RSS

Jumalatest, luuseritest ja imedest

31 juuli

Täna, oma hommikuse teraapiatunni jooksul, kui ma taas kord õues triikisin, tuli mulle meelde keegi anonüümne, kes üht mu viimastest postitustest kommenteeris, paugutades, et ükski m a j a pole täisväärtuslik, kui seal pole koera.
Õigupoolest on ta mulle vähemalt korra päevas meenunud alates hetkest, kui see kommentaar selle postituse alla ilmus. Käsi südamel, mind isegi ärritab teadmine, et sellised täisväärtuslikud inimesed mu blogist läbi astuvad. Mind ärritab, kuidas need täisväärtuslikud inimesed ei taju, et pole mõtet luua korda ebatäiuslikus maailmas. Kus pole kunagi taga aetud õigeid vastuseid. Sest selle maailma valitseja jaoks need pisiasjades puuduvad.
Ma tean näiteks paljusid inimesi, kes peavad triikimist täiesti mõttetuks tegevusesks. Aga mul ei tuleks mõttessegi “mittetriikijale” lajatada stiilis, et mitte ükski m a ja p i d a m i n e pole täisväärtuslik, kui sealne voodipesu pole triigitud. Sest mina teen ja arvan nii. Jah, ma võiks seda ju rahulikult mainida, kui jutt sellele just läheb,et see on minu kiiks ja mulle lihtsalt meeldib triigitud pesu lõhn, välimus ja tunne seda kapist võtta. Aga mitte iialgi sellisel moel.
Ma olen vahel ikka mõelnud , kes on need eksimatud kõiketeadjad? Kus ja millises peredes nad kasvanud on? Kes ja kuidas nende kõrval elab ja töötab? Ja kas nad on ka õnnelikumad?

Olen tegelikult üsna kindel, et on. Neil on elus selle võrra lihtsam. Samal ajal, kui minusugune põdeja ja hädapätakas kuritarvitas täna oma võimu ja tahtejõuetust ning võttis kolmeks päevaks haiguslehe. Või mis ta võttis – mees võimaldas. Sest olgem ausad, ega ma kolme päeva ilma rahata kodus passimist endale ikka nagu muuseas lubada saa küll. Seepärast saime mehega eelnevalt kokkuleppele, et ta maksab mulle ise nende haiguspäevade eest palka. Et siis meie väike majapidamine. Nagu riik riigis või nii.

Ma ei teagi, mis mulle viimasel ajal kaela on sadanud, aga ma ei astuks kodust sammugi välja, kui vaid saaks. Samas pole mul midagi selle vastu, kui teised inimesed mulle koju kätte tulevad. Õigupoolest on need möödunud päevade jooksul läbi astunud noored  ja eksprompt külalised ja õde ja õemees kohe vägagi oodatud ja toredad olnud.

Ma “kõigest” ei talu praegu hästi kogu seda aiast välja jäävat äkiliselt muutuvat tehismüra, mida põhjustavad näiteks möödasõitvad autod, paukuvad uksed, närviliselt klähvivad koerad või pidevas vines elav pehmekeelne ja tuikuv naabrimees (osaliselt täiendatud Fred Jüssi sõnastuses). Päeval pole see mulle kõige suurem probleem, aga öösel vajaks ma täiuslikku vaikust ja rahu tõesti.
Eile öösel näiteks võtsin raamatu, tegin akna pärani lahti ja soovisin nautida toda aknast sisse hoovavat suveõhtu soojust ja vihma pladinat, mille suutis aga üsna pea totaalselt kihva keerata väljast kostev purjus inimesele omane lällutav praalimine. Selles mõnusas õhtuvaikuses ei päästnud mind temast isegi kõrvatropid ja neile otsa topitud kõrvaklapid.  Ausalt öeldes valdas mind korraks isegi tunne, et oleksin tahtnud ta kägistada oma väikeste paljaste kätega. Ja kui tema “jutt” millalgi vaibuski, hakkas haukuma too tuttav jämedahäälne koer ja ikka kohe nii viisteist minutit jutti.
Et siis sedasi, iseendaga pahuksis, adusin veelgi teravamalt oma olukorda ja valikuvõimalusi. Kas eraklus ja maja “metsas” või jätkuvalt (ja tugevamad?) valged pillid.

