RSS

Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2012

Ütles

Iti jõi kolm kõrrejooki järjest.
Kui sa nii palju jood, siis saab sinust suureks saades kõrrejook…, ütlesin mina.
Ei taaahaaa…ütles Itu ja hakkas nutma.
Itu tahab järjekindlalt Emaks saada.

B istus üks päev köögilaua ääres, sõi võileiba ja ütles nagu muuseas: Kui mulle kunagi laps sünnib, siis mina tahaks igal juhul poega – meