RSS

Siis, kui Itut veel ei olnud

17 nov.

Itu on tänaseks päevaks leppinud, et midagi siin ilmas on toimunud ka enne seda, kui tema siia saabus.
Nüüd ta tahab, et ma talle neid (tõsielu)lugusid ikka ja jälle jutustaksin.
Nii on meil nn “kollase maja” lood öökullist pesunööril, väikesest kassipojast Nippel, kes haledalt puu otsas näugus ja kelle poisid puu otsast alla tõid, sõnakuulmatust kilpkonnast Herbert, kes käis trepi peal hommikukohvi joomas ja kaduma läks, majatagusest pikkase punaste jalgadega toonekurest, kes poegadele vihmausse korjas, ùleannetust naabrikoerast, kes meie aeda kuritarvitas.
Siia otsa suvesari Topust ja sõbralikust “meie” koerast Loorast, kes nina üle vankri ääre pani, kui Itu nuttis, suurest hallist jänesest,kes öösel pimedas pikalt mu auto ees lidus, merest ja ujumisest, kaladest ja paadist, millega vanaisa Itut sõidutas.
Lisaks ka lugu rebasest ja rebasepoegadest, keda me nägime, kui Haapsallu Spasse sõitsime, väga populaarne jutt sellest, kuidas Itu sündis ning sekka ka mõni hirmustoori nagu näiteks lugu sellest, kuidas väike B natuke suuremat K-d haamriga mööda maja taga ajas või R kaminatoas keset põrandat lõket tegi.

Ta võiks neid vist lõputult kuulata ning ütleb mulle ikka ja jälle: luge mulle seda lugu…
Kuna ta ütleb järjekindlalt luge, ja mitte räägi, siis ma ise arvan, et ta võtab neid jutte ikka nagu raamatut. Nagu raamatut, mida algusest peale ei usu. (Õnnepalu, T. 2012. Mandala. Lk 121).

Tihti käib selle otsa ka laiend: siis, kui mina veel kõhus olin.
Täna ma kiusasin teda ja vastasin, et tegelikult ei olnud teda siis veel isegi mitte kõhus.
Mille peale itu laiutas nõutult käsi ja küsis kurva moega: Aga kus mina siis olin? 

Ma ei tea, vastasin ausalt ja Itu jäi mu vastusega rahule. Ka sellega on ta harjunud, et vahel lihtsalt mõned asjad käivad või on.
Nii lihtsalt on või siis,  nii lihtsalt käib, ütleb ema.

– – –

Veidi hiljem.

Mina olen ema ja sina oled öökull, kes istub nööril

Minu ja Itu hetke argipäevad. Puhkepäevad. Õhtud ja ööd.
Kõik sadu kordi läbi, pähe ja selgeks mängida. Tegelik elu ja muinasjutud.
Itu jagab rollid.
Punamütsikese vanaema on kindlasti üks me täiskasvanute lemmik osi.’
Proovige olla öökull pesunööril:)

– – –

Veidi hiljem.

Üritan Itut lõunaunele saada.
Itu tõmbab oma väikse näpuga juba sajandat korda kordamööda mu silmi lahti. Ise lõkerdab.
Itu, ma olen sul nagu mänguasi. Nagu Babyborn.
Hakkan ka naerma.
Üldiselt ei tohiks.

– – –

Eile loengus.
Peast käib läbi mõte, mida ma kõike teha võiksin, kui Itut ei oleks. Ka õppimisele pühenduda.
Nii huvitav on.

– – –

Tundes ennast, ma siiski ei usu, et ma mida kõike teeksin. 
Arvata võib, et vedeleksin õhtuti teleka ee diivanil ja leiaksin sada muud tegevust ja põhjust, miks ma parasjagu õppida ei saa.

– – –

Tegelikult usun, et koos Itu ja lastega jõuan ja teen hoopis rohkem.
Kohustused viivad edasi.


 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 17, 2012 toll Uncategorized

 

2 responses to “Siis, kui Itut veel ei olnud

  1. Anonymous

    november 17, 2012 at 6:28 p.l.

    Luge…nii tore. Meenub,kuidas mu laps luges järjekindlalt "väits" kui oli kirjutatud "nuga".

     
  2. ingelbrigitte

    november 18, 2012 at 1:29 p.l.

    Mulle meeldib, kui emad ka vahel lihtsalt "ei tea". Kole küll, kui ema alati kõike teab.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: