RSS

Arhiiv kuude lõikes: juuni 2013

– – –

Olen juba nädal aega tahtnud kohvi jäätisega.
Täna on mul see lōpuks olemas. Kohvid jäätisega.

Ja soe. Ja päike. Kuulun eilsest Nüganeni parteisse: “ Puhkuse ajal vōiksid ilmad olla soojad. Kōik.”

Astusin eile ekspromt läbi ka lapsepõlvest. “Kui sul midagi paremat ees pole, siis vōiks ellu viia selle kohvikusse mineku?”, potsatas telefoni sōnum.  Üks mu lemmik žanre – täiesti ootamatu, aga väga oodatud. “Otse loomulikult. Kas oleme kunagi midagi sellist kokku leppinud:)? Juba lendan.” Muidugi kaotasime end sinna tundideks. Kuidagi ei raatsinud lahti lasta. Ja raasugi pole vahet, kas vahele on jäänud aasta vōi kakskümmend, ikka on tunne, nagu oleks alles eile lahku läinud.
Soe tunne siiani südames.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuni 30, 2013 toll Uncategorized

 

Kas süda on ümmargune?

Esiteks lugesin Epu (vabandust, pisut familiaarne, aga Petrone oleks jälle liiga ametlik) persoonilugu Psühholoogiast. Teiseks, Daki blogis tehtud eraldi postitust tema uue raamatu kohta Ja kui ma enne kõhklesin, siis nüüd teadsin, et ma ikkagi tahan seda kindlasti.
Saada.
Lugeda.

Fine, tegelikult tahtsin välja jõuda selleni, et saada kinnitust, et ma ei leia sealt raamatust enda jaoks midagi põhjapanevalt uut.
Samas Eppu ja Dakit “nii palju tundes” sain siiski kindel olla, et ma vähemasti ei kahetse ka hiljem raamatule kulunud (kulutatud, ma ei tea kunagi, kuidas oleks õigem?) raha. Täpsustavalt siis mehe raha. Enese rahustuseks pole ma oma ärahellitatuse juures jõudnud õnneks nii kaugele, et vaatamata sellele, et tegemist  pole “päris” minu rahaga, ei suhtu ma “tema” raha eest ostes oma soovidesse ja asjadesse kuidagi teisiti.

Sest kes ei igatseks aeg-ajalt minna Maailma Otsa?
Või tunda end sääraselt, et : “Ma ei tea, kas mind on õnnistatud erakordselt intensiivsete lastega või ongi kõigi lastevanemate elu selline… Mina mõtlen sageli põgenemisele.  “Ärge mind otsige, tulen varsti tagasi” kiri lauale ja läheks.”
Juba Peeter Sauter kirjutas sellest “Laiskade laste raamatus” mille me kunagi R-le ette lugemiseks ostsime.
Eriti peale seda, kui Tartust saabus tudeng B oma mustade kilekottide, vaiba, kitarri ja laibakumi-kitliga, mille kohta mul käis peast läbi mõte, kas pesta seda koos ülejäänud valge-musta voodipesuga või vääriks see eraldi pesu? Nuustasin seda areldi ja otsustasin seda teha siiski koos muu pesuga ning tundsin end seejuures oma mõtte- ja teguviisi pärast täieliku idioodina.

No ja selle peale ei jäänudki siis midagi muud üle, kui tõmmata selga oma jooksuriided, et need vannitoa põrandal olevad musta pesu hunnikud ja elutoapõrandat kattev ühlane Asjade Meri oma peast välja uhada. Ja mõelda, et jumal, kui kiiresti inimene ikka harjub ja mugandub oma uue olukorraga. Alles paar aastat tagasi elas me majas pool suve koguni 6 last ja ma ei mäleta, et see mulle siis sellist ahastust tekitanuks, nagu mul eile korraks kogu seda ühtäkki sisse sadanud kola vaadates peale tuli.

Ma oleks seda nagu ette aimanud, sest õnneks olin viimase paari nädala jooksul oma mugavust ja laiskust selle meetodi abil taas kord kiusama hakanud. Mis tähendab, et 40 minutit ning õhtul kell 11 ja natuke peale, kui on juba mõnusalt jahe ja vaikne, ei tekita see enam üllataval kombel väsimust ja raskust, vaid võib osutuda koguni nauditavaks tegevuseks, nagu eile täiesti ootamatult avastasin. Kõige keerulisem ongi ehk riiete selga toppimine ja esimesed sammud. Ja oma kinnistmõttest võitu ja üle saamine. Sest aegade hämarusest on jooksmine minu ajju talletunud, kui üks jubedamaid tegevusi siin maailmas.

Ja tegelikult on ju nii, on ju?, et kui vähemalt üks inimene saab mu postitusest indu, et ka oma köögiaknad ära pesta, siis oleks ju tore, kui keegi võtab nüüd kätte ja teeb oma tervise heaks paar lisa liigutust.
Mis minagi muud neist blogidest otsin, kui jõudu ja indu ja uusi nurki edasi elamiseks.

Kusjuures, sellest eile õhtul ostetud raamatust on mul praeguseks hetkeks  juba üle poole läbi ja kui ma peaks seda iseloomustama, siis võrdleksin seda ühe mõnusa seltskonna ja sumeda suveõhtu kerge värvilise kokteiliga.

“Silmapiirile kaduvat paati on igas vanuses raske vaadata!”.
See on ilusti öeldud, kas pole? Lisaks, täpselt nii ju ongi kah.

Õhtul läheme mehega katusekinno. Üks mu lemmiknäitlejatest,  Philip Seymour Hoffman, astub seal täna üles.
Ma pole seal varem käinud. Ausalt öeldes, ma ei tea, kuidas temaga on.
Sest ühel hetkel jõudsin ka mina selleni, et see ” vist on üks osa mu enesekasvatusest – õppida loobuma kontrollist, loobuma teadmistest.”

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuni 28, 2013 toll Uncategorized

 

– – –

Nägin täna öösel unes, et ta suri ära. Lihtsalt nii äkki surigi. Ja enam polnud.
Sel hetkel sain väga täpselt aru, kes ta on ja mida ta mu elus tähendab.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuni 27, 2013 toll Uncategorized

 

Suvetüdruk

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuni 26, 2013 toll Uncategorized

 

Neli pikka päeva

 
8 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuni 25, 2013 toll Uncategorized

 

Kohvikus

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 24, 2013 toll Uncategorized

 

Jaanipäeval

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 23, 2013 toll Uncategorized

 

Palju pole vajagi

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 21, 2013 toll Uncategorized

 

– – –

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 20, 2013 toll Uncategorized

 

Õhtul. Kodus

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 17, 2013 toll Uncategorized