RSS

Vanaduse ilmingud

24 aug.

Hakkasin viimast Ekspressi lehitsedes mõtlema, miks ma enam pikki artikleid lugeda ei viitsi. Enamasti natuke algusest üldmuljeks, sealt edasi aga üldjuhul juba lihtsalt diagonaalis silmadega üle, ehk mõne lõigu, mis rohkem huvi pakub.
Hakkan vist tõesti jõudma vanusesse, kus asjad hakkavad korduma. Küll väiksemate ja suuremate variatsioonidega, taandudes siiski lõppkokkuvõttes ühtedele-samadele märksõnadele – petmine, valskus, kiirustamine, nahhaalsus, südametus, manipulatsioon jne.

Võtkeim esimese asjana või Ekspressi persooni lugu – Põrunud professor. Mees, kelle viimane idee on ehitada Los Angele ja San Francisco vahele terastoru, mille sees poleks mitte midagi, isegi mitte õhku. Milles vagunis kihutaksid vaakumilähedases keskkonnas rohkem kui 1000 km tunnis ehk ühest linnast teise poole tunniga, mille tulemusena sõit kestaks kümme korda vähem kui autoga ja kogu projekt oleks tema hinnangul kümme korda soodsam kui praegu kavandatav 60 miljardi dollarine raudteeühendus.

No vahva, ainult et kui ühelt poolt lisandub meie ellu kogu aeg kõikvõimalikke masinaid ja vahendeid, mis elu juskui kergemeks muudavad ning vaba aega juurde loovad, siis miks ma samal ajal kuulen aina enam inimesi pidevalt kurtmas, et nii kiire-kiire-kiire on, midagi ei jõua ja aega jääb üha vähemaks.
Kes Robbie Williamsi intervjuud viitsis vaadata/kuulata, see ehk pani tähele, kui Aunaste temalt küsis, et kuidas tal õnnestus välja valida oma ellu see üks ja ainuke naine, kui piltlikult terve maailma naissugu tema ees põlvili, vastas Robbie, et tal oli aega. Aega armuda. Ja Jumala eest, see ei puuduta ju üksnes armastust, vaid enamus asju me elus. Nii lihtne see ongi, selleks et siin elus ükskõik mida hästi või südamega teha, peab meil eelkõige olema aega.
Ehk siis, milleks see kiire, mis kuhugi ei vii? Mida võite lugeda sama väljaande seinalt 25 lehekülge edasi.

Ainumas, mille peale Jõgedat veel selles ajalehes täismahus läbi lugesin oli Hvostov ning ka tema arvamusloo võiksin enda jaoks põhimõtteliselt koondada loo lõpulausesse –  tulevik on teotahteliste lollide käes.
Mulle tundub üha enam, et tegelikkuses mahuvad enamus pikad arutluslood sellistesse uskumatute musta huumori kastmes lühijutukeste ridade vahele, näitena esimesena varrukast pudenevad palverändurid või siis too  maailmaparandajast piloot.Kui õde mulle neist kahest eile õhtul rääkis, siis küsisn talt mitu korda üle, on ta on ikka kindel, et need polnud pilauudised.
Kuid olgem ausad, ka sääraste erinevate nupukeste põhjal saab minusugune üsnagi terviklik/reaalse ülevaate maailmas toimuva kohta.

Ehk siis kokkuvõttena pean tunnistaman, et olen muutunud kuidagi tuimalt ükskõikseks ning hakanud täiesti tahtmatult aega ja närve kokku hoidma meie ümber pidevalt aset leidva rumaluse, kurjuse, võimumängude koha pealt, mis on paratamatus ning mis saavad toimuma ka minu tahtest sõltumata.Ainult vahel harva suudab mind veel nii mitmeks päevaks endast välja lüüa midagi sellist, nagu näiteks too mõni päev tagasi Delfis nähtud pilt keemiarünnaku ohvriks langenud valgetesse linadesse mähitud surnud laste rivist. See on lihtsalt nii õõvastav ja andeksandmatu, et mul ei jätku sõnu.
Väga-väga hirmutav samaaegselt.

Vähemalt sama suurt nördimust valmistab mulle käesoleval hetkel aga ka Suvetüdruku eile jooksma hakanud nina, mis lõi segi me plaanid sel nädalavahetusel üht depressiivset Eesti väikelina vallutama minna.
Aga ju see linnake seisab senini ikka paigal, kui ta nohust jälle töökorras nina on saanud.

 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; august 24, 2013 toll Uncategorized

 

7 responses to “Vanaduse ilmingud

  1. Bianka

    august 24, 2013 at 2:43 p.l.

    Ma olen kuulnud, et ainult vanad inimesed suudavad veel pikematesse tekstidesse süveneda, aga just noored on need, kes vajavad “Tõest ja õigusest” sottisaamiseks mitte pikemat kui 10-leheküljelist sisukokkuvõtet. Sest suuremaks süvenemiseks ei jätku neil tähelepanu. Seega sina lähed ilmselt aina nooremaks 🙂

    Aga sinu näide ajakirjandusest räägib tegelikult hoopis muust. Ka minusugune vanur, kes muidu Ekspressi ikka läbi loeb, olen sel suvel jätnud pooled artiklid pooleli ja mõningaid olen lugenud üle rea. Hapukurgihooaeg, mis teha, aga leht tuleb täis teha 😀 Halvad uudised ja nende lugemata jätmine aga on omaenda vaimse tervise seisukohalt parim valik 🙂

     
  2. tegelinski

    august 24, 2013 at 7:21 p.l.

    Ealised iseärasused… hakkasin harjutama raamatute lugemist 🙂

     
  3. Anonymous

    august 24, 2013 at 11:18 p.l.

    Parim blogi, väga head tekstid. Jõudu ja meelerahu!

     
  4. soodoma ja gomorra

    august 26, 2013 at 10:21 e.l.

    Ma ei “süüdistaks” selles pikkust ega Hapukurgihooaega, vaid vanaduse ilminguks pean eelkõige seda, et üllatavat/uudset jääb üha vähemaks ja seda mis nähtud/kuuldud/kogetud tuleb aina juurde.

    Aga tore ikka, et kaasa mõtlete/elate:)

     
  5. Triin

    august 26, 2013 at 6:33 p.l.

    Nii, see on alates pesumasinast või nõudepesumasinast, mis meie eest töö ära teevad, et meile rohkem aega jääks – ei jää ju!
    Aga jah…terve postitus….täpselt minu mõtted sõnadesse pandud 🙂
    Salalugeja.

     
  6. Bianka

    august 27, 2013 at 10:39 e.l.

    Põhimõtteliselt olen täiesti nõus, et vananedes tundub, et seda kõike olen kuulnud/näinud/kogenud. Aga minu jaoks tähendab see teatrist, raamatutest, filmidest jms. saadavaid elamusi. Ajakirjandus aga peaks kajastama mitte väljamõeldud lugusid ja emotsioone, vaid fakte ja tegeliku elu sündmusi ja see huvitab mind ikka, kuigi kordusmomenti ei saa muidugi eitada. Ajakirjanduslike tekstide puhul tuleb mängu ikkagi professionaalsus või selle vähesus. Kuidas käsitletakse või analüüsitakse toimuvat, kui põhjalikult või huvitavalt avatakse isiksuste mõttemaailma, missuguseid varjatud tagamaid paljastatakse jne. Mulle tundub, et suvel ei viitsi keegi tõsiselt sellise asjaga tegeleda ja siis ongi vallutanud mingid teemad, mis kedagi ei huvita. Mis on kunagi varem valmis kirjutatud ja igaks juhuks reservis 😀

     
  7. soodoma ja gomorra

    august 27, 2013 at 11:16 e.l.

    Ja, olen Sinuga absoluutselt nõus, et autoris ja autoris on vahe, aga siiski-siiski, sisus taandub enamasti kõik ikka kõik 7-le surmapatule. Pluss räige manipulatsioon. Kuidas see Hitler ütleski, et valitsejate õnn on inimesed, kes ei mõtle.

    Ja pidasin silmas, et kõik need patud saan ma ka nupukeste abil tegelikkuses kätte.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: