Täna, oma hommikuse teraapiatunni jooksul, kui ma taas kord õues triikisin, tuli mulle meelde keegi anonüümne, kes üht mu viimastest postitustest kommenteeris, paugutades, et ükski m a j a pole täisväärtuslik, kui seal pole koera.
Õigupoolest on ta mulle vähemalt korra päevas meenunud alates hetkest, kui see kommentaar selle postituse alla ilmus. Käsi südamel, mind isegi ärritab teadmine, et sellised täisväärtuslikud inimesed mu blogist läbi astuvad. Mind ärritab, kuidas need täisväärtuslikud inimesed ei taju, et pole mõtet luua korda ebatäiuslikus maailmas. Kus pole kunagi taga aetud õigeid vastuseid. Sest selle maailma valitseja jaoks need pisiasjades puuduvad.
Ma tean näiteks paljusid inimesi, kes peavad triikimist täiesti mõttetuks tegevusesks. Aga mul ei tuleks mõttessegi “mittetriikijale” lajatada stiilis, et mitte ükski m a ja p i d a m i n e pole täisväärtuslik, kui sealne voodipesu pole triigitud. Sest mina teen ja arvan nii. Jah, ma võiks seda ju rahulikult mainida, kui jutt sellele just läheb,et see on minu kiiks ja mulle lihtsalt meeldib triigitud pesu lõhn, välimus ja tunne seda kapist võtta. Aga mitte iialgi sellisel moel.
Ma olen vahel ikka mõelnud , kes on need eksimatud kõiketeadjad? Kus ja millises peredes nad kasvanud on? Kes ja kuidas nende kõrval elab ja töötab? Ja kas nad on ka õnnelikumad?
Olen tegelikult üsna kindel, et on. Neil on elus selle võrra lihtsam. Samal ajal, kui minusugune põdeja ja hädapätakas kuritarvitas täna oma võimu ja tahtejõuetust ning võttis kolmeks päevaks haiguslehe. Või mis ta võttis – mees võimaldas. Sest olgem ausad, ega ma kolme päeva ilma rahata kodus passimist endale ikka nagu muuseas lubada saa küll. Seepärast saime mehega eelnevalt kokkuleppele, et ta maksab mulle ise nende haiguspäevade eest palka. Et siis meie väike majapidamine. Nagu riik riigis või nii.
Ma ei teagi, mis mulle viimasel ajal kaela on sadanud, aga ma ei astuks kodust sammugi välja, kui vaid saaks. Samas pole mul midagi selle vastu, kui teised inimesed mulle koju kätte tulevad. Õigupoolest on need möödunud päevade jooksul läbi astunud noored ja eksprompt külalised ja õde ja õemees kohe vägagi oodatud ja toredad olnud.
Ma “kõigest” ei talu praegu hästi kogu seda aiast välja jäävat äkiliselt muutuvat tehismüra, mida põhjustavad näiteks möödasõitvad autod, paukuvad uksed, närviliselt klähvivad koerad või pidevas vines elav pehmekeelne ja tuikuv naabrimees (osaliselt täiendatud Fred Jüssi sõnastuses). Päeval pole see mulle kõige suurem probleem, aga öösel vajaks ma täiuslikku vaikust ja rahu tõesti.
Eile öösel näiteks võtsin raamatu, tegin akna pärani lahti ja soovisin nautida toda aknast sisse hoovavat suveõhtu soojust ja vihma pladinat, mille suutis aga üsna pea totaalselt kihva keerata väljast kostev purjus inimesele omane lällutav praalimine. Selles mõnusas õhtuvaikuses ei päästnud mind temast isegi kõrvatropid ja neile otsa topitud kõrvaklapid. Ausalt öeldes valdas mind korraks isegi tunne, et oleksin tahtnud ta kägistada oma väikeste paljaste kätega. Ja kui tema “jutt” millalgi vaibuski, hakkas haukuma too tuttav jämedahäälne koer ja ikka kohe nii viisteist minutit jutti.
Et siis sedasi, iseendaga pahuksis, adusin veelgi teravamalt oma olukorda ja valikuvõimalusi. Kas eraklus ja maja “metsas” või jätkuvalt (ja tugevamad?) valged pillid.
Tral-lal-laa. Vat selline hala ongi. Suvekunigriigist saabus aga täna üks enneolematult rõõmustav sõnum samuti – Suvetüdruk olla öösel k ü m m e tundi j u t t i maganud. Viimase nelja aasta jooksul on seda varem vaid korra ette tulud. Vist. Päris kindel ma selles pole.