RSS

Arhiiv kuude lõikes: november 2012

Kolmeraudne

 
 
 
Mulle ikka ei anna rahu, kuidas ta alles mõni aeg tagasi lausa ajakirja kaantel ja netis kuulutas, et talle sai poole aastaga selgeks, et see on see naine, kellega ta tahab elu lõpuni koos olla (2006), et kirg pole kadunud ja jätkuvalt tehakse kõiki asju koos ning see naine on tema elu armastus (2008) ja siis kõigest mõni aasta hiljem jõlgub juba järgmisega naistenõuandla vahet.
 
Kurat võtaks, kuidas ikka tänapäeval elu ja armastuse ja sõnadega n i i kergekäelistelt ümber käiakse?
 
 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 30, 2012 toll Uncategorized

 

Hommikud

Nii kaua, kui lumest veel tüdinenud pole, paneb see hommikune sinakas valgus mind tööle tulles unistama.
Mõni hetk on korraks kohe päris see tunne, kui neil kunagistel hommikutel, kui sai tööle lennatud.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 29, 2012 toll Uncategorized

 

Lumeinimene

Seoses tööülesandega tuhlan netis ja kogun erinevate inimeste kohta erinevat informatsiooni.
Selle tulemusena jõudsin ühe põneva inimese ja tema päris vahvate arvamuslugudeni.

Ühest loost lugesin, et ühe Eesti tuntud maletaja lemmikväljend oli Lumeinimene. Eks ole, sobib ju selline leid imehästi ka tänase päeva konteksti.
Lumeinimene on suur ja nii valge, et ei paista lume taustalt väljagi. Tal on suur jalajälg, aga ta on rumal ja ei mõista muffigi.

See on minu arvates nii lahedalt öeldud,  suur jalajälg.
Lumeinimene, kes võtab palju ruumi, aga kelles on vähe sisu. Õigupoolest polegi.

Samas, sellised loomult juhmakad Lumeinimesed, kes siis lihtsalt oskamatusest või püüdlikust rumalusest (igal juhul mitte pahatahtlikkusest) midagi p…. keeravad,  tunduvad mulle siiski kordades südamelähedasemad,ohutumad ja talutavamad, kui nt….. Savisaar, kel on ju tegelikult samuti suur jalajälg, aga pole rumal. Seejuures absoluutselt moraalitu  ja ristitu ning mõistab liigagi hästi ära kasutada neidsamu suur-väikseid Lumeinimesi.

Kuidas kutsuda hävitajaid, kes ei ela ega sula?

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 28, 2012 toll Uncategorized

 

Simplicity

Minu kõige toimivam antidepressant on praegu raudselt füüsiline tegevus.
Kui ma neli päeva liigutada pole saanud, siis vajan öösel magama jäämiseks valget tabletti.
Peale ujumist magan üldjuhul hästi. Ja sügavalt.
Ilma igasuguste abivahenditeta.Kui kõrvatropid mängust välja jätta. Ilma nendeta ma ei saa. Nii rahulikku ja vaikset elu ei tule mul vist enam iialgi.

Täna tõmbasin siis üle mitme päeva nii kuis torust tuli. Täie rauaga 45 minutit jutti, pea kaks kilomeetrit  kokku. Üksi rajal, täie raha eest.
Elasin vees välja seda vastumeelset ülesannet, millega ma praegu juba mitmendat päeva tööl hambad ristis tegelema pean. Ja vist siiski ka mõningaid kodukorralduslikke momente, mis nädalavahetusel hetkeks taas kord jututeemaks plahvatasid, kuna ma sellega vist kunagi päris harjuda ega leppida suuda ning mis seetõttu teatava intervalliga minus aeg-ajalt ikka ja jälle pead tõstavad ja vastuhaku teele tõukavad.

Füüsiline rassimine on ses suhtes aga väga super, et elu on alati peale seda oluliselt lihtsam, sujuvam, kergemalt käsitletavam ning kõige tipuks ka ilusam.
Täna võtsin tassi teed ja pitsi konjakit veel õhtul preemiaks peale.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; november 27, 2012 toll Uncategorized

 

Teatris…üle pika aja..

