RSS

– – – – –

29 okt.

Ootan pimedust.  Pimedus sobib mu äkiliste arusaamatute kapseldumistega paremini kokku.  Nagu praegu. Mulle tundub, et siis on mind vähem näha. Pimedusega sulan paremini ühte, kaon ära ega jää teistele nii silmatorkavalt jalgu. Pimedas on mul hulka kergem.
Tahaksingi olla täiesti märkamatu. Kui saaks, siis kohe päris nähtamatu. Ikka teiste pärast. Iseendaga saan hakkama. Aga nemad ei oska minust mööda vaadata. Tahaksin, et nad suudaksid.  Ma saan aru, et ma ei lase neil end iseendaga hästi tunda, aga mina jälle ei taha end süüdi tunda, et ma ei vasta ootustele.

Vajaksin praegu kogu aeg sooja ja elavat tuld.  Enda lähedale. Enda kõrvale. Et tasakaalu tagasi saada.
Jüssi räägib, et elav tuli korrastab maailma. Et tuli ühendab, tules on saladus. Isegi lastekasvatamisel pidavat tulel suur roll olema. Kui lapsed jorisevad, pane paar halgu kaminasse ja rahu majas.
Tundub, et lastega saab lihtsamalt. Mina kütan küll võimalusel kaks korda päevas, aga sellest jääb väheks. See laialiolek vajaks vist praegu tervet päeva, aga maja ei kannataks mu kaost välja.
Mu lemmik kellaaeg on hilja õhtul. Enne magamaminekut. Toon madratsi suurde tuppa ahju kõrvale maha, poen teki alla ja vaatan telekat. Eriti mõnusad on  nädalavahetused. Midsommer ja Vincent. Vincent on täitsa uus tase.
Itu ei oska kahjuks veel minuga nendest ööeelsetest mõnutundidest maksimumi võtta, aga hakkab ka juba vaikselt aru saama, et need on suure inimese hetked ja aeg ning selle igavusega tuleb (võimalikult vaikselt) leppida.
Kui me voodis magama hakkama jääma, siis ta tahab, et ma loeksin. Natuke talle ka loomulikult, kui ma jaksan, aga veel enam tahab ta , et loeksin kindlasti iseenda suurt raamatut. Vahel ma näitan talle pilte (kui neid on) ja räägin talle natuke neist inimestest, kes seal raamatus elavad (praegu Marie Under jt, nende tegemisi jagub raamatu kaalu arvestades veel ilmselt päris pikaks ajaks). Ja siis ta jääb mu kõrval vaikselt ja rahulikult magama. Ja on nii lõpmatult armas, et ma lihtsalt ei suuda jätta talle musi andmata.
Ja peaaegu igal õhtul tahab ta, et loeksin talle meie isa pilves:) Ma ei tea, miks see talle meeldib, aga ma loen ja siis me arutame, mis meil päevas toredat oli.
Itu on üldse nii naljakas. Kogu tema jutt ja arutlused. Nii teistsugune, kui poisid omal ajal. Aina enam.Või olen mina muutunud. Või need kaks kokku.
Vahel kuulan teda ja naeran kõva häälega. Vahel ei usu oma kõrvu.
Talle meeldib, kui ta mind naerma ajab. Siis ta itsistab koos minuga. Nii nagu ainult tüdrukud seda vist oskavad.

Ja teate millest ma viimased päevad olen unistanud? Sellest, mida ma teeksin, kui oleksin praegu oma aja peremees.  Käiksin siis õhtul hiljem jalutamas. Siis, kui on juba päris õhtu ja päris pime ja päris vähe inimesi. Mööda Vabaka äärt. Selleks sobiksid lumi, tumesinine taevas, tänavalaternad ja autotuled imehästi.
Mul on tunne, et võiksin kõndida niimoodi paar tundi jutti.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 29, 2012 toll Uncategorized

 

2 responses to “– – – – –

  1. Emmeliina

    oktoober 30, 2012 at 6:35 p.l.

    Meie isa pilvesMidagi nii sooja, lapselikku ja tabavat pole enne kuulnud. Kui lubad, annan edasi

     
  2. soodoma ja gomorra

    oktoober 30, 2012 at 8:02 p.l.

    muidugi luban.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: