Uueks aastaks!

Soovides jääda oma aastalõpu mõtetes ja tervitustes blogimaailma keskseks, siis tahaksin välja tuua minu jaoks möödunud blogiaasta Aasta Tsitaadi. See kõlab järgmiselt:

…tõsi, me aeg-ajalt frustreerime teineteist, aga millised kaks koos elavat inimest seda ei teeks. Siis me leiame jälle ühise keele ja läheme üheskoos edasi…

Nii lihtne ja armas see ongi. Väga eluterve.
Minule tuleb see nüüd ikka ja jälle meelde, kui Itu kangutab ja jonni ajab või mehega arusaamatus tekib.
Aitäh Daki!

Aitäh ka muu blogimaailm ja blogijad, kes mulle oma mõtete ja erinevate elude ja suhtumistega jõudu annavad ja iseendale lähemale toovad!
Kuidas see M. Unt ütleski, et uueks aastaks kõike seda, mida soovite ja natuke seda, mida soovidagi ei oska!
Mina lugesin seda Kersti Kreismann’ i elulooraamatut 2008 aasta lõpus Bratislavas aastavahetuse reisil olles ja 9 kuud hiljem …ups….sündis Itu:)

Uhhuuuu….järgmisel aastal lendame jälle!

 

Minu kaks filmi

Keskea rõõmud, mis vist ongi minu lemmik Eesti film, jäi mul eile õhtul nägemata, sest väga eksprompt kukkus välja teinegi kõrtsu õhtu. Seekord sõbrannaga, kellega me pole jumal teab, kui kaua täpselt silmast silma näinud, ehk siis jutustanud. Suvel sai korra siiski Vanalinnapäevade ajal Korstnapühkija juures kokku joostud, aga sama kiirelt ka lahku mindud.

No ja kuna Itut eile õhtul polnud ja see tuluke mu peas järsku põlema lõi, siis on just tema see, kes kõige tõenäolisemalt minuga koos üea ees vette hüppab. Oleme temaga palju lahedaid asju koos ette võtnud ja läbi teinud. Siis, kui poisid veel väiksed olid ja me mustakal elasime.

Ja egas siis koju jõudes kohe und ju ei tulnud.

Kui mõnel on raamatuid, mida ta mitu korda üle loeb, siis minul on kaks filmi, mida võin vist lõputult teatud aja tagant vaadata – You have Got Mail” ja “Four Weddings and a Funeral”.

Eile mul oli aega ja pildistasin üles ka mõned kaadrid. See pulmade ja matuse lugu on tegelikult otsast lõpuni täis ülimalt mahlast ja pikantset huumorit, tabavaid ütlemisi, kiiksuga persoone. Ülimalt nauditav.

Siit see tuleb…

1.

2. Minu kauaaegne lemmik naisnäitleja, veel palju aega enne Meryl Streepi.

3. Vahva teooria. Midagi natuke sarnast olen lugenud ka oma Piiblist “Enne kui sa uinud”….. Mitte üks ühele, aga siiski piisavalt palju, et seos tekkis.

Positiivne teemalõpetus:) Seda raamatus polnud.

Ja ilusaim matusekõne, mida olen kuulnud /V.H.Auden/

Ja siis too teine film. Hollywood, aga ometi täiesti vastapandamatu. Armas filmike. True Fairi Tale.
So what.
Mõned killud sealt kah.

1.

2.

Ja nüüd kohe Itu kõrvale magama. Head Ööd!

 

öös

“Kõik on hästi,” ütleb ta juba sel hetkel, kui ma alles ta voodi kõrval seisatan.
Ta oleks peaaegu nagu oodanud. Teadnud. Et ma tulen.
Igal juhul pole ta üllatunud.

Korra vilksatab mul peast läbi, kui vähe meil kulub tegelikult aega, et üksteist lugema õppida.
See mõjub mulle hämmastavalt turvaliselt.

“Sa pead minuga rääkima”, ütlen  hästi vaikselt. Juba tema kõrval.

“Kõik on hästi”, kordab ta uuesti.
Neist kolmest sõnast kostub uskumatut rahu. Ma ei saa aru, kuidas need mulle nii lihtsalt mõjuvad.

Võib-olla on see majas valitsev vaikus, mis nii hästi kannab.
Toon, kuidas seda öeldi. Kuigi ta peaaegu sosistas.

Ma ei tea. Aga sel hetkel sellest täiesti piisab.
Nii hea ja kerge on uskuda.

“Sa ise ka usud seda?”
“Lõpeta ära.”

Kuulen paremini, kui kunagi varem.
Millagi on minust saanud täiskasvanu.

Jään magama.

 

Veel

…üsna hiljuti arvasin,
et küll tõmbaksin magada
kui teda ei ole.

Nüüd ma tean,
et vajan hädasti ta täitsa hulluksajavat rahutust
nohinat
sooja põske
lähedalolekut
olemasolu.

Et rahulikult magada.
Või siis pimedas lakke passida.

Kõigeks.
Vahetpole.

 

Otse kõrtsust

6 hot shot- i ja tunne nagu kaaluks 100 kilo.
Tegelikult pea poole vähem.
Käisin huvi pärast kaalu peal, et teada, kas usaldada sakkis peaga oma sisetunnet või oleks targem ikkagi kaineks saada.

Siit järeldus, et elutähtsaid otsuseid tuleks KINDLASTI teha kaine peaga.

 

9007305

Korras, mina olen tehtud!
Appi, kui lahedalt ta liigub.
Ja Mihkel Raualt tuli saate kommentaar, ülišeff:)

 

Selili

See on ka mu ainuke rõõm praegu.
Kõik muu tundub nii fake.

 

Süda

Itu istub täna hommikul tööl mu süles ja joonistab. Omi imepisikesi kalligraafilisi ussikesi.
Pöörab siis ootamatult ümber ja teeb mullegi vasakule poole rinnale pisikese punase täpikese.
“Ma tegin sulle südame!”

Lähen nüüd jõululõunale.
Palju soojem on.

 

Õige Aeg Virisemiseks…

Virina eluaeg on hetkel lühike. Vaevalt saab välja öeldud, kui juba ta hangub ja kohe ka kinni jäätub.
seega kasutan võimalust ja annan teada, et…

…kui oleksin praegusel elu- ja kliimaperioodil oma aja peremees, ehk siis perenaine, poleks kahtlustki, et sel juhul veedaksin kogu oma vaba aja kolme paksu teki all.
Paraku on aga võimupositsioonil keegi teine ja seega tuleb mul enamus ajast siiski väljapool tekialust viibida.

See on paras katsumus, kuna külmal ajal on meie maja esimese korruse temperatuuris normaalne äraelamine võimalik üksnes pidevas liikumiseks.

Aga mina olen loomult laisk.

 

Weekend. At School.

Enne Tallinnasse sõitu astusime mu kaaslase (eri)soovil Ammende villast läbi. Mulle sobis. Ootamatused pakuvad sageli suuremat emotsiooni kui plaanid. Pealegi, ma polnud seal varem käinud.

Sisse astudes küsis ta viisakalt, kas võiksime  väikese koogi süüa ja tassikese kohvi juua. Ehk ka salati süüa.

Meid juhatati lauda. Kelner küsis, kas soovime siis ka menüüd…..ja lisas…et tavalist salatit neil pole….nagu kartulisalatit või…nii.

Mis osutus heaks müüginipiks…vaatasime teineteisele otsa…ja tellisime hõrgud road, part ja koha. Mina klaasi veini , tema shokolaadikoogi sinihallitusjuustuga…ja kaks kohvi.

Tervitusampsud ja majas küpsetatud leib/sai erinevate võietega maitsesid sissejuhatuseks imehea. Meie poolt valitud road olid sama maitsvad, kui välja nägid.

Kook oli põnev, ainult liiga suur. Kohvi oli tõeline kohvi.

Midagi pole öelda.

Kelner sulas ka lõpuks üles ja süütas meie laual oleva pika küünla.

Meie pidasime teda samuti kenasti meeles.

Paar tundi kui peost pühitud.

Minu kaaslane oli kui kirss tordil.

Kui see poleks naisterahvas, siis ütleksin, et kaotasin täna pea.

Mu teaduspõhine nädalalõpp osutus sellest tulenevalt poole kallimaks, aga ma ütlen… ta oli seda väärt.

Kuniks elu.