Soovides jääda oma aastalõpu mõtetes ja tervitustes blogimaailma keskseks, siis tahaksin välja tuua minu jaoks möödunud blogiaasta Aasta Tsitaadi. See kõlab järgmiselt:
…tõsi, me aeg-ajalt frustreerime teineteist, aga millised kaks koos elavat inimest seda ei teeks. Siis me leiame jälle ühise keele ja läheme üheskoos edasi…
Nii lihtne ja armas see ongi. Väga eluterve.
Minule tuleb see nüüd ikka ja jälle meelde, kui Itu kangutab ja jonni ajab või mehega arusaamatus tekib.
Aitäh Daki!
Aitäh ka muu blogimaailm ja blogijad, kes mulle oma mõtete ja erinevate elude ja suhtumistega jõudu annavad ja iseendale lähemale toovad!
Kuidas see M. Unt ütleski, et uueks aastaks kõike seda, mida soovite ja natuke seda, mida soovidagi ei oska!
Mina lugesin seda Kersti Kreismann’ i elulooraamatut 2008 aasta lõpus Bratislavas aastavahetuse reisil olles ja 9 kuud hiljem …ups….sündis Itu:)
Uhhuuuu….järgmisel aastal lendame jälle!