RSS

Arhiiv kuude lõikes: august 2013

"Suve" viimasel päeval

Mis juhtub kodus siis, kui Suveplika on kaugel?

Siis täidan vastutustundliku emana esmajärgulised emakohutused, milleks on soe söök, puhtad/triigitud riided ja raha ning neist toimungutest ülejääva aja vedelen vōimalusel diivanil pleedi vōi oma magamistoas voodis teki all ning loen.
Kunagi keegi imestas, et kuidas ma kōige selle kōrvalt veel nii palju lugeda jōuan, aga tuleb tunnistada, et see toimubki peamislt suvel ja päevil, kui Suveplikat pole. Argipäeviti tulen töölt ja veedan Suvetúdrukuga ōhtuid tavaliselt südaööni välja. Ning selleks hetkeks, kui ta lōpuks klapid kinni paneb, olen enamasti tōesti juba nii kutu, et kui mul jagub jōudu veel mōned leheküljedki enne magama jäämist läbi lugeda, siis on isegi super. Vahel harva ehk jaksaks kauemgi, kuid siis tiksub kuklas teadmine, et tavaliselt toimub hommikune ärkamine juba umbes seitse tundi peale uinumist, mis sunnib mōistust appi vōttes raamatu mōistlikul ajal siiski käest panema.
Ka triikimata pesu kuhi ajab argipäeviti tavaliselt üle korvi ääre nagu Maša roosa pudrupott.
Ning viimase aasta soe toitki on tööpäeviti üldjuhul ema valmistatud, mida oskan sellevōrra eriti hinnata, et aastaid tagasi, kui poisid suuremad ja väiksemad olid, tōusin hommikuti tihti kell kuus, et kogu meesmansaftil koju jōudes ikka korralikku sööki kapist vōtta oleks.
Seega, koos Muinastulede öö ja Suvekuningriigi ametliku lōpuüritusega saab selleks korraks ümber ka minu mugav suvine jōudeelu.
Mis tähendab, et eile kella kuuest, kui majas vaikseks jäi, viskusin raamatuga diivanile ja mōni aeg tagasi lōin selle tagumise kaane plaksuga kinni. Vōtan viimast, nagu isegi aimata vōite
Pean üllatusega nentima, et taas kord olin komistanud mulle kohe väga meeldinud raamatu otsa – Uppumiste suvi. Seejuures üllatas mind ka kirjaniku keeruline lapsepōlv ja elukäik. Ühtpidi on seda lugedes vägagi mōistetav raamatu eraklus ja see, kuidas ta inimesi tükkideks lahti vōtab, teisest küljest aga tekitab imestust/imetlust raamatust esilekerkiv äärmine ilu ja rahu. 
See oli nii selge, kristallpuhas, asjadest ja vōidujooksust prii.
Rahulikus rütmis, aga mitte veniv, pōhjamaiselt juurdlev teos. Julgen välja käia, et autor peab olema äärmiselt tähelepanelik ja hea inimestetundja. Mind lihtsalt hämmastas, kui täpselt ta meid ümbritsevate inimeste ilmeid, liigutusi ja mōtteid lahti dešifreerib ning kui tabavalt neid paberile paneb.
Kindlasti meeldis raamat mulle ka osaliselt seetōttu, et tundsin iseendas paljuski ära seal kirjeldatud ema jooni ning samuti olid mulle tuttavad paljud tunded, mōtted ja meeleolud tütre maailmas.
Igal juhul unistasin ise lapsepōlves alati just sellisest kodusest ajast koormamata miljööst ja ōhkkonnast ning hea meelega pakuksin sellist elu ka oma lastele. Kuigi, kui mōtlema hakata, siis oleks see äärmiselt isekas, sest selline elu ei passiks kindlasti kōigile lastele ning vabaduse asemel tunneksid nad endid hoopis vangistuses elavat.
Igal juhul, soovitan veel kord, kui mahti on ja huvi tekkis ning kes läbi juhtub lugema selle arvamust kuulaksin kohe huviga.
 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 31, 2013 toll Uncategorized

 

To: Anonüümne

Olen viimasel ajal hakanud märkama, et keskmisest kurjemad ja sapisemad sõnumid pannakse alati teele vastu ööd või öösel. Ning suuremalt jaolt on “ärapanevad” sõnumid ka anonüümsed.

Mul on alati kiusatus esimese asjana vastata, et mina kirjutan vähemalt oma blogis ja “oma nime” all.
Aga sina? Väikse tähega.

Kurat, see käib mulle närvidele.

