RSS

Täna olen väike ja väiklane

29 aug.

See Petrone lugu.

Et hakkasin mõtlema, et mina olen neisse alati täiesti neutraalselt suhtunud. On mis on, aga inimesed ajavad oma asja, toimetavad, kasvatavad lapsi ja saavad oma eluga kenasti hakkama.
Isegi siis, kui see “lugu” ajakirjanduses suure särinaga taevasse kerkis, liigitus see minu jaoks “just a little bit too emotional” alla ega erutanud mind kõige vähematki. Tundus säärane loominguliste inimeste emotsionaalne kirjanduslik plahvatus.

Kui Bianka oma blogis mainis, et ühes kommetaaris olla Petronedele lohutuseks öeldud, et Need, kes teid armastavad, ei muuda oma suhtumist, ja need, kes vihkavad, said vaid järjekordse kinnituse, et te jälle tegite midagi sobimatut, hakkasin mõtlema, et kui ma ei vihka ega armasta, siis midagi siiski minu jaoks muutus.

Lugesin Delfist Justin Petrone artiklit: “See oli üks jubedamaid öid mu elus!” Mis fraas minusuguse jaoks juba ainuüksi tundub loomulikult tohutult ülepaisutatud ja üle võlli, kuid liigitasin ka selle eelkõige ajakirjandusliku šedöövri alla.
Ühesõnaga, jättes kõrvale kõik muu, siis üllatas mind selles loos ainult üks lause: Kodus ootava pereemaga muret jagades tühjenesid kolm autos kaasas olnud mobiili kiiresti ja laadimisvajadusega polnud muusikasõbrad ilmselt arvestanud.

Mõelda vaid, kolm mobiili?
Isegi, kui eeldada, et need olid pooltühjad, no näiteks “kaks pulka”.
Saaks veel aru, kui seda teeb naisterahvas. Aga meesterahvas. Ja kolm mobiili. Mida on selles olukorras nii palju rääkida?

Ja ongi kohal järelarvamus, ma ei saa sinna midagi parata, aga mina peale seda tema raamatuid enam eelarvamuse vabalt kahjuks lugeda ei saaks.

Mis paneb mind omakorda mõtlema, et inimesi tundmata võib ühel lausel olla ikka lollakalt suur jõud.

 
11 kommentaari

Kirjutas &emdash; august 29, 2013 toll Uncategorized

 

11 responses to “Täna olen väike ja väiklane

  1. Sannamii

    august 29, 2013 at 1:20 p.l.

    This comment has been removed by the author.

     
  2. Bianka

    august 29, 2013 at 3:36 p.l.

    Kogu see mobiilide tühjaksaamise, kolmetunnise olukorra “elu kõige jubedamaks ööks” nimetamise ja muude emotsionaalsete ülereageeringute teema mahub minu jaoks veel loominguinimeste ehk “udupeade” (Epu määratlus) normi alla. Aga Epu arvamus, et kui nad seni veel kõhklesid, siis see intsident kallutas neid sinnapoole, et “sellises” Eestis nagu ei tahaks enam elada, muutis ka minu suhtumist neisse 😛

     
  3. Kati

    august 29, 2013 at 5:47 p.l.

    😀 😀 😀
    Mulle ikka meeldib, et on selliseid inimesi ka – nii emotsionaalsed, milline solvumine, jonnimine … issand millist ülekohut meile tehti ja seda mõttetut seika serveerida nagu politsei oleks härra kuhugi nurgataha viinud ja halastamatult läbi peksnud ning 3 päeva teadmata kadunud olnuna oli mehe naine äärmises ahastuses 🙂

    Ainuke asi, mille peale ma suudan ikka imestada, on see, et kuidas inimesed küll suudavad nii mõttetute asjade ja olukordade pärast nii pöördesse minna.

     
  4. soodoma ja gomorra

    august 29, 2013 at 6:17 p.l.

    …räägivad tuimad, ignorantsed ja ükskõiksed eeslased.
    Tore, et ma päris üksi ei jäänud.

     
  5. Triin

    august 29, 2013 at 9:16 p.l.

    Mina jälle arvan, et see on suvaliselt üle huulte lipsanud lause, millest osav meedia on kinni haaranud ja kogu mängu selle ümber keerlema pannud.
    Ja lastega inimesel oleks võinud lasta keset ööd koju sõita – mis kurjategija ta siis on oma Ameerika lubadega. Ühes artiklis oli ju kirjas, et ta pidevalt neid lube siin Eesti politseile esitab ja keegi ei ütle midagi. Teeb oma load esimesel võimalusel korda ja asi ants. Minu arvamus Petronest langes vaksa võrra hoopis peale ühte toiduajakirja lugedes, kus ta kalasupis kanapuljongit soovitas kasutada. Brrrr…

     
  6. Maire

    august 29, 2013 at 10:21 p.l.

    Kolm mobiili olid ilmselt tühjad sellepärast, et nad kõik oma mobiilidega kontserdi ajal lehvitasid. Vanasti olid selleks välgumihklid, täna on mobiilid. Aga see lugu läks lihtsalt käest ära. Epp postitas esimese emotsiooniga FB-sse abipalve, et J. on lastega keset ööd hädas ja sealt juba ajakirjandus noppis kõik mida vaja omale avaldamiseks. Emotsionaalsete inimeste värk ja eks seal oli Epu poolt natuke liigset lahmimist, nii see asi käest ära läkski.

     
  7. soodoma ja gomorra

    august 30, 2013 at 8:44 e.l.

    Tegelikkuses tahtsin ma öelda ainult seda, et kõige selle tulemusena jään nende suhtes endiselt neutraalseks, ei muutunud mu suhtumine neisse konkretselt ei halvemaks ega paremaks, ikka kasvatavad lapi, elavad ja toimetavad ning saavad oma eluga kenasti hakkama.
    aga m i d a g i siiski muutus.

     
  8. Anonymous

    august 30, 2013 at 10:21 e.l.

     
  9. Eppppp

    august 31, 2013 at 1:37 p.l.

    Tere, Soodom ja Gomorra, mina olen Epp Petrone ja õiendan selle faktivea, mis oli Õhtulehe loos. Lugu oli ju kirjutatud Facebooki postituse ja autori (suhteliselt hästi toimiva) loogika ja intuitsiooni põhjal. Tegelikult oli autos kaks pooltühja telefoni, üks Justini oma ja teine mu õetütre oma. Meie 9aastasel Martal veel telefoni pole. Mitte et ma seda suureks patuks peaksin. Aga just selliste detailidega tehakse inimestest “rikkirud, kanapead”. Muidugi oli jama, et ei olnud laadijat autos.
    Kogu see lugu on üks suur serveerimise ja meediamulli lugu. Võiksite ise proovida: magage öösel kell kolm, äratatakse üles šokiga, siis telefoniühendus katkeb. Äkki mõtlete samamoodi Facebooki poole pöörduda, eeldades, et keegi sõpradest võib maanteel veel olla sellisel ööl?

    Justini suur “süü” tundub olevat see kontekstis välja rebitud ja meedias pealkirjadeks paljundatud lause, et oli üks elu hirmsaimate ööde killast. See ta “süü” tõesti on, et ta pole sõjas käinud vms.

    Ja teil kõigil on õigus muuta oma suhtumist kellesse iganes. Selline see elu ongi, muidugi.

     
  10. Eppppp

    august 31, 2013 at 1:38 p.l.

    This comment has been removed by the author.

     
  11. Eppppp

    august 31, 2013 at 2:44 p.l.

    Tere, Soodom ja Gomorra, mina olen Epp Petrone ja õiendan selle faktivea, mis oli Õhtulehe loos. Lugu oli ju kirjutatud Facebooki postituse ja autori (suhteliselt hästi toimiva) loogika ja intuitsiooni põhjal. Tegelikult oli autos kaks pooltühja telefoni, üks Justini oma ja teine mu õetütre oma. Meie 9aastasel Martal veel telefoni pole.
    Muidugi oli jama, et ei olnud laadijat autos.
    Kogu see lugu on üks suur serveerimise ja meediamulli lugu. Võiksite ise proovida: magage öösel kell kolm, äratatakse üles šokiga, siis telefoniühendus katkeb. Äkki mõtlete samamoodi Facebooki poole pöörduda, eeldades, et keegi sõpradest võib maanteel veel olla sellisel ööl?

    Justini suur “süü” tundub olevat see kontekstis välja rebitud ja meedias pealkirjadeks paljundatud lause, et oli üks elu hirmsaimate ööde killast. See ta “süü” tõesti on, et ta pole sõjas käinud vms.

    Ja teil kõigil on õigus muuta oma suhtumist kellesse iganes. Selline see elu ongi, muidugi.

    PS. Üritasin seda välismaalaster juhilubade teemat nüüd ka oma blogipostis veel kaardistada, saabunud kirjade põhjal. Võib kaeda http://eppppp.tahvel.info/2013/08/31/kirjad-elust/

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: