RSS

Arhiiv kuude lõikes: aprill 2013

Totaalne muutumine

Ja siis ta hüüatab mulle telefonis lausa uskumatult iseenesetmõistetavalt: “Meie C-ga (tema uus naine siis) oleme nõudlikumad ja järjekindlamad ning käsime R-l (minu ja tema ühisel pojal siis) minu juures koristada ja õhtuti hambaid pesta. Sinu juures ta seda muidugi tegema ei pea!”

Ulla-ulla….võttis ikka absoluutselt sõnatuks.
Just see …. suur muutumine.

Ainuke asi, mis ma eneseõigustuseks kosta oskasin oli see, et minu arvamust mööda on suured poisid täitsa tibens-tobens ja ise ma muidugi leian, et selles on ka minu tagasihoidlik osa ja aastad mängus.
Seega, ma väga ei muretseks.

Aga jah, seda küll, et kui ma seda ise poleks kuulnud, siis vist ei usuks ka, et nii võib väljenduda mees, kes 14 aastat ise ei pesnud kunagi õhtuti hambaid. Ega oodanud seda ka teistelt.
Ja kes nüüd teeb seda igal õhtul ning kellel on iga nädalavahetus koristuspäev, kus kõigil on omad kokkulepitud rollid ja vahendid.

Selles on tal muidugi õigus, et sellist järjekindlust ja kontrolli oma elu üle pole mul kunagi olnud. Ei olnud enne ja mina ei usu, et tuleks ka.

Kusjuures, ei morjenda mind ju karvavõrdki kogu loo juures see, kuidas keegi oma elu elab või korraldab, vaid üllatab/hämmastab eelkõige ikka see, et keegi meid endid ja meie harjumusi veel nii “vanas” eas sedavõrd palju muuta suudab.
Et kohe nii ongi. Ja ongi.

Muidugi mõista hakkasin selle peale kohe paralleele vedama ja mõtlesin, mida meie siis oma praeguse elukaaslasega endi “uude” ellu kaasavaraks oleme toonud? Minu puhul pole kahtluski, mina olen temalt kohe kindlasti üle võtnud kange kohvi. Ja tema minult äkki ….villased sokid?

 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 16, 2013 toll Uncategorized

 

Vot sellised õhtused emotsioonid siis

Kui keegi nüüd arvab, et ma jubedamalt armastan jooksmas või ujumas käia, siis ta muidugi sügavalt eksib. Tuleb küll tunnistada, et kolm-neli korda nädalas pea kaks kiltsa ujuda on selline koormus küll, et ujumine iseenesest pole enam teab mis füüsiliselt koormav. Aga nii palju kui ma ennast ujudes ka ei häälestaks ega veenaks, kui pehme on vesi ja tore see on, pole mul vaatamata eneseveenmisele siiani seda tegevust endale meeldivamaks õnnestunud muuta ja see edasi-tagasi rühkimine on endiselt lihtsalt nü-ri.
Mis tähendab, et käin ujumas (jooksmas) ikkagi ainult ja ainult selle tohutult hea ja võiduka tunde pärast, mis vallandub täpselt sel  hetkel, kui basseinist välja astun ja tean, et olen taas kord võitu saanud iseenda, oma mugavuse ja laiskuse üle ning enda tervise ja meeleolu nimel siiski midagi arvestatavat ära teinud.
Olgu, sauna ei saa ka päris unustada. Istun peale ujumist suurima rahulolu ja mõnuga saunalaval ning lasen kuumusel vaikselt enda sisse imbuda. Ning kui soe kontides, lähen lavalt otsejoones riietusruumi ja panen end hästi kähku riidesse, et see mõnus soojus võimalikult kauem sees püsiks. Vahel jätkub seda koguni koduni välja.
Jah, ja saunast oma kodus unistan ma samuti vist aina enam.

Aga muidu on mul kadunud autovõtmed ja sõidan praegu varuvõtmetega. Itul on kadunud üks tema neljast dinosaurusest – roosa nimelt.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 14, 2013 toll Uncategorized

 

Memories are Made of This

3480 gr, 53 cm
20500 gr, 109 cm

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 13, 2013 toll Uncategorized

 

Semiootika

Olen kuulnud räägitavat, et elu annab meile tegelikult pidevalt lahendusi ja vastuseid, ole ainult mees või naine ja oska märkidele tähendused leida ja need üles noppida.

Sel nädalal hommikuti autoga tööle sõites (erinevatel kellaaegadel, olgu seejuures juurde lisatud) on mul juba kolm korda juhtunud ees sõitma üks ja seesama väike valge furgoon, millel on taga ja külje peal reklaamkiri  –  kohviknarva.

Mina juhm nüüd mõtlen ja mõtlen, mida paganat mulle sellega siis öelda tahetakse?

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 12, 2013 toll Uncategorized

 

Sa peaksid sellest east juba välja kasvanud olema….

…naeris eile üks kolleeg, kui juhtus seda mu lauanurgal silmama.
Jaa, ma mõtlesin täpselt seda sama isegi. Aga näed, ei ole…..ja ära vaata, see on peaaegu nagu teismelise päevik!

Ma olen seda ammu mõelnud, aga nüüd võtsin lõpuks end kokku ja kleepisin ja joonistasin Kõik selle, mis alles oli. Ja üles leidsin.
Üht koma teist ja kolmandat on siia ja sinna vahele susates aastatega loomulikult ka kaduma läinud.

Näpuotsaga lemmikuid/mälestusi/emotsioone siiagi.

Siia peab mu lapsemeelsus kokku matchituna kõik sisse mahtuma.

See naine istus meil vastas, kui teise pojaga koolikatsetel käisime. Ilus inimene, ilusad mõtted.
Viimane Pere ja kodu.

Viimane teatrielamus.

Jesper Juul, kelle mõtteid ma jagan lapsevanemana.

Mu lemmik, On-nagu-On. Teda on mõistagi oluliselt rohkem, kui siin.

Mister Fred. sama kehtib selle mehe kohta. Üleval ja all.

Hirmuga suuri asju ei tee….väga asjalik ja eluterve artikkel haridusest. Ja muidu ka.

Suur Suvine Teatrielamus.

Siit ja sealt. Selle armsa naise ühe tütre järgi sai Itu oma teise nime – Hermiine. Haiglas hüüdsid teda kõik just niimoodi. Täitsa naljakas ja soe tunne oli. Ja üldse mitte võõras.

Ja siis veel palju-palju teisi.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 11, 2013 toll Uncategorized

 

Kontsad

Vaatasin täna hommikul taas kord bussipeatuses üht (ikka) tublisti ülekaalulist naist ja mõtlesin, et see, mis ma viimane kord lennujaama turvakontrollis nägin, kui mu saapad lindi peal läbi aparaadi sõitsid, et isegi peale seda ma ei mõista, kuidas need kontsad ikka sellisele raskusele nende all vastu peavad.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 3, 2013 toll Uncategorized

 

Murtud

Väga toores film ja katkised inimesed, kuid üldmulje jääb täiesti üllataval kombel siiski positiivne. Seda tänu 11-aastasele üdini heasüdamlikult tüdrukule, kelle vahetu siirus ja olemus hõljub kogu filmis toimuva tegevuse ja tegelaskujude üle ning paneb uskuma headuse ja armastuse jõusse.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 2, 2013 toll Uncategorized

 

Ma kohe ei saa…..

Lugesin just praegu tagantjärgi Laupäevalehte ja selles olevat Maris Lauri artiklit ning ei saa mitte vaiki olla. Ta räägib nii:

“Hoopis teine asi on inimestega, kes Soome tööle ja nädalavahetuseks koju Eestisse pendeldavad. Suurem osa nende Soome standardite järgi teenitud eurosid kulutatakse Eesti hinnakirjade järgi siin. See on esiteks inimesele kasumlikum ja teiseks turgutab tublisti Eesti majandust. Tasub siiski meeles hoida, et Soomes sama palgaga nii kenasti ei elaks. Ja siinkohal võib ainult õnne tänada, et meil on kõrval selline võimalus, sest kui lätlased-leedulased suunduvad tööle Iirimaale või Saksamaale, pole pendelränne kauguse tõttu kuigi mõistlik ja pigem viiakse ära ka pered. Nii ei jõua kuigi palju raha kodumaale ja riik jääb rahvast kiiresti tühjemaks”.

Ma ei tea, kui palju ta on kokku puutunud inimestega, kellest üks lapsevanem sedasi pendeldab. Mina küll olen ja selline “kasumlik” pendeldav  elu mind küll ei veena, et see perekonnale kuigi hästi mõjuks.
Jah, see võib ju turgutada Eesti majandust, jätta raha kodumaale ja rahvaarv ei vähene, aga kui mul valida oleks, siis pakiksin iga kell lapsed ja kohvrid ja sõidaksin pigem mehega sinna kaugele tööle kaasa. Kuhu iganes.
Lugege kinnituseks või tänast Epp Petrone lugu. (Mille kommentaarid on sellised, et mina kaaluksin küll ainuüksi nende põhjal täitsa tõsiselt kommenteerimine üldse keelustada).

Väk!

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 2, 2013 toll Uncategorized

 

Siia sobiks taustaks hästi see laul…me kõik jääme vanaks…..

Ma ei tea isegi miks, aga sellised pildid mulle tohutult meeldivad.
Ühte ei leidnud veel üles, seda kõige (tava)inimlikumat, kus naine oli teinud oma mehele (äkki sünnipäevaks) mitukümmend aastat hiljem enam vähem samasuguse pildi endast ja kolmest pojast.

Von Trapp Family

Royal Family

Tänud (Pöial)Liis:)
nüüd on siis see ka pildil!

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 2, 2013 toll Uncategorized

 

Level 2

Sattusin täna lõuna ajal juhuslikult läbi astuma ühest koduasjade poest, kus mulle meenus, et olen mõnda aega mõelnud, et mul oleks koju vaja veel üht paksemat laudlina. Kuna laudlinade valik oli suhteliselt nadi ja lisaks minu arvates ka põhjendamatult kallis, siis otsustasin osta laudlinade pähe hoopis kaks kardinat, valge ja rohelise. Pealt vaadates ma küll aru ei saa, mis vahe neil kardinatel laudlinadega oli, pealegi olid need kardinad veel hulka ilusamad ja kokku ka tervelt paarkümmend euri odavamad, kui oleksin ostnud kaks sama värvi ja koledamat laudlina.
Ühtlasi leidsin ilusad padjapüürid, mis kolm tükki korraga ostes tegid kokku vägagi mõistlikku hinna.

Olin iseenda poolt leituga väga rahul ja suundusin kassasse kauba eest tasuma. Kassas aga avastasin, et mul pole rahakotti. Olin just 10 minutit enne ostnud töökaaslasele sünnipäevaks lilled, mistõttu tõttasin seepeale kiiresti tagasi lillepoodi, mis õnneks asus kohe lähedal, samas keskuses. Lillepoest pakuti mulle küll mu sinna ununenud pangakaarti, aga mitte rahakotti. Tohoh tonti, kus see rahakott siis veel olla võiks?
Haa, padjapüürid. Olin ju mõnda aega seal riiuli ees kükitanud ja meeldivamaid välja valinud. Jumal tänatud, loogiline mõtlemine on mul siiski veel säilinud, sealt ma rahakoti lõpuks leidsingi.

Aga tuleb tunnistada, et nii kõrgele tasemele pole ma varem siiski küündinud.
Hästi läks, et hästi läks.

Päris hirmutav, kui peaksin pääsema Level 3-e.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 1, 2013 toll Uncategorized