 
15 kommentaari

Kirjutas &emdash; august 30, 2013 toll Uncategorized

 

– – –

Suvetüdruk sõitis üleeile Vanaemaga Suvele punkti panema ning Suvekuningriiki lukku keerama.

B toppis eile oma väikse maššina maast laeni nodi täis ning põrutas Tudengi Kuningriiki uusi teadmisi omandama.
Pisar tuli kohe silma.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; august 30, 2013 toll Uncategorized

 

Täna olen väike ja väiklane

See Petrone lugu.

Et hakkasin mõtlema, et mina olen neisse alati täiesti neutraalselt suhtunud. On mis on, aga inimesed ajavad oma asja, toimetavad, kasvatavad lapsi ja saavad oma eluga kenasti hakkama.
Isegi siis, kui see “lugu” ajakirjanduses suure särinaga taevasse kerkis, liigitus see minu jaoks “just a little bit too emotional” alla ega erutanud mind kõige vähematki. Tundus säärane loominguliste inimeste emotsionaalne kirjanduslik plahvatus.

Kui Bianka oma blogis mainis, et ühes kommetaaris olla Petronedele lohutuseks öeldud, et Need, kes teid armastavad, ei muuda oma suhtumist, ja need, kes vihkavad, said vaid järjekordse kinnituse, et te jälle tegite midagi sobimatut, hakkasin mõtlema, et kui ma ei vihka ega armasta, siis midagi siiski minu jaoks muutus.

Lugesin Delfist Justin Petrone artiklit: “See oli üks jubedamaid öid mu elus!” Mis fraas minusuguse jaoks juba ainuüksi tundub loomulikult tohutult ülepaisutatud ja üle võlli, kuid liigitasin ka selle eelkõige ajakirjandusliku šedöövri alla.
Ühesõnaga, jättes kõrvale kõik muu, siis üllatas mind selles loos ainult üks lause: Kodus ootava pereemaga muret jagades tühjenesid kolm autos kaasas olnud mobiili kiiresti ja laadimisvajadusega polnud muusikasõbrad ilmselt arvestanud.

Mõelda vaid, kolm mobiili?
Isegi, kui eeldada, et need olid pooltühjad, no näiteks “kaks pulka”.
Saaks veel aru, kui seda teeb naisterahvas. Aga meesterahvas. Ja kolm mobiili. Mida on selles olukorras nii palju rääkida?

Ja ongi kohal järelarvamus, ma ei saa sinna midagi parata, aga mina peale seda tema raamatuid enam eelarvamuse vabalt kahjuks lugeda ei saaks.

Mis paneb mind omakorda mõtlema, et inimesi tundmata võib ühel lausel olla ikka lollakalt suur jõud.

 
11 kommentaari

Kirjutas &emdash; august 29, 2013 toll Uncategorized

 

Minu

Üsna meie lähedal tehti mõni aeg tagasi üks maja korda. Mu uus vaieldamatu lemmik. Kui sealt mööda juhtun (või mis juhtun, tavaliselt ikka jalutan või sõidan rattaga), siis ei saa muidu, kui jään seisma ja imetlen Teda aia tagant. Eriti armastan neid värve ja oranže aknaid. Ja majaesist verandat nende kõrgete toolidega. Neid suuri ja väiksemaid värvilisi lillepotte veranda äärel. Või õigem oleks vist öelda, et kogu kupatust kokku.
Oh, ma tahaks seal majas elada!

Ma ei kardaks isegi, kui keegi küsiks, mida ma seal niimoodi passin. Vastaksin, et mulle lihtsalt nii väga meeldib see maja. Andke andeks.

Tee pilti, tee pilti, kilkab Suveplika.
Kõigist ja kõigest on nüüd vaja pilti teha.
Väike Naine, ma ütlen.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; august 28, 2013 toll Uncategorized

 

Keskpõrandale kokku

Nädalake tagasi sai käidud minisuguvõsa kokkutulekul, kuhu olid kokku tulnud minu isapoolse vanaema, tema õe ning venna järglased.
No selle seltskonna hulka kuulub ka üks puhastverd teadlane ja teadlase põhjalikkusele kohaselt tegeleb ta südamega ka meie suguvõsa uurimise ja Geni-ga, kus ta juba aastaid hoolsalt toimetab.
Sama ürituse raames korraldas ta meile aida all ülevaatlik-tutvustava rännaku nimetatud keskkonda ja kunagi elanud sugulaste manu. Kui ma õigesti kuulsin, siis kuskile 17. saj keskpaika välja, aga päris kindel ma siiski olla ei saa, sest Suvetüdruk võttis oma osa.

