Kustutasin viimase postituse.
Läksin liiale.
Nähtud film ilmselgelt võimendas.
Ma vabandan.
Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2013
Filatelist
Sain täna hommikul tööalase kirja.
Ümbrikul kaks ilusat marki. Soome maastik. Värske. Karge. Unistama panev.
Hästi üllatav, kui tugevalt lõid sest samast hetkest, kui kiri mu kätte ulatati, välja mu lapsepõlve ja nõuka aegne ehe emotsioon.
Heas mõttes.
Margid!!!
Mäletatan nii selgelt seda õhinat ja rõõmu, kui õnnestus kelleltki saada välismaalt tulnud kiri koos ümbrikul olevate markidega.
Ja see topelt rõõm, kui neid veel ümbriku peal mitu juhtus olema.
Kui ettevaatlikult neid sai maha sulatatud.
Pinsettidega õrnalt koheldud, et seda ilu ja haruldust võimalikult palju säästa
Ja lõpuks see magus vahetamise protseduur.
Mul on tugev kahtlus, kas tänapäeva lapsed üldse midagi sarnast kogeda saavad:)
Jutt nagu sassi läinud lõngakera
Ma mõtlen, et kõige olulisem, mis ma lapsele anda saan, on armastus. Ja turvatunne. Mul on vahel halb tuju, olen närviline, aegajalt surmani väsinud ja tüdinenud, ma võin vahel isegi kōva häält teha. Aga ma olen olemas. Ma ei kao. Kellelegi siin elus peab ometi saama kindel olla.
Film ainult kinnitas mu mõtet.
Suutsin lõpuks Itule ka selle ära näidata. Esimest korda leppisime kokku, et ilma hääleta. Aga täna juba häälega.
Itu soovil muide.
Mis sest, et Itu vaatab filmi täpselt sellest hetkest, kust lapsed koju jõuavad. Kus kurjus ja
pimedus asenduvad soojuse ja südamlikkusega.
Ega ma algust sunni kah. Mulle valmistab rõõmu, kui ta seda teist pooltki vaatab.
Ilus film.
Ja väga ilusad lauluviisid ning paljurääkivad laulusõnad.
Muusika tõmbas Itugi korra kaasa. Haruharv nähtus.
Seega, ma pole oma arvamistes ainuke.
Eile aga kaotasin raamatupoes pea ja materiaalse mõtlemise. Läksin ostma seda (ajakirja lühitutvustuse peale, nagu mu enamus raamatuostud muide, öelge siis veel, et ajakirjanduses ei peitu jõud),
aga haarasin veel sellegi. Siin all. Pelgalt autori nime nähes. Kõhklematult. Eelmised kaks olid lihtsalt sedavõrd head. Ainult korraks neelata.
Ja siis veel tolle kolmanda. Veel allpool. Otsustavaks sai samuti autor. Vahel on mõni tema tekst või mõte mulle külll pisut segaseks jäänud, aga see ei häiri. See tunne, mis sisse jääb, on ikkagi hea.
Pluss kaanekujundus. Selline mõnus vabadus.
Vabandage, pilt on kohutav. Aga mu fotokas on katki. Ja fotoka parandusse viimine tundub mulle nii palju väsitav, et pigem lepin halva kvaliteediga ja vabandan.
Nagu ma fotokaga palju paremaid teha suudaks.
Et siis see ka.
Ja kui juba käest läks, siis tõstsin kuhja otsa veel viimase läikiva vidina. Paar kuud enne jõule tegin mehele sellekohase vihje. Aga ta kas unustas. Või siis ei tahtnud.
Mina tahtsin. Ja polnud unustanud. Ehk nüüd on ta mul juba raamatu vahel.
Kui magamistuppa satun, heidan pilgu raamatule. Ja ikka on ilus.
Mis tähendab, et polnud üksnes emotsioon. Ikka soov.
Õige asi. Järelikult, pole mul ka midagi kahetseda.
Pilt pole muidugi päris see, kuidas mu süda lööb ja hing lalulab. Magamistoa nurk samuti mitte. See võiks olla hoopis selline. Aga sellega on nii nagu ses viimati nähtud (suurte inimeste) filmis, kus naine unistas ajakirja vaadates majast, mida ta kunagi ei saa:)
Väga hea film oli muide. Soovitan!
Aga see viimane foto?…see pole ei raamat ega unistus. See on kaader tollest alguses kiidetud filmist. Ja pildil on praeguseks üks vägagi tuntud mees. Eile nägin filmi ümbriselt nime, täna otsisin ta filmist üles. Natuke oli tegemist.
Nii kena poiss:)
Tunnete ära?
Ilusat pühapäeva!
Veemaailm
2 – huh, jube külm
Kahekesi rajal. Mehega, kes ujub konna. Prille ees pole ja nägu vette ei pane. Muidu päris mehe moodi.
150 – ikka veel külm. Tavaliselt on selleks ajaks juba soojem.
Mehelik mees naiseliku stiiliga ronib veest välja.
Üksi rajal, jeee.
Kauaks?
350 – külm on kadunud. aga palav ka pole.
Läheneb üks väga…väga…väga paks mees. Valib minu ja esimese raja vahel.
Mine esimesele, mine esimesele….jeee…lähebki.
Üksi. Lõputult see ei kesta.
Näen, kuidas paks-paks-paks mees otsa pealt end hooga lahti tõukab ja vaatan vee all, mis temast edasi saab. Raskuse ja hoo kombinatsioon tundub eluohtlik. Olen üllatunud, põhja ta ei puudutagi. Ju see polnud tal siis esimene kord.
450 – külma enam ei tunne.
500 – nüüd ma ei pääse.
Järgmine mees tuleb mulle.
Läheb taktikaliseks laveerimiseks. Mõtlen, kuidas meil sujuma hakkab?
See on väsitav. Võtab vähemalt pool ujumise mõnu.
Mh,pole vigagi.
Mees ujub äärmiselt rahulikult. Konna. Pead vee alla pannes sukeldub kuidagi naljakalt sügavale. Teeb sellist omapärast plastiliselt voolavat u-kujulist liigutust.
Iga paari otsa tagant puhkab. Või ma ei tea, kuidas ta seda ise nimetab. Ei uju ühesõnaga.
Seega, minule otseselt probleeme ei tekita. Ette ta mulle ei jää. Mina talle ka mitte.
Aga ikkagi oleksin parema meelega üksi.
950- kõrvalt rajalt lahkuvad kaks naist.
Vahetan rada.
Jälle üksi.
Viimasel ajal juhtub seda harva.
1350 – nüüd olen päris üksi basseini jäänud.
Uus mure.
Minu pärast peab keegi kohal passima.
Loodan, et keegi on ikka veel aurusaunas. silmanurgast ju märkasin, et keegi vist ikka sinna läks.
1500 – silmad on korras.
Mehi tuli siit ja sealt.
Igal rajal on jälle üks või rohkem.
Taastleitud meelerahu. Endine privaatsus.
Milline suurepärane kombinatsioon.
Jõudu jagub. Väsimust nagu polegi.
Treenitus?
350 – selili
350 – krooli
1500 – konna.
2200. Isiklik rekord.
Rohkem lihtsalt ei viitsi edasi-tagasi uhada.
Kroonika tarvis.
Katsu sa siis kabedamalt kõndida….
Täna andsid mu kõrge kontsaga saapad hullult tagasi.
Tea, kas suusamääre aitaks?
Mu absoluutsed lemmikud muide.
Ainult üks roosa jope ongi varem nii südamesse läinud.
Ühistransport
Mu emal on üks tuttav, kes räägib, et tema mitte kunagi ei jookse kuhugi.
Ma tahaks ka saavutada sellise väärikuse (ja ükskõiksuse), et mitte üks närv ka ei liiguks, kui buss mu nina eest minema sõidab.
Praegu on paraku veel nii, et see on mu kõige raskemini üleelatav moment ühistranspordiga liiklemise juures.
Fuck, fuck, fuck!
Platseebo
Tööd on palju ja mõnusalt kiire on.
Hea on kellelegi vajalik olla.
Armastuse aseaine.
Enesehaletsuse korsett.
Id ja Ego seiklused jätkuvad. Eeskujud.
No kuidas sa teed lapsele selgeks, et raamatusse ei tohi sodida. Ei tundu just eriti usutav öelda : “raamatuid ei sodita“, kui ise alles mõni minut tagasi Itu pruuni pliiatsiga raamatusse kritseldasid.
Sellisel kujul kõlaks see pigem nagu enda jalgealuse õõnestamine.
Eks ma siis üritan lapsele seletada, et ema ei sodi, et ema tõmbab alla ainult neid lauseid, mis talle meeldivad. Nii on soovitud (kohti) lauseid hiljem lihtsam üles leida, kui tal neid vaja peaks minema.
Ja siis loobun. See tundub endalegi naeruväärne.
Pigem lepin mõnda aega (aastat) Itu mõningaste täiendustega. Ja proovin ühel heal hommikul uuesti.
Omamoodi on see piiritus ju isegi armas. Kauaks seda ikka jagub.
Ülemisel pildil minu (alla?)sodimist väärivad laused . Allpool Itu muna ja kana.
Kui päris aus olla, siis ega ju suurt vahet polegi.
Tervise? sport.
Mu vanaisa ütles tihti, et nüüd oleks tal appi vaja üht lolli ja tugevat naist…ja kutsus minu ema..
Mul lööb see sama kombinatsioon välja ujumas, kus ma juba 50 meetri peal tahaks veest välja kobida, aga miski sunnib mind hambad ristis ikka lõpuks kaks kilomeetrit välja vedama.
Olen mõelnud, et kas see siis ongi selle tulemus, et pidin aastaselt lasteaeda minema ja kolmveerand suvedest spordilaagrites viibima, kus ma iga ôhtu seina pealt ühe kriipsu maha tõmbasin, mis koju saamisele lähemale viis.
Ma vihkasin seda karjas elu, kus oma ruum täielikult puudus ja kell pidevalt kuklasse hingas.
soodomagomorra 