam täpselt ei mäleta, kelle oma neist kolmest), mõned suuremad ja väiksemad (une)lambad, kes oma rolli muidugi ootuspäraselt ei täida, aga välja ma neid seepärast ka viskama ei hakka, perekond Chiapitta Kanaaridelt, Praha värvilised majad, Horvaatia purjeka,  Egiptuse väikse musta luust elevandi, Stockholmi raske klaasist kaitsekoera, Barcelona päikesetiiviku, Malta Maaema või Emaduse ja Viljakuse Jumalanna, Inglismaa telefoniputka, Suvetüdruku valmistatud käekee ja Gospa lõhnakoti.

Praegu ilutseb seal seinas uhkes üksindused vaid minu esimene, ainuke ja viimane maal. Ning loomulikult midagi Suvetüdrukult, sest ta ei saanud ju must kehvem olla.

Muidu on täna selline kummaliselt must päev, mis iseensest hajuma ei kipu ja miski nagu ei lohuta samuti.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 28, 2013 toll Uncategorized

 

Minu Prantsusmaa

Esimest korda tegelen iseseisva “bookimisega”.
Pisut nagu põrsast kotis ostaks, aga elevus kaalub põrsa kordades üle.
Reisibüroo pakkus liiga moodsaid ja modernseid. Minu valiku top kolm olid:
asukoht, aknad ja ehedus.
Pluss kõigi kolme teguri tasakaal hinnaga.

 
Vot nii,  ja tegelikult peaksid nad kõik seal Prantsumaal me reisikuludest Eia Uus´le  protsenti maksma.
 
 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 27, 2013 toll Uncategorized

 

Kangekaelsusest

Veel mõni aeg tagasi lahvatasid meil Mehega pisteliselt suhteliselt teravad ja tulised arutelud blogide ja blogipidamise teemal. Mees küll otseselt blogipidamist ära ei keelanud, aga väljedas end küllaltki selgelt pisut softimas sõnastuses: “Ma ei saa aru, miks blogitakse, kui midagi asjalikku öelda pole.”

Ema torkab ka alati, kui võimalus avaneb, et tema ei saa aru, milleks on vaja kõike ja kõigile oma elust kirjutada?
Hiljuti teatas ta võidukalt, et ei viitsigi mu targutusi enam lugeda. Nii igav pidavat olema.

Ahah. Mis mul muud öelda ongi.
Ei ole just lihtne nii lahtiste kaartidega enesekindlust, -usku ning-väärikust püsti hoida.

Anyway, kui Aafikast lõvi peaks saabuma, siis see pakk on minule mõeldud.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 25, 2013 toll Uncategorized

 

Tsss….kuula!

Teatris käia mulle tegelikult hullupööra meeldib, ainult sellega kaasneb alati ka teataval määral eneseületust.
Mu arstitudengist poeg diagnoosis juba esimesel aastal täiesti ootmatult ühe mu neurootilise disorderi  – Misotoopia.
Kui ta mulle seda esimest korda FB vahendusel presenteeris, pidin tõtt öelda tooli pealt maha kukkuma. Täpselt mina! Täpselt see! Pole võimalik!
Siiani rääkisid teised ja uskusin isegi, et põhjus peitub vaid minus ja mu närvides.
Aga kui seda nägin….siis mul polnud lihtalt sõnu.
Kurb muidugi, et klippidest selgub, et otsest lahendust ja ravi sellele disorderile polegi, aga selle nägemine ja teadvustamine tähendas minu jaoks tohutut kergenust juba pelgalt seetõttu, et sain kinnitust, et pole siiski ebanormaalne.
Või noh, omamoodi muidugi olen ja jään, aga vähemalt….pole see minu otsustada.

Kui kõrvaltvaatajale võib see tunduda täiesti ebanormaalne, arusaamatu ja pseudo, siis tegelikkuses selle disorderi käes kannatajat see lausa talumatult ahistab ning kurnab, just täpselt nii lootusetult nagu siin kahes järgnevas klipis näha saab, kes veits piiluda viitsib.

Lühidalt öeldes on:
Misophonia, literally “hatred of sound”, is believed to be a neurological disorder characterized by negative experiences (anger, flight, hatred, disgust) triggered by specific sounds. The sounds can be loud or soft.

The disorder comprises a unique set of symptoms, most likely attributable to neurological causes unrelated to hearing-system dysfunction. It can be described as an immediate and extremely negative emotional response accompanied by an automatic physiological flight response to identifiable auditory, visual, and olfactory stimuli. The disorder disrupts daily living and can have a significant impact on social interactions.
People who have misophonia are most commonly angered, and even enraged, by common ambient sounds, such as other people clipping their nails, brushing teeth, eating crushed ice, eating, breathing, sniffing, talking, sneezing, yawning, walking, chewing gum, laughing, snoring, typing on a keyboard, whistling or coughing; certain consonants; or repetitive sounds.[Some are also affected by visual stimuli, such as repetitive foot or body movements, fidgeting, or movement they observe out of the corners of their eyes. Intense anxiety and avoidant behavior may develop, which can lead to decreased socialization. Some people feel the compulsion to mimic what they hear or see.Mimicry is an automatic, non-conscious, and social phenomenon. It has a palliative aspect, making the sufferer feel better. The act of mimicry can elicit compassion and empathy, which ameliorates and lessens hostility, competition, and opposition. There is also a biological basis for how mimicry reduces the suffering from a trigger.
 

Seepärast on mul alati raskendatud ka kõiksugu meelelahutusürituste väisamine, mis toimuvad sügis-talvisel-kevadisel hooajal, kus köhimist/läkastamist/ninaluristamist/köhatamist kohtab sadades kordades enam, kui suve perioodil.

Tõtt öelda olen selle jama käes kannatanud juba lapsepõlvest saati. Loomulikult ei saanud ma siis aru, mis ja miks minuga toimub. Kuid see muutis mind  äärmiselt õnnetuks, sest mõistsin üsna varakult, et teistega see nii pole. Minu jaoks aga tähendas see pinget ning muutis kurnavaks teatud olukordades või üritustel osalemise. Rääkimata nautimisest.
Tänaseks olen omandanud juba teatavad kaitsemehhanismid. Esiteks kõrvatropid. Step Two on aga äärmuslikum meetod – näppude kõvasti kõrva surumine.

Ma ei tea miks, aga summutatult on häälitsusi miskipärast kergem taluda. Ja mõned hääled, mille tõttu peaksin muidu ehk olukorrast lahkuma, võimaldavad mul sellisel kujul siiski lõpuni kohal olla.

Lisaks tunnen end loomulikult süüdi ja halvasti ka lähedaste pärast ning püüan neid oma disorderist säästa, toppides näiteks kellegi söömise ajal, mis mulle täiesti laastavalt ja talumatult mõjub, tropid kõrva või siis näiteks temast pisut eemaldudes, äärmisel juhul lahkun ka mõneks ajaks ruumist.
Minu jaoks pole see mingi probleem, aga tihti tunnevad end halvasti just ruumijääjad.

Õnneks, õnneks suudan enamusega siiski täiesti rahulikult ühe laua taga süüa.
Siiani. Aga ei taha mõeldagi, et kogu see jama võiks progresseeruda.

Kinos toimivad tropid samuti hästi. Esiteks on seal pime ja keegi mind otseselt ei vaata, teiseks saab filmi vaadata vajadusel ka ilma hääleta. Olen sellega juba harjunud ja filmi vaatamine mind sellisel kujul ei häiri. Teatris see nipp loomulikult läbi ei lähe, sest tummfilm sellesse formaati ei sobi. Kuid tropid on mul sellele vaatamata teatris kõrvas peaaegu alati. See summutab ja rahustab ning tunnen end seeläbi oluliselt paremini.

Samal põhjusel pelgan alati ka üritusi, kus peab mitmekesi ühes ruumis magama. Kui keegi juhtub alaliselt norskama, võib mul terve öö vahele jääda. Lapsepõlves näiteks toppisin ühel ema asutuse talvepäevadel vetsupaberi nii sügavale kõrva, et hiljem ei saanud ma seda sealt enam iseseisvalt kätte ning ema pidi mind hiljem kõrvaarsti juurde viima, et need sealt konksuga välja tõmmataks.

See on ka üks märkimisväärseid põhjusi, miks olen äärmiselt õnnelik ja rahul oma praeguse töökohaga, kus saan istuda päris üksinda väikeses katusekambris. Ma ei usu, et enamus töökohti mulle sellist luksust võimaldaks.

Loo moraal on aga see, et kui keegi kunagi peaks teie luristamise või köhimise peale kummalisi nägusid tegema või lausa endast väljuma, siis tuletage meelde, mida SK siin ja praegu teile edasi anda püüdis ning ärge teda võimalusel koheselt närvihaigeks tembeldage, vaid mõelge, et ehk on tal hoopiski üks kummaline disorder ning seetõttu  keeruline või pea võimatu omi emotsioone teatud häälte suhtes normaalsete inimeste kombel talitseda.

Tegelikult assotseerus too eelpool kirjapandud disorder mulle aga koheselt hoopis Delfist leitud ilusa kaanepidi ja pealkirjaga raamatuga, kus on juttu poisist, keda häirivad nii linnamelu (automüra, ilutulestik, korterikoerte haukumine jne) kui ka kodus valitsev lärm (pidevalt mängiv televiisor, piiksuv telefon, urisev külmkapp jmt). Unenäos satub ta aga maale, kohta, kus ta kunagi varem pole käinud – enne tema sündi surnud vanaisa tallu. Siin ümbritsevad poissi hoopis teistsugused helid – õunakukkumise potsud, linnulaul, ritsikate sirin, hiire krabin, jääpurikate tilkumine, kasemahla nirisemine jne. Ning ühtäkki ei häiri poissi enam vaikuse puudumine ….

 

Koh, kui ma seda nägin, tundsin hetkega, et see on minu raamat ja millegipärast tundub mulle, et see sobib hästi ka Suvetüdrukule. Mispeale palusin Mehel raamat meile koju muretseda.
Mul oleks ka sellist kohta vaja. Ja kui kohta pole, siis ainuüksi see kaanepilt mõjub juba kuidagi erakordselt soojalt ja rahustavalt. Millegipärast usun, et ka sisu ei jää kaanekujundusele alla. Tahan uskuda.

Teatris kokku saades raporteeris Mees, et polnud jõudnud veel raamatut osta. Küsisin, kas ta ikka raamatu nime mäletab, mille peale ta vastas: Tsss. Hakkasin naema ja arvasin, et sellest peaks raamatu ostmiseks täiesti piisama.

Lasteajakirja “Täheke” lehel, kust raamatule peale saatusin, leidsin muuhulgas ka muud põnevat. Osad neist tasuvad ehk endalgi järeleproovimist või siis vähemalt Suvetüdrukule ja R-le ettemängimist.
Vaadake teie ka, kel lapsed, ehk pakub mõnele teiselegi põnnile huvi.

Põrkav muna:
Tee nii:
Pane muna klaasi sisse.
Vala peale äädikat. Vedelik hakkab mullitama, mis tähendab, et koor lahustub.
Jäta muna päevaks seisma.

Kõõluv Cocapurk:

 Või lõbusad illusioonid:

Ja mis mina selle peale tegin? Läksin ja tellisin otsekorraldusega “Tähekese”. Üks kuu – 0,96 senti. Siis on Suvetüdrukul ka, mida Postkastist oodata.
Ma ei tea, kuidas talle, aga mulle endale see mõte muidugi jubedamalt meeldib.
Vähemalt tasub proovimist.

 
8 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 25, 2013 toll Uncategorized

 

– – –

Läksime eile õhtul R-le teksaseid ostma. Viimane vint. Edasi lükata polnud enam võimalik, sest olen peaaegu kindel, et lähema kolme päeva jooksul oleks vanad lõplikult kärisenud ning edasi oleks olnud ainult dressikad. Või koju redusse jäämine.
Suvetüdruku jätsin ekslikult koju, arvates, et saame selle läbi märkimisväärselt energiat, närve ja aega kokku hoida. Aga tuli välja, et see oli ennatlik lootus.
Ma pole märganudki, et R kodus selline pubekas oleks. Teate ju küll seda vanust, kus nende üdini boring olekut tuleb mänleva kerguse ja reipusega ignoreerida, et nad tülpimuse kätte sulle järgi lohisedes ära ei nõrkeks.
Ühel hetkel katkes minugi stoiline rahu, pidurdasin täiskäigul ja andsin konkreetselt teada, mida ma asjast arvan: Stop, siin kohal ma lõpetan ning läksin poe ukse taha hinge tõmbama.
Õnneks leidus mus lapsevanemlikku tarkust ennast kokku korjata ja see asi võiduka lõpuni viia. Kui juba tuldud sai. Ärge arvake, egas minagi pole teab mis poeskäimise meister.
Enne, kui uksest välja saime, palus R veel väga tagasihoidlikult: Ema, osta mulle palun jäätist ka.
Ja valis endale suure vahvlitorbiku Nesquiki jäätisepalliga.
Väga armas.

Suvetüdruk oli meie ära olles isaga poes käinud ja isa oli andud talle võimaluse esimest korda end tõelise Väikese Naisena tunda. Suvetüdruk keksis tuppa päris iseenda poolt valitud uues lillelise jopis.

Täna tuleb aga Suvetüdruku- ja Pubekavaba õhtu. Läheme Mehega teatrisse.
Loodan hirmsamal kombel, et ilm minuga ikka koostööd teeb ning saaksin õhtupoolikul mõnuga läbi linna teatrisse jalutada. Tegin hommikul riietudes ka vastavaid ettevalmistusi, et sellest mõnust võimalikult vähe kaotsi saaks minna.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 24, 2013 toll Uncategorized

 

Nokaut

Mõne inimesega kohe on nii, et kuigi püüad juba ette mõistusega ja rahulikult võtta, sest sa ometi tead, et temaga ei lähe mitte kunagi mitte üks asjaajamine lihtsalt, siis isegi kõige parima tahtmise korral, suudab ta su ühel hetkel  i k- k a- g i  totaalselt välja vihastada.
Ja kõrvale jonnima tõsta teda kahjuks töö iseloomust lähtuvalt samuti kuidagi ei anna.

Et siis puhised ja vannud taas kord natuke kuradeid, hingad mõned korrad sisse-välja ja lähed jälle.
Kuidagi see lõpuks muidugi laheneb, aga kui palju mõttetut energiat ja närve see alati kulutab.
Vä-si-tav!

Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et üks maandav poksikott nurgas kuluks vahel marjaks ära küll, mille peal aeg-ajalt üle võlli kruvinud paratamatust välja elada.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 23, 2013 toll Uncategorized

 

Kui väga tahaks, aga kuidagi ei saa. Või ei oska.

Jalutame läbi Tammsaare pargi, kui korraga tõmbab tähelepanu lapse nutt. Kaugemal puude all seisab lumivalge lapsevankriga noor trendikalt riietatud naine, kust suur kisa tulebki. Kisa on tegelikult vähe öeldud, seda võib juba meeleheitlikuks röökimiseks nimetada. Vaatepilti ilmestavad üle vankri ääre paistvad kiirelt üles-alla vehkivad väikesed jalad.
Midagi selles olukorras sunnib mind seisatama ja vaatama, mis edasi juhtub. Ootan vist alateadlikult, et ema lapse sülle võtaks ning rahustada püüaks, et saaksin südamerahus edasi minna. Aga midagi sarnast ei juhtu. Ema võtab selle asemel väga närviliste liigutuste saatel kuskilt välja valged kõrvaklapid, kätte pataka pabereid, topib rabistades klapid enesele kõrva, pöörab vankrile pooleldi selja ja jääb käesolevaod pabereid juskui lugema. Laps vankris röögib üha kõvemini. Või mulle ainult tundub nii. Mina korrutan mõttes ikka üht ja sama: võta ta sülle, võta ta sülle, palun võta ta sülle.
Järsku laseb ema käe paberitega alla ja hakkab neid kuhugi vankri tagataskusse toppima. Lõpuks ometi, mõtlen mina, lõpuks ometi võttis aru pähe. Mõtlen, et isegi, kui ta last migil põhjusel sülle ei võta, siis ehk üritab teda vähemasti kärus kussutada. Aga ei juhtu seda ega teist. Naine viskab kiire pilgu vankrisse ning võtab seejärel välja valge iPhone-i ning hakkas näpuga mööda selle ekraani vedama. Mu kaaslane hüüab mulle eemalt, et tule nüüd, sa niikuinii ei saa midagi teha. Mina seisan nagu loll,  keerutan pead ühelt poolt teisele ega suuda paigalt liikuda. Mõistus ütleb üht, süda räägib midagi muud.

Selliseid olukordi on alati hästi valus ja abitu kõrvalt vaadata ja kuigi mulle sel hetkel ema käitumine nii jubedalt  närvidele käib, siis ometigi ei kiirusta ma teda ka hukka mõistma. Kõige parematelgi emadel võivad juhtmed vahel kokku joosta. Tahaksin ainult minna ja lapse ise veidikeseks sülle võtta. Teinekord võib see hämmastavalt hästi mõjuda, kui ema mingil põhjusel audis on. Mõtlen, kas oleks võimalik sellistel hetkedel kuidagi nii käituda, et ema ei võtaks seda kui etteheidet, vaid kui siirast soovi talle abi pakkuda ning olukorrast välja aidata.  Mõtlen, kui keegi nägusid ja etteheiteid tegemata kunagi sellisel hetkel mulle abikäe ulatanuks, mõistnuksin talle selle eest äärmiselt tänulik olla.

Samas tean, et on olemas emasid ja inimesi, kes arvavad, et lapsed jonnivad juba imikust peale ja neid tuleb seetõttu juba pisikesest saati kasvatada, et nad jumala eest ärahellitatud ei saaks.
Seega, jätsin loomulikult sekkumata. Kes teab. Ja kas ma üldse oskangi last kasvatada?

Aga endal on pilt siiani silme ees ja hing haige. Ikka ja jälle küsin endalt, kas oleksin pidanud julgema proovida. Julgema sekkumata sekkuda?
Tahaks ju vahel nii väga seda taktitundelist abipakkumise kunsti osata. Nii, et kõigil parem hakkaks.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 22, 2013 toll Uncategorized

 

Poliitiline pimesikk, spetsialistid ja vana hea kohv

Kui mul mõni aeg tagasi tekkis küsimus kellele ja milleks need valmiseelsed väli(näo)reklaamid üldse mõeldud on, lugesin juba järgmisel päeval Päevalehest reklaamispetsialisti kommentaari, et välireklaamist loobumine tooks kaasa tõenäoliselt suurte häältekao. Kahjuks jättis ta seejuures täpsustamata kuhu ja miks need siis haihtuvad.
Asi läks sellest ütlemisest tegelikult minu jaoks veelgi segasemaks, kuna reklaamispetsialisti salapärasest lausest järeldub vaid üks, et välireklaam on kõige tipuks veel üliolulinegi. Ja spetsialisti sõnu peaks ideaalis ju ometi usaldama.

Mina jällegi ei saa aru, kas tõesti siis jagub nii palju inimesi, kel puudub igasugune eelistus ning kes võiksid valiku teha lähtuvalt  posteri värvidest, kujundusest, veidi kurjemast või siis klaarimast naeratavast näost. Või pelgalt selle olemasolust või puudumisest.
Esimest korda vaatasin minagi Krossi kohutavalt kurjadesse silmadesse, kui ühest hetkest hakkas kostma sellekohaseid märkuseid. Kuidas ikka võib ühe postriga nii mööda panna.Vaatasin postrile siis kriitilise pilguga otsa ning selle lihtsus (ma ütleks isegi inimlikkus) hakkas muude klanitud ja pingutatud puna-kolla-roheliste seas mulle veelgi enam imponeerima.

Ma ei vali ju pilti, ikka inimest selle taga.
Isegi, kui Keskerakond tuleb välja päris originaalse ja nupuka kohukesega, vaatan neid kahte asja ometi lahus. Tunnustan mängu ilu, kellegi tööd ja loomingulisust, kuid mitte eales ei muuda ma seetõttu ju veel oma eelistust.

Või kui “minu” erakonna plakatid sootuks puuduks, kas hakkakin siis kahtlema nende võimekuses ning otsima sobivat teiste hulgast?
No pagan, ma ei usu.

Igal juhul kõlab see kangesti nagu meie meie elu ja heaolu juhiks suures osas pane-silmad-kinni-ja-aseta-näpp-ühele-tähele värvilised postrid. Ja kui tõesti nii palju hääli sõltub piltidest ja värvidest, siis on see mulle, kui selle riigi kodanikule, ikka päris hirmutav küll.

Või mis te arvate Hotelliveebis olevast Spa reklaamist, mis kutsub oma kliente sõnumiga: üleeilsetele e-mailidele on siiani vastamata, laps rikkus jäätisega auto tagaistme, pesumasin on vaja parandusse viia ja lehed ennast ise hunnikusse ei riisu? Ilmselgelt on aeg puhkuseks.

Millal oleme nii kaugele jõudud, et asjad on omandanud sellise tähtsuse, et auto määrdunud tagaistet võib reklaamida peaaegu kui maailma lõppu? Või et sellisest pisiasjast, kui riisumata lehted on saanud nii kõva näitaja ning peavalu, et selle vastu aitab vaid puhkus? Ja vihje üle pea kuhjunud tööle on puhas stamp, populism ja klišee ning too pesumasin nende ilmselgete murede vahel mõjub kuidagi nagu viies ratas vankri all. Hea tahtmise korral mingi seose võib ju leida, aga ikkagi…et mis pesumasin?
Andke andeks, aga mina näiteks sõidaks puhkusele sellise reklaami väljamõtleja eest. Olen ülbe, jah?

Või võtame hoopiski Delfi artikli Krossi hämamine ei sega IRL-i kampaaniavankri edasi veeremist, kus sotsioloog Andrus Saar ütleb, et poliitikuile, kes tõstavad esile konkurentide puudusi, kehtivad erinõuded ning toob näite, et: “Kui mina ei oska oma last kasvatada, siis mul ei teki mõtetki hakata teisi vanemaid õpetama”.

No mida paganat tähendab oskan last kasvatada? Saan aru, et on võimalik väga täpselt mõista ja kontrollida, kas oskan jalgrattaga sõita või võid leiva peale määrida. Aga kuidas võiksin aru saada, kas oskan ka last kasvatada? Kas mina oskan oma last kasvatada? Ja kui äkki oskangi, siis kas mul võiks tekkida mõte hakata teisi vanemaid õpetama?

Ma kohe ei tea. Kummalised näited, väited, suhtumised ja spetsialistid.
Ainult loe ja imesta.

Mõni sõna lõpetuseks ka ühest päris lühikesest ja informatiivsest loost ajakirjas “Elukiri” – Kohvi vaenlased on õhk ja keev vesi.
Kes ei tea, siis kohvitegemise esimene reegel on, et kohv ja keev vesi kokku ei sobi. Kui presskannu kohvi teete, jätke keema läinud vesi paariks minutiks seisma ja alles siis valage kohvipurule.
Mina näiteks ei teadnud.

No muidugi jääb ainuüksi sellest reeglist väheseks, aga kõike nippe ma ju ka siinkohal üles kribama ka ei hakka. Nii palju ütlen, et õnneks pole need nii hirmutavalt ülejõu käivad, nagu kõiksugu soovitused tihti kipuvat olema, et järele proovimise soovi juba eos kustutavad.

Teadmiseks aga veel nii palju, et vee kvaliteet ja koostis on Eestis eri paigus täiesti erinev (hee, seda ma muidugi teadsin). Tartu, Pärnu ja Saaremaa vees on palju rauda, Saaremaal lisaks veel palju lupja. Aga… tada-tada-tadaaa…nüüd tuleb oluline koht….. kui vees on palju rauda, peaks hea kohvitegemiseks võtma tunduvalt enam kohvipuru.

Nii et mõelge siis, kes kohvikuid kavatsevad avada või sealkandis suisa elavad. Kohvitamine läheb teile hulka kulukamaks.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 21, 2013 toll Uncategorized

 

Suvetüdruk joonistab sünnipäevahommikul aknale…teadagi mida…päikese!

 
Suvetüdrukule Sünnipäevaks üks laul ühelt teiselt Väikeselt Eestimaa Tüdrukult, kellest tasub kuhjaga eeskuju võtta ja temaga kõva häälega kaasa laulda.

This is an old and funny poem
I accidentally overheard
It keeps the little children playing
And bigger children spread the word
My memory is bad
So I always tend to forget how it goes but

Life is my creation, is my best friend
Imagination is my defense
And I’ll keep walking when skies are gray
Whatever happens was meant that way

You’re no better or no worse than the others
We are all the same
And life is just a moment
You might as well enjoy this day
It’s time to start believing
Everything you want is on it’s way and


Life is my creation, is my best friend
Imagination is my defense
And I’ll keep walking when skies are gray
Whatever happens was meant that way

 
We’ll be growing, into knowing
While we’re flowing
Keep on going
 
Life is my creation, is my best friend
Imagination is my defense
And I’ll keep walking when skies are gray
Whatever happens was meant that way
I’m a creationist, oh, I’m a creationist
 
This is an old and funny poem
I accidentally overheard

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 20, 2013 toll Uncategorized