RSS

Arhiiv kuude lõikes: mai 2013

– – –

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 31, 2013 toll Uncategorized

 

Emale! Me mõlemad teame, et sa ikkagi vahel siia satud, kuigi sa ei väsi kordamast, et sa tegelikult seda ei taha ja sa ei saa aru, miks ma seda teen. Ja mina vastan, et tegelikult mul oleks tõesti kergem, kui sa siin ei käiks. Ja täna ma lausa palun, et ära vaata tagasi ja seda postitust loe, sest usu mind, nii on meile kõigile hiljem parem. Tänuga, Soodoma ja gomorra!…sest..

 
10 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 30, 2013 toll Uncategorized

 

Kevades

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 29, 2013 toll Uncategorized

 

– – –

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 28, 2013 toll Uncategorized

 

Eedeni vaiksed aasad

Lugesin eile õhtul Itile voodis XX sajandi armastusluulet.
Tema eelistas küll juttu kuningatütrest, kes tahtis endale kuud, aga kuna oli juba kesköö, siis on see juba täiskasvanute aeg. Täiskasvanute õigus ja vabadus lektüüri valida.

Ja lapsel jääb sel ajal üle kas leppida või magama jääda.
Itu valis luuletused.” Loe siis”, andis ta lõpuks järele.

Alustasin sellega:

Kas Sind ei väsita
Su ilu täna õhtul….?
Kuidas küll suudad kanda
seda koormat tähtede all-
just oma juukseid,
just oma huuli-
mõlemaist oleks küllalt,
et Sind hävitada…!

Pöörasin näo tema poole. Ta silmad olid peaaegu minu omade vastas. Tal on komme voodis lugedes mulle hästi lähedale pugeda.

Ma ei saa mitte midagi aru“, ütles ta rahulikult.

Vastasin, et need ongi suurte inimeste luuletused. Aga ta siiski soovis, et loeksin veel. Püüdsin siis leida midagi rohkem (riimuvat) ka tema jaoks. Kahte kuulas ta väga vaikselt algusest lõpuni. Üks  kõlas nii:

Mind lummab ikka see malbe naer,
mis väreles suunurgas ühel kaunil naisel,
kes vaatas mulle järele.
see nõtke veetlev naine-
kas ei seadnud ta selliselt samme,
nagu tahaks mu ellu jõuda?
ja see naer, mille eneses hõrkjalt nõtluma
ta poivel huulilt olin võtnud ma,
see naer võis minult kõike nõuda.

Otse uskumatu, kui imehea
on see naer ja seegi, et ma ei tea,
miks talle mõeldes mu hinges kõik hellub.
Millest küll, millest puhkeda võis
see naer nagu imeline õis,
enam sellest ma aru ei saa.
Võõrast elust ühe naeru olen võtnud ma
ja jätnud oma ellu.

Tean ühte vaid:
sellest hetkest, kui see naer
ta huulil oli värahtanud,
olen millegagi
Igaviku tähelepanu äratanud.

Minu ööd säravad nüüd rauges vinas
nagu tähevöö
taevasinas
ja õrn ulmakiirgus,
mis elustab seda,
on selle naise naer,
selle naise, kes möödus minust tänaval.
Ööd ja päevad nüüd elan ta pilgu sära all.

Itu ei öelnud midagi. Jutustasin talle ise, kuidas üks mees nägi, kuidas naine talle naeratas. Kuidas see mehele meeldis ja meelde jäi. Kuidas ta sellele mõtles,sellele naeratusele, öösel ja päeval.
Miks?”, küsis Itu.
Sellepärast, et see andis talle jõudu. See tegi tal tuju heaks“.

Ja lugesin edasi.

Oli kooselus olnud neil õnnesära.
kui ju kaheksas aasta nõnda sai täis,
nende armastus äkitselt kulus ära,
nagu teistel kuluvad kübar ja käis.

Enam keha ei tahtnud tunda keha
ja suudlustest oli kadunud lumm.
Nii nad vaatasid tõtt ja ei teadnud, mis teha:
naine nuttis ja mees – mees seisis kui tumm.

Aknast paistis sadam ja puud ja teegi…
mees ütles, et kell juba veerand viis…
kui kohvi jooks…Kõrvaltoas klimberdas keegi
klaveril…välja ei tulnud viis…

Väikses kohvipos nurga peal
siis nad istusid, otsekui pidanuks vahti,
ka õhtul veel sõnatult istusid seal,
nagu ei  suudaks taibata eal,
mis on küll nendega lahti.

Miks nad kohvikust ära tulla ei tahtnud?”
Sest nad olid kurvad. Kui nad ammu-ammu kokku said, siis nad hoolisid ja armastasid teineteist. Aga nüüd oli palju aega sellest mööda läinud ja nad enam ei tahtnd teineteist hoida ja nad olid sellepärast väga, väga kurvad”.
Mis see naine tegi?”
Naine nuttis. Ja mees oli vait. Mehed tavaliselt ei nuta. Mehed jäävadki vait“.

Palju rohkem Itu ei jaksanud. Eks kell oli palju ja jutt pisut segane. Igal juhul jäi ta varsti magama ja ma sain omi luuletusi edasi lugeda.

See, keda enam ei armastata,
sööb leiba aeglaemalt,
joob klaasist aeglasemalt,
suudleb aeglasemalt,
elab aeglasemalt.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 24, 2013 toll Uncategorized

 

Naabrimees

Laps rääkis mulle ühel õhtul, et naabrimees olla talle rääkinud, et see kollase nokaga must lind on kuldnokk.
Täna õhtul, kui ta oma pingi ja punase lillega tuli, siis ütlesin talle, et pole see kellegi kuldnokk, see on musträstas. Et kui ma noor olin, siis küsisin järgi.
Tema hakkas selle peale kõva häälega naerma.

Lõpuks lubas, et selgitab selle välja.
Ütlesin talle, et lasku käia, aga mul on õigus.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 23, 2013 toll Uncategorized

 

Unejutt

“Kas sa võtmed tõid tuppa?”

“Jah, ja oma mobla võtsin õuest aknalaualt. Ja sinu kannud, millega sa vett valasid. Aiakäärid, millega sa oksi lõikusid. Ukse vahelt padjad ja teki, kus me istusime. Ja selle rohelise kinda, millega ma lillepeenrast rohtu kitkusin. Su roosad kummikud batuudi pealt. Suure ratta tõstsin tuppa. Ja muruniiduki viisin kuuri.
Ainult see väike kauss, millega sa mängisid, see jäi trepi peale.”

“Räägi veel seda.”

“Oma mobla võtsin õuest aknalaualt. Ja sinu kannud, millega sa vett valasid. Aiakäärid, millega sa oksi lõikusid. Ukse vahelt padjad ja teki, kus me istusime. Ja selle rohelise kinda, millega ma lillepeenrast rohtu kitkusin. Su roosad kummikud batuudi pealt. Suure ratta tõstsin tuppa. Ja muruniiduki viisin kuuri. Ainult see väike kauss, millega sa mängisid, see jäi trepi peale. Oot, mis see oligi, mida sa algul küsisid, kui ma ütlesin, et oma mobla võtsin?”


“Need olid võtmed.”


 Ta viskab oma väikse jala üle minu ning jääb magama.
See on elu. Tohutult armas.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 21, 2013 toll Uncategorized

 

Lõpmatus

“Ma pidin sind nii kaua ootama”
“Kaua siis?”
“Viis tundi!”
“Ma nüüd tulin.”

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 20, 2013 toll Uncategorized

 

Päevavargad

See on midagi täiesti teistsugust ja uut. Suursugusus ja väärikus. Puhas käsitöö.
Aga atmosfäär on külm. Ses osas eelistaks siiski iga kell lõunamaa kergust, sumedust ja tummisust.

Praha öös

                               Küünaldega pikitud. Lõhn uimastab. Sirelid on juba ära õitsenud.

                                       Prague Ladies. Minu nõrkus. Aga kättesaamatu.

                                           Kohvis on hõngu ja maitset. Puhas nauding.

                                                            Tõmbas nagu kodu.

Turistide vahele kinni kiilutud

                                                                           Karla

Õhtul ostsime pudeli valge veini. Igoreerimaks seda jubedat kiviseina laotasime rõdule maha teki. Vahtisime selili tähti ja pilvi ning arutasime teemadel jaapani kultuur, kultuur ja kultuuritus laiemalt, märgilistes hetkedest inimeste eludes, pöördepuktidest, meelespealilledest, meheks kasvamisest, miks osad inimesed oskavad võtta välismaal elamise kogemusest maksimumi ja teiste puhul on see puhas ajaraiskamine.

Nii ta lähebki.
Tore on.

 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 18, 2013 toll Uncategorized

 

Kohal

Linnaluba alates õhtust.
Seniks upun töösse ja kirun ühendust, mis mind sisse ja välja loobib.

Üks pilvedes foto ka. Tuleb tõdeda, et hästi ilus ja sujuv lend oli.

Seevastu nii balansist väljas hotelli hinnataset ja sisu poolt pole ma vist varem näinudki.
Ainuüksi see vaade meie viienda korruse katusekambrist sellise raha eest paneb mind peaga vastu seda sama seina jooksma.
On vähe asju, mis mulle tõeliselt olulised on. Kuid võimalus akent avada ning sealt avanev pilt on seda kohe kindlasti.

Ma ei ole kunagi olnud mingi kaebaja, aga sel korral tunnen, et tahaksin vinguda.Loomulikult ma ei tee seda.
Õhtust kavatsen niikuinii väljas elada.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 17, 2013 toll Uncategorized