Küll aga juhtusin viibima “saalis”, kui räägiti kellestki esiisast “Viit, viie naisega“. Mille peale Teadlane ühtäkki näoga meie poole pöördus ja mõtiskles, et tema on hakanud mõtlema, et inimestest jääb järglastele tihti aastatega/aastasadadega järgi vaid üksainus lause, koguni üksainus sõna.
Mis võiks olla see, mis meist kunagi maha jääb?

Pildi peal kõik üritusel osalenud. Mõttes lugesin ära, et puudu on  kokku veel 15 inimest (naist, meest, last).
Nii, et päris palju kolme inimese kohta, kas pole.
Ringi sees mina ja Suvetüdruk, minu kolm poissi, isa ja õde.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; august 27, 2013 toll Uncategorized

 

Kodumasin

Mees on viimase paari-kolme nädala jooksul nii palju õues toimetanud, et mulle tundub, et ta pole kaheksa aasta jooksul kokku ka aias nii palju aega veetnud, kui selle aasta augustikuus.
Värvib ja ehitab ja keevitab ja kaevab ja sorteerib ja parandab ja teritab ja mida kõike.

Mõni aeg tagas võeti meil aias kolm suurt kuivanud männipuud maha. B saagis need tükkideks ja eile tükeldas Mees neid miskise espetsiaalse puudelõhkumis/tükeldamismasinaga (kõiksugu eriskummalisi ja -otstarbelisi tööriistu ja masinaid on tal üldse mehelikus koguses).
Aga teate, s e e masin lihtsalt lummab mind. Enamasti jääb ju kõigi vahendite ja masinate toime alla lubatu, aga s e e  “a s i”  suudab ületada oma ootusi. Mäekõrguselt.
Temas on sellist suurejoonelist tagasihoidlikkust, väärikust ja jõudu. Kui te vaid näeks, kuidas ta ilmatuma suure rahuga neid hiiglaslikke puupakke nagu muuseas tükkideks hammustab.
Oh, vägev ma ütlen!

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; august 26, 2013 toll Uncategorized

 

Kuidas lapsed kasvavad ja "kurjadest" naabritest timurlased võivad saada

Avastasin konkust juba mõnda aega tagasi oma rulluisud.
Kunagi, kui R alles sündis, sai need suurtele poistele ostetud klausliga, et kui nad ühel päeval neist välja kasvavad, jäävad need mulle.
Loomulikult tundus see aeg mägede taga.

Täna hommikul, kui Suvetüdruk oma tõuksiga ees kihutas ja mina talle järgi rullitasin, tuli see mulle järsku meelde.
Et nüüd siis olengi mina juba see Tuhkatriinu.
Nii kähku see aeg ratastel mööda kihutabki.

Sama ootamatult tabas mind Suvetüdruku hüüatus, et meie aia tagant on muru ära niidetud. Mis tundus esiti nii uskumatu, et pani mind tugevasti kahtlema oma mälus, kui uskusin mäletavat, et selle koha peal päev varem veel muru lokkas. Aga no ei. See juhtus kindlasti vaid mõni õhtu tagasi, kui naabriplikad seal oma udupehme jänese Monaga jalutasid ning meie Suvetüdrukuga pealt uudistasime. Küsisin veel igaks juhuks Mehelt, kas tema, kuigi see oli väheusutav ja nagu arvata oligi, siis mitte.
Ju siis ikkagi too tõrges  ja omamoodi majatagune lossis elav naabrimees, teist varianti pole. Jalutasime sel päeval veel Suvetüdrukuga tast mööda, kui ta oma aiatagust kõnniteed puhastas ja mitte küll kõige sõbralikumal moel, aga siiski-siiski, meid teretas.

Et siis selline meeldiv üllatus. Sõnatu vihje või hoopis džentenmenlik kompliment?
Kes teab.
Või kuidas ses Pühapäevalehes nüüd öeldud oligi, et Eestlase üliettevaatliku loomuga peab lihtsalt harjuma?
Kuidagi armas ikkagi. Nagu oleks kohe naabrid natuke või nii.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; august 25, 2013 toll Uncategorized

 

Vanaduse ilmingud

Hakkasin viimast Ekspressi lehitsedes mõtlema, miks ma enam pikki artikleid lugeda ei viitsi. Enamasti natuke algusest üldmuljeks, sealt edasi aga üldjuhul juba lihtsalt diagonaalis silmadega üle, ehk mõne lõigu, mis rohkem huvi pakub.
Hakkan vist tõesti jõudma vanusesse, kus asjad hakkavad korduma. Küll väiksemate ja suuremate variatsioonidega, taandudes siiski lõppkokkuvõttes ühtedele-samadele märksõnadele – petmine, valskus, kiirustamine, nahhaalsus, südametus, manipulatsioon jne.

Võtkeim esimese asjana või Ekspressi persooni lugu – Põrunud professor. Mees, kelle viimane idee on ehitada Los Angele ja San Francisco vahele terastoru, mille sees poleks mitte midagi, isegi mitte õhku. Milles vagunis kihutaksid vaakumilähedases keskkonnas rohkem kui 1000 km tunnis ehk ühest linnast teise poole tunniga, mille tulemusena sõit kestaks kümme korda vähem kui autoga ja kogu projekt oleks tema hinnangul kümme korda soodsam kui praegu kavandatav 60 miljardi dollarine raudteeühendus.

No vahva, ainult et kui ühelt poolt lisandub meie ellu kogu aeg kõikvõimalikke masinaid ja vahendeid, mis elu juskui kergemeks muudavad ning vaba aega juurde loovad, siis miks ma samal ajal kuulen aina enam inimesi pidevalt kurtmas, et nii kiire-kiire-kiire on, midagi ei jõua ja aega jääb üha vähemaks.
Kes Robbie Williamsi intervjuud viitsis vaadata/kuulata, see ehk pani tähele, kui Aunaste temalt küsis, et kuidas tal õnnestus välja valida oma ellu see üks ja ainuke naine, kui piltlikult terve maailma naissugu tema ees põlvili, vastas Robbie, et tal oli aega. Aega armuda. Ja Jumala eest, see ei puuduta ju üksnes armastust, vaid enamus asju me elus. Nii lihtne see ongi, selleks et siin elus ükskõik mida hästi või südamega teha, peab meil eelkõige olema aega.
Ehk siis, milleks see kiire, mis kuhugi ei vii? Mida võite lugeda sama väljaande seinalt 25 lehekülge edasi.

Ainumas, mille peale Jõgedat veel selles ajalehes täismahus läbi lugesin oli Hvostov ning ka tema arvamusloo võiksin enda jaoks põhimõtteliselt koondada loo lõpulausesse –  tulevik on teotahteliste lollide käes.
Mulle tundub üha enam, et tegelikkuses mahuvad enamus pikad arutluslood sellistesse uskumatute musta huumori kastmes lühijutukeste ridade vahele, näitena esimesena varrukast pudenevad palverändurid või siis too  maailmaparandajast piloot.Kui õde mulle neist kahest eile õhtul rääkis, siis küsisn talt mitu korda üle, on ta on ikka kindel, et need polnud pilauudised.
Kuid olgem ausad, ka sääraste erinevate nupukeste põhjal saab minusugune üsnagi terviklik/reaalse ülevaate maailmas toimuva kohta.

Ehk siis kokkuvõttena pean tunnistaman, et olen muutunud kuidagi tuimalt ükskõikseks ning hakanud täiesti tahtmatult aega ja närve kokku hoidma meie ümber pidevalt aset leidva rumaluse, kurjuse, võimumängude koha pealt, mis on paratamatus ning mis saavad toimuma ka minu tahtest sõltumata.Ainult vahel harva suudab mind veel nii mitmeks päevaks endast välja lüüa midagi sellist, nagu näiteks too mõni päev tagasi Delfis nähtud pilt keemiarünnaku ohvriks langenud valgetesse linadesse mähitud surnud laste rivist. See on lihtsalt nii õõvastav ja andeksandmatu, et mul ei jätku sõnu.
Väga-väga hirmutav samaaegselt.

Vähemalt sama suurt nördimust valmistab mulle käesoleval hetkel aga ka Suvetüdruku eile jooksma hakanud nina, mis lõi segi me plaanid sel nädalavahetusel üht depressiivset Eesti väikelina vallutama minna.
Aga ju see linnake seisab senini ikka paigal, kui ta nohust jälle töökorras nina on saanud.

 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; august 24, 2013 toll Uncategorized

 

1 lameda kõhu reegel

Vahel, kui selliseid asju märkama juhtun, mõtlen pea iga kord, kas sellised Jaagud on p ä r i s e l t olemas?
Ma kohe ei suuda uskuda. Minu nägemust mööda saavad nad olla küll ainult illustratiivsed.
Pole ju võimalik, et üks Tartu Mees oma nime ja näo all sellisel kujul end täis teeb.

 
13 kommentaari

Kirjutas &emdash; august 23, 2013 toll Uncategorized