Maugham oli pikka aga mu suur lemmik. See etendus polnud kindlasti tema parim raamat.
Lausa närvidele käis.
Inimorjusest on väga hea. parim tema sulest. kuu ja kuuepeiline on ka meelde jäänud.
Graniitvilla see-eest oli üle vaatamist väärt. Mõnusalt soe ka. Mulle üldse ei meeldi, kui külm sisse poeb.
Ostsime rosinaleiba võiga. Makstes tuli välja, et olime jõulukoogile võid paksult peale määrinud.
Tore oli, ainult ma ei armasta kohtuda inimestega oma eelmisest elust.
Õnneks oli tal ka ebamugav.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 25, 2012 toll Uncategorized

 

Armastusega Istanbuli

Bond oli eilse õhtu ainuõige valik. Kümnesse!
Juba sel hetkel kui ma sinna puhtasse punasesse pehmesse tooli vajusin valdas mind selline elevus nagu oleks puhkusele sõitma hakanud.
Ja ma ei pidanud pettuma!
Kohe esimest hetkest kiirendas, rebis ja tõmbas nii Bondi filmidele omaselt sellise jõuga filmi sisse ja maast lahti. Nagu lennuk õhkutõusul, teate ju seda imelist tunnet!
Võimas!
Ainuüksi algustiitrid olid juba omaette etendus ja vaatemäng. Kõrgem klass!

Film oli…no lihtsalt t ä i u s l i k  maitse- ja värvi buklett! Iga hetk, iga pilk, iga liigutus, iga lause, iga persoon, iga võte oli tõeline nauding.
Külluslik , õhkamapanev, eriliselt stiilne.
Joovastav, tummine , suurepärase järelmaitsega.
Kaasahaarav, uhhh….niiii  hea!
Lisaks suurepärasele ja ülivõrdes filmi süžeele ja ülesehitusele ka fantastiline taust, iga järgnev linnapilt või looduskaader tekitas vastupadamatu tunde, oh, seal tahaks praegu kohe olla, seda kõike näha ja kogeda.

Mis teeb Bondi- filmid nii eriliseks ja omanäoliseks, kuidas nad seda oskavad, milliseid nuppe vajutavad, seda pole ma enda jaoks suutnud veel päris täpselt selgeks mõelda, aru saada ega sõnasta, aga no kokku annab see igal juhul säärase efekti ja elamuslaksu, et ……jagub kohe mitmeks päevaks.

Mis vanadusse ja hulluks minemisse puutub, mida kõike ma sellest arvan, siis ka seda küsimust pole  ma endale käesolevaks hetkeks veel päris täpselt  lahti mõtestanud, iseendas ja endaga ära lahedanud. Kuid kas see tasubki vaeva?

Küll tean seda, et prillidest olen alati unistanud. Muidugi mitte kui hädavajalikust ravivahendist vaid kui ehetest.

Seda enam, kui prillide kaalukausss tänapäeval üha enam  ilumaailma poole viltu kaldub.
Vaadake seda, kas leidub kedagi, kes peale seda endale prille ei tahaks!
Prillid kui tuju! Prillid kui mäng! Prillid kui võimalus!
Muidugi, moepärast võiks ju siis +1 kah juba olla:)
Vaata lisaks: http://switch-it.cc
 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; november 24, 2012 toll Uncategorized

 

Vabadus ajab mu hulluks

Ema võtab täna Itu ja läheb temaga ööseks enda juurde.

Olen juba terve päeva närvis ega tea, mida selle vabadusega siis nüüd kõige paremini pihta hakata. Täitsa väsinud olen juba sellest vaagimisest.
Ei taha enda peale hiljem ju vihane olla stiilis, et oleksin võinud teha seda, teist või kolmandat. Vähemalt Bondi vaatama minna, aga mina lihtsalt molutasin oma kullahinnalise aja maha.
Või peaks hoopis rahulikult võtma, õhtul rahulikult ujuma minema, sest teada on, et ujula on reede õhtuti alati tühi. Ehk peale seda mõnuga diivanil teleka ees vedelema ning natuke hõõgveini libistama? Sest karta on, et niisama mul täna und ei tule. Ainuüksi teadmine, et nüüd tuleb s e e öö ja hommik, kus ma pean ja saan magada, röövib mu une.

Oh, ma ei tea kohe. Raske see ühe vaba õhtu inimese elu.

 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 23, 2012 toll Uncategorized

 

Peast vesi?

Ma ei tea, mulle on kõikse aeg on tundunud, et sügavamast otsast madalamasse ujudes läheks nagu alla mäge.
Vastupidi on palju raskem.

Muidu on tempo ühtlaselt 5 minutit ja 200 m.
Ja see kuum saun peale ujumist, see on ikka eriti mõnna.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 22, 2012 toll Uncategorized

 

– – –

Mina ei tea, mis minus peale ujumist või jooksmist vabanevad või ringlema hakkavad, igal juhul on see paganama hea tunne.
Absoluutselt ükski inimene ja olukord pole peale seda probleem. Õhtu on tehtud.
Oleksin justku suure portsu äärmist rahulolu ja rahumeelsust alla neelanud.

Siin ma nüüd istun ja mõtlen, et äkki sa tahaksid minuga teatrisse tulla? Pühapäeva õhtul, mul on üks pilet üle.
Mataks selle totaka sõjakirve maha, ah?

Davaite žit družna!

 
13 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 21, 2012 toll Uncategorized

 

Siis, kui Itut veel ei olnud

Itu on tänaseks päevaks leppinud, et midagi siin ilmas on toimunud ka enne seda, kui tema siia saabus.
Nüüd ta tahab, et ma talle neid (tõsielu)lugusid ikka ja jälle jutustaksin.
Nii on meil nn “kollase maja” lood öökullist pesunööril, väikesest kassipojast Nippel, kes haledalt puu otsas näugus ja kelle poisid puu otsast alla tõid, sõnakuulmatust kilpkonnast Herbert, kes käis trepi peal hommikukohvi joomas ja kaduma läks, majatagusest pikkase punaste jalgadega toonekurest, kes poegadele vihmausse korjas, ùleannetust naabrikoerast, kes meie aeda kuritarvitas.
Siia otsa suvesari Topust ja sõbralikust “meie” koerast Loorast, kes nina üle vankri ääre pani, kui Itu nuttis, suurest hallist jänesest,kes öösel pimedas pikalt mu auto ees lidus, merest ja ujumisest, kaladest ja paadist, millega vanaisa Itut sõidutas.
Lisaks ka lugu rebasest ja rebasepoegadest, keda me nägime, kui Haapsallu Spasse sõitsime, väga populaarne jutt sellest, kuidas Itu sündis ning sekka ka mõni hirmustoori nagu näiteks lugu sellest, kuidas väike B natuke suuremat K-d haamriga mööda maja taga ajas või R kaminatoas keset põrandat lõket tegi.

Ta võiks neid vist lõputult kuulata ning ütleb mulle ikka ja jälle: luge mulle seda lugu…
Kuna ta ütleb järjekindlalt luge, ja mitte räägi, siis ma ise arvan, et ta võtab neid jutte ikka nagu raamatut. Nagu raamatut, mida algusest peale ei usu. (Õnnepalu, T. 2012. Mandala. Lk 121).

Tihti käib selle otsa ka laiend: siis, kui mina veel kõhus olin.
Täna ma kiusasin teda ja vastasin, et tegelikult ei olnud teda siis veel isegi mitte kõhus.
Mille peale itu laiutas nõutult käsi ja küsis kurva moega: Aga kus mina siis olin? 

Ma ei tea, vastasin ausalt ja Itu jäi mu vastusega rahule. Ka sellega on ta harjunud, et vahel lihtsalt mõned asjad käivad või on.
Nii lihtsalt on või siis,  nii lihtsalt käib, ütleb ema.

– – –

Veidi hiljem.

Mina olen ema ja sina oled öökull, kes istub nööril

Minu ja Itu hetke argipäevad. Puhkepäevad. Õhtud ja ööd.
Kõik sadu kordi läbi, pähe ja selgeks mängida. Tegelik elu ja muinasjutud.
Itu jagab rollid.
Punamütsikese vanaema on kindlasti üks me täiskasvanute lemmik osi.’
Proovige olla öökull pesunööril:)

– – –

Veidi hiljem.

Üritan Itut lõunaunele saada.
Itu tõmbab oma väikse näpuga juba sajandat korda kordamööda mu silmi lahti. Ise lõkerdab.
Itu, ma olen sul nagu mänguasi. Nagu Babyborn.
Hakkan ka naerma.
Üldiselt ei tohiks.

– – –

Eile loengus.
Peast käib läbi mõte, mida ma kõike teha võiksin, kui Itut ei oleks. Ka õppimisele pühenduda.
Nii huvitav on.

– – –

Tundes ennast, ma siiski ei usu, et ma mida kõike teeksin. 
Arvata võib, et vedeleksin õhtuti teleka ee diivanil ja leiaksin sada muud tegevust ja põhjust, miks ma parasjagu õppida ei saa.

– – –

Tegelikult usun, et koos Itu ja lastega jõuan ja teen hoopis rohkem.
Kohustused viivad edasi.


 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 17, 2012 toll Uncategorized