Tral-lal-laa. Vat selline hala ongi. Suvekunigriigist saabus aga täna üks enneolematult rõõmustav sõnum samuti – Suvetüdruk olla öösel  k ü m m e  tundi   j u t t i  maganud. Viimase nelja aasta jooksul on seda varem vaid korra ette tulud. Vist. Päris kindel ma selles pole.

 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 31, 2013 toll Uncategorized

 

7 responses to “Jumalatest, luuseritest ja imedest

  1. Maris

    juuli 31, 2013 at 2:08 p.l.

    Ja salut! Oh need “täisulikkust” ihalevad, ükski kodu pole kodu ilma selletollekelleta- aga kui ma olen allergiline :)?

    Ning siis 10h jutti- ma tahaks nii väga et minu 3,5a magaks terve öö omavoodis, mitte ei roniks meie voodisse magama. Ja et ma saaks hommikul ( isegi kui see peaks olema kell 6) tõusta rahulikult ilma kellegi väikseid jalgu oma kaelapealt maha lükates 🙂 ja samal ajal oma kätt mudides, et sinna veri taas voolama hakkaks, kuna olen kella 4st hommikul käest kinni pidanud hoidma- oh jah 🙂

     
  2. Sipsik

    juuli 31, 2013 at 3:37 p.l.

    Ohjah, eks neid “täiuslikke” leidub tõepoolest. Hinnangud siia ja hinnangud sinna, oludesse sisse süüvimata.
    Mulle näiteks meeldiks hoopis üks minipõrsas aeda jooksma – kas ma elaksin siis sigalas?
    Mina arvan, et enda asjade kohta võib inimene lajatada, kuna annab hinnangut enesele, teised las elavad aga oma elu ikka nii nagu nende parem äratundmine võimaldab 🙂

    Ja nende välismürade vastu on näiteks minu jaoks tõepoolest vaid üks lahendus – maja metsas. Valin ise, millal tahan inimeste sekka minna, muul ajal olen omanuhti. Ja külla tulevad siiski enamasti need, kes oodatud. Lällavad naabrimehed, kasvatamata “kohustuslikud” koerad ja mööduvad müristajad jäävad ära 🙂
    Aga noh, see kõik alles teostamisel, hirrrrmus kannatamatus tuleb juba küll peale 🙂 Et siis jah, mõned inimesed on loodud sellisesse keskkonda, teised jälle aktiivse ümbruse keskele 🙂

     
  3. Heli

    juuli 31, 2013 at 7:41 p.l.

    Noh, mul on koerad. Suured ja mulle kallid. Aga elan metsa servas ja naabriteta. See oli teadlik valik, empaatiatundest võimalike naabrite vastu. Koertele nimelt meeldib haukuda ja mida suurem koer, seda võimsam hääl.
    Täisväärtuslikkusest koerte arvelt ei arva miskit. See pole ju tõsine jutt.

     
  4. Heli

    juuli 31, 2013 at 7:42 p.l.

    Ahjaa… ja triigitud voodilinad + triikimine – mmmõnus! 🙂

     
  5. Kati

    juuli 31, 2013 at 11:36 p.l.

    Minu ema on selline – kuidas on õige elada. punkt. Mulle sellised inimesed päris meeldivad (muudavad elu kohe värvikamaks), sest mulle meeldib mõelda, millest see neil küll tekkinud on 😀 😀 😀 Iga asi on millestki tekkinud ja kui seda harutada, tagasi ja edasi, siis vahel on ikka päris huvitav mõelda, miks keegi just selliseid tema maailmas kehtivaid õigusi pidevalt teadvustab ning sellega aega täita tahab.

    Nende täisväärtuslike kõrval elamine on suhteliselt väsitav, isegi kui on tegemist su oma emaga, aga töötamine on nii ja naa. Minu jaoks on tööl lihtne kui ei pea olema pidevalt koos – kuna täisvärtuslikele meeldib kõiges targutada, siis kui on mingi case, mida ma ei taha enda õlule võtta, küsin ja nigu niuhti … suudan selle teha nende omaks. Ühesõnaga – ma kasutan nende “tugevust” ära. Ma isegi ei häbene seda, et mul häbi ei ole.

    Triigi aga edasi.

     
  6. soodoma ja gomorra

    august 1, 2013 at 1:53 p.l.

    My favorite unnknown friends!
    Nice to meet you all here!

     
  7. soodoma ja gomorra

    august 1, 2013 at 1:55 p.l.

    I forgot “u”.
    sorry.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: