RSS

3 raamatut ja Puudulikkus.

21 veebr.

“Märk on külges eluajaks,” ütlesid naised sealsamas rannal käed puusas seistes ja oma krobelisi jalgu merevees leotades mõne viinaveaga naise kohta, kui olin veel väikene tüdruk ning nende tänitavaid ja tooreid jutte pealt kuulama pidin.
“Siukesest viast juba niisama lahti ei saa,” käiasid naised. “Noorena oli teine ilus tüdruk, oli üle linna plika see Ilus Naine, nüid aga joob nagu loom, püherdab ringi nagu emis. Jumal tänatud, et tal lapsi pole – seda õnnetust veel vaja!”, langesid Kestmisega vankumatu leppe sõlminute kohtumõistjakirved Kestmise ahistavusest ja kunagisest noorpõlveängidest räsitud sõltlasele kaela. Naiste meelest polnud lastetu naine küünemustagi väärt, aga temale tehti tema pühas rõveduses erand.
“Viisin talle täna hommikul suppi, mis mul lastest üle jäi,” ütles üks naine teisele, “aga ei julenud mina sinna siapesasse oma jalga tõsta, jätsin purgi ukselävele ja tulin tulema, magas teine nigu surnu. Pärast akkasin mõtlema, et oleks võinud selle supi tagasi koju tuua ja koerale anda. Nigunii magab sial järjest kuni esmaspäävani välja, supp lähe ju kõik apuks!”
Jah, suppi oli talle vaja, sellele üle küla kaunitarile, kes oli juba hambutu, nägi enda tegelikust vanusest kolmkümmend aastat vanem välja, nuias kesksuviti väikelinna poe ees Lääne-Virumaa tuntumate mafioosode järeltulijate käest pundunud näoga õlleraha ning räuskas: “Äge Audi on sul, ilus poiss! Anna mulle kaks krooni, olgu sul elus õnne, kallike!”
Nendel kurikuulsatel kiskjalikel üheksakümnendatel, mis ikka mul veel silme ees seisavad, teevad need noormehed naise mangumise peale põlastavaid grimasse, sest naine ei tunne ju uuemaid automarke – kes siis üheksakümnendatel enam Audiga sõidab! -, aga viskavad talle vahel irvitades viieka, mille eest naine neid pehmel keelel õnnistab.
Naine võiks küll juua seda leent, mis tuttava naise toekast Kestmisest pajapõhja järele oli jäänud, sest neeluava on tal veel terve, ehkki söögitoru ja magu odekolonnist ammugi auklikud, aga ta ei jaksa ennast kätte võtta, et oma seapesast roomata ukseläveni, kus ootab turgutust toov kondileem – tema magab kui surnu!
Ja etanooliaurudest küllastnud unes ilmub talle painajana mees, keda ta kunagi armastas, aga kes ta muidugi maha jättis, pärast seda, kui naine oli linnast välja viiva maantee kõrval vana saeveski taga ühel juulikuu päeval esimest korda elus tundnud – ta oli siis kaheksateistkümne aastane -, kuidas Kõiksus ja Olemise vägi korraga tema alakehast pealakke, ilusate paksude tumedate juuste juurteni tõusevad ja talle läbi metsikute vabastavate värinate kinnitavad: “Naine, sa Oled Olemas!”
Mehel polnud Naisele terveks eluks  jäänud ekstaatilise hetke juures küll ülemäära suurt osa, kuigi ta oli tegija mees, kelle kohta räägiti, et ta magatab mõnikord isegi linnakese kõige pirtsakamaid abielunaisi – ja olgugi et ta hormoonidki möllasid, taipas Naine üle mehe õla veel taevassegi vaadata.
See tunne ei kestnud kaua, kuid muutis ta rahutuks – Naine oleks pidanud oma pilgu sinna oma Olemise Püha Tuuma taevasse kinnitamagi, aga tema hakkas miskipärast mõtlema hoopis mehe ilusatest silmadest. See sündis pärast seda, kui mees oli oma mootorrattaga linnast alatiseks välja, vasakule, suurele maanteele pööranud ning Naise tema päris oma taeva kõrguse ja raskusega üksinda jätnud.
Kui Naisele poleks plikapõlves sisendatud, et mehe silmad on samasugune taevas, kui see, palju kõrgem ja avaram, mida ta üle mehe õla nägi, oleks ehk temagi kestma jäänud. Oma kaasasündinud iseloomust tulenevalt küll võib-olla veidi teisiti kui tema sookaaslased, aga kuidagiviisi kindlasti.
Või kui oleks tema verinoore hinge segadus lahti harutatud, talle tunnustuse ja toetusega öeldud, mida ta tol suvepäeval tegelikult nägi…Aga kes talle seda oleks osanud seletada! Väikelinna elus ei veedeta aega noorte inimeste tobedate tunnete analüüsimisega, mis nagunii ühel heal päeval üle lähevad, sest elu nõuab oma – tunnetest rääkimine ja nende väljaelamine, see on sihuke naiste värk, ja seda tehakse enamssti enne pulmi.
Siin on tarvis tegutseda, ennast kehtestada, oma argipäeva eest võidelda – mida jõulisemalt, seda parem – ja Kesta.
Kui keegi oleks Naisele tema nägemuse olulisust igal hommikul peale ärkamist meelde tuletanud, oleks ta võib-olla jõudnud oma kompsud kokku korjata, minema sõita, pealinnas korter ja töö otsida, teatris ja kontserdil käima hakata. Tema aga läks tööle kohaliku toidupoe väikesesse tarbekaupade letti ja pärast tööd suundus tehtult lõkerdades oma pingete maandamiseks linna peale, kulmud süsimustad ja huuled leekivpunased, alateadvuses ikka veel tolle mehe kuju, kes juba ammu kõrvalasuvas alevis ehitustööd leidnud oli ja seal koos perega rahulikku töömeheelu elas.
Käis Naine ringi ja lõkerdas, ja alati oli ta viimase moe järgi riides – kapp oli tal täis volangidega pluuse ja alt laienevaid pükse, mida ta ise endale Burdade järgi õmbles. Jäi mõnikord tuttavate töömeeste juurde ööseks; algul paariks, siis juba päris mitmeks päevaks, ja nädalatekski.
Vahel, kui soe ilm, viskasid mehed ta oma seltskonnast välja, sest ta tikkus neid purjuspäi narrima, ning siis ärkas ta sageli mere ääres pingi peal või Rannaklubi esisel muruplatsil. Õige pea lasti ta Keskuse poest töölt lahti ning seejärel läks ta Grillbaari koristajaks. Sedagi tööd ei jätkunud kauaks, ja kaheksakümnendate aastate lõpul elas ta juba invaliidsuspensionist. Arvati, et ta on ka muidu napakas, aga meestele napakad naised ju meeldivad. Nagu väikelinna alkohoolikute naised põlastavalt kinnitasid: Naise ema, kes tütre teismeikka jõudes maovähki suri, oli ka alati natuke napakas olnud – niisama ilus ja niisama napakas. Naise ema luges isegi raamatuid, luges küllastunult ja ahnelt – ka saksa- ja inglisekeelseid raamatuid, ja olevat veel maikuu lõpuski kuuekümnendatel aastatel linna peal ringi käinud kallite kapronsukkade ja kõrgekontsaliste kinniste ninadega kingadega, sest ta olevat kusagilt Tšehhi ajakirjast teada saanud – esimesena, kuna napsas kirgliku lugejana kõik paremad ajakirjad raamatukogust kohe endale -, et Coco Chanel oli kunagi öelnud, et daam ei välju kodunt kunagi sukkadeta!
Ja võiks arvata, et Nainegi elas, nagu ta elas, puhatast trotsist ja teiste meelehärmiks, just seepärast, et niisugust elu korralikud naised ei ela – seesugust elu elatakse ainult väljamaa filmides; aga ei, tegelikult…otsis ta pidevalt siiski oma olemuse tuuma ning seda ümbritsevat ja kaitsvat, olemise tuuma kontuure selgelt väljajoonistavat, talumatut, aga puhast taustapilti oma elule. Kuid seda ei näinud Naine enam kunagi.
“Tahtejõust tuli tal puudu. Kahju niisugusest raisatud elust,” lausus linnakese veterinaar nukralt, kui Naine viimaks oma ema kõrvale maha maeti ja kirstukaant isegi tema naabrimehe jaoks ei avatud, sest vaatepilt olnuks talumatu ka mehele, kes Naist tema noorusest peale kogu aeg salaja armastanud oli ning tal veel enne surmagi pliidipuid lõhkumas käsi ja kellel Naise maja võtmed olid – ehkki välisuks oli Naisel enne surma juba öösitigi pärani – ja kes aeg-ajalt oma abikaasa vastuseisust hoolimata Naise koduurkasse hilisõhtuseid kontrollkäike tegi, et vaadata, ega too pole põleva koniga voodisse magama jäänud.

– – –
…kunagi, kui sa raamatuid lugema hakkad, tunned Sa võib-olla ära temagi, kelle stiili ma Naist kirjutades järele tegin.

– – –

Minule meenus seda lugedes millegipärast selle raamatu Naine. Siit ta tuleb, oma Puudulikkuses, meelevaldselt ja tükati:

– – –

Oma klassikaaslasi meenutades pean üllatusega nentima, et toona ei tulnud mul pähegi uurida, kas meie hulgas oli üldse põlistesse perekondadess kuulunud lapsi. Ju ma tõesti eeldasin, et seal põliseid polegi.
Kuigi üks oli. Vist. Kõhklevalt on see kirja pandud seepärast, et ta meenutas rohkem mingit muinasjututegelast.
…sealses rannas elas üks nõiamoor. Tema hütt asus ranna puutumatus osas, kus on linna plaaž. Keset seda seisiski moori osmik. See asus nii lähedal merepiirile, et suuremate tormide ajal pidid pritsmed vastu seina lendama.
Võite uskuda mere ääres üles kasvanud inimest: koht oli ühe maja jaoks väga kummaline.
Kes pole mere ääres elanud, ei saa ehk aru, mida tähendab olla veepiirile nii lähedal. Kusagil Vahemere ääres ehk ongi selline lähedus šikielamise tunnus, aga meil siin…ausalt öelda, inimene peab olema peast segane, kui ehitab elumaja merele nii lähedale. Mul pole kavatsustki solvata kõiki neid tuhandeid kaasmaalasi, kellel on samuti majad niisugustes kohtades. Lahemaal võib seda näha küll ja küll. Aga juhin tähelepanu Selle ranniku avatusele, seal ei sopistu rannajoonde ühtegi kaitstud lahetaskut nagu näiteks see, mille ääres asub Käsmu küla.
Katsuge kunagi novembris natuke aega mere ääres seista. Alustuseks puhub tuul teid soolast veetolmu täis nagu õhupalli. Kui te tahate oma abitud kopsud jälle tühjaks lasta, peate keerama selja mere poole. Hingate end tühjaks ja vaatate taas merega tõtt, hoides nüüd targasti kätt suu ja nina ees, ahmides õhku selle mannetu tuuletõkke tagant. Siis hakkab suud kaitsev käsi külmast kangeks tõmbuma, vahetate kätt aga seegi läheb kohe kohma. Keerate taas selja mere poole ja toetute vastu tuult nagu viltune majakas mängufilmis “Somnabuul”. Tinahallide voogude liikumises on ürgset ja vääramatut jõudu; mida kauem te seal rannal seisate, seda nõrgemana ja tühisemana end tunnete.
Tinahalli vee õõtsumine hakkab lõpuks mõjuma hüpnotiseerivalt, veel natuke, ja tekib tunne, et merehaigeks võib jääda ka kindlal maal seistes. Merevoogude lummusesse langemisest hoiab vaid tuul, mis lõikab kerest läbi otse vastu luud, justkui seal ees polekski liha ega rasvkude. Kajakate ja luikede vaatamine, kes loomuliku osana vägevast stiihiast toimetavad keset seda möllu vääramatu kindlusega, veenab teid lõplikult inimese ebatäiuslikkuses. Sellises kohas pole meiesugusel olendil mitte kui midagi teha. Me ei peaks seal paari minutitki vastu ilma nende kaitsvate riidekihtideta, millega tuleb oma õrna ja hella ihu kaitsta.
Nüüd kujutage ette, et seisate seal mererannas nädalaid ja kuid. Teil on küll majakarp ümber, aga seegi ehitis on ebatäiuslik ning pealegi kuluvad seinad ja katus tasapisi nagu pikka aega kantud mantel aina õhemaks. Õmblused kärisevad, vooder hargneb, puuduvate nööpide tõttu tuleb lipendavaid hõlmu nöörijupiga koos hoida. Esmalt ütlevad üles aknad, siis seinad, ning majanurgad pole sooja kunagi pidanudki.
Oluline lisand: peldik ei asu majas, vaid kusagil külmas. Kujutlege, kuidas sunnite end minema uksest välja, lahkuma küdeva pliidi kaitse alt, et liduda jääkülma peldikusse. On pime. Näkku peksab rahet ja jääsuppi, ukse lahtikangutamine tähendab kahevõitlust tuulega.

Huvitav, millega rannamoor enda elamist soojaks küttis? Meri toob küll randa lauajuppe ning notte, aga neid pole kunagi nii palju, et tagada küte kogu talveks.
Ma ei mäleta sel majakesel olevat nimetamisväärseid abihooneid. Üks kuurisara oli. Õuel polnud puud ega põõsast. Ümbritsev rand oli samuti ilma suurema taimestikuta. Maja ainsaks kaitseks oli umbne tara ja see pidi olema piiriks kahe maailma vahel.
Siinpoolses maailmas elasid rannamõnusid nautivad proletaarlased ja nõukogude teenistujad. Pallimäng, õlu ja vobla, ajalehest Trud või Pravda volditud päikesemütsid, pikavarrelised tumesinised trussarid, mille sääred keerati üles, et muuta need ujumispükste sarnasteks – kogu see olustik, mis käis nõukogude inimese kultuurse ja sisuka puhkuse juurde. Teisel pool planku aga redutas muldvana mutike, selle ranna viimane mohikaanlane, kaldale mahaunustatud merineitsi, keda keegi polnud õieti näinudki ja kelle kohta räägiti kokku jumal teab mida. Näiteks et tema joogiks on merevesi. Võib-olla polnudki see tühi jutt. Kaevu majakese juures tõesti polnud, seda mäletan kindlalt, sest selle puudumine tekitas juba lapsena minus imestust. Merevee varal enda hinges hoidmine tundus salapärase majaasuka eluga kokku sobivat. Keegi meist, lastest polnud seda moori näinud ka poes käimas. Sõi ta lisaks kõigele adru?
Ta ei andnud näole, ükskõik, mis tema maja juures toimus. Päevitustekid laotati jaheda meretuule eest kaitset otsides otse tema aia vastu, suuremad ja julgemad poisid ronisid tema kuuri katusele, et teha seal seda, mida poisid kuurikatustel ikka teevad. Jooksevad, hüplevad, karjuvad ning kusevad serva pealt alla. Täiskasvanud ei teinud minu mäletamist mööda vähematki katset neid korrale kutsuda. Vanamoor pidi olema seal kusagil sees nagu kilpkonn kaitsvas kestas, aga kes hoolis temast, vanade tundmatute aegade reliktist.
Kas naine oli õppinud mitte märkama sissetungijaid, seda uute aegade vahtu, mis kobrutas tema maja ümber?
Ma ei tea praegu isegi seda, kas see vana naine rääkis eesti keelt. Keegi polnud teda kunagi kuulnud rääkimas. Äkki oli ta tulnukas, kes komandeeriti meie salajase tehase jälgimiseks elama niivõrd sobimatusse kohta? Selle moori kohta võib ükskõik mida kokku mõelda. Kas või seda, et ta oli kunagi poeet Igor Severjanini muusa. Või Stackelbergide sohitütar. Praegu seda kirjutades haarab mind ebakindlus: kas ta ikka oli olemas?
Aga oli, kindlasti oli ta olemas.
Ühel hetkel oli rannamoor kadunud. Kas sai tema aeg täis või viidi ta kusagile vanadekodusse, pagan seda teab. Kinnilöödud akendega hütt seisis veel tükk aega mere kaldal. Praegu pannakse mahajäetud majad põlema, tollal seda kommet veel polnud. Maja kõrval pingil jõin oma esimesed veinid, vaadates salapärase maja agooniat. See kestis ja kestis. Ma ei tea, kui kaua, ühel peäval olin ka mina sellest rannast kadunud.

– – –

Teie võite mõelda, miks ma raamatuid ümber kirjutan.
Mina enda arvates kirjutan ümber erinevate raamatute Puudulikkust. Ebatäiuslikkust. Kestmisele mitte orienteeritust.
Puudulikkus tahab ainult mõistmist, isegi mitte kaastunnet.
Austa teist inimest. Teda mõistmata ja kusagile oma teadvuses paigutamata – isegi siis, kui su põsed õhetavad ja suul on üksnes enesekesksed hõisked.

Mõni nädal tagasi juhtus mu elus midagi.
Kuskilt otsast on mul raske seda siiani uskuda.
Need vist ongi need meie ootused, mida teistele omistame.
Millised oleme endi või teisi arvates.

Olin sel hetkel paljut.
Esmalt üllatunud. Siis segaduses. Varsti vihane. Millagi hämmeldunud. Kohati nagu puuga pähe saanud.
Alguses pettunud ja täis jõuetut viha võimalikeks omapoolseteks selgitusteks.
Lõpuks leppinud.
Mõistes, et selgitada saab üksnes siis, kui sellest hoolitakse.

Mul on halb komme olukordadest põgeneda. Olukordadest, kus toimub mu maailma ja tunnete ootamatu varing või kokkujooksmine. Olukordadest, millest teised ei saa ega oskagi midagi teada või aimata. Olukordadest, mis paneks mu kohale jäämisega  mind ümbritsevad inimesed minu arvates veelgi ebameeldivamasse olukorda.
Just jäädes tunneksind end tõelise bitchina!
Igasugustesks selgitusteks on seejuures ilmselgelt vale aeg. Koht. Või tasapind.

Halva ja halvema vahel valin halva – lahkumise.
Teistele jääb mu valik sellistel juhtudel enamasti arusaamatuks. 
Isekaks. Tujukaks.

Olen isekas, kui lahkun.
Olen isekas, tujukas, kapseldunud, tujutu, kui jään.
Aga kes on või mida soovivad õigupoolest inimesed, kes tahavad, et jääksin?

Ma ei ole nii täiuslik, et nõuda minult nii palju. Nii suurt vastutust, nagu kellegi teise.
Elu. Õnn. Unistused. Või Õnnestumised.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 21, 2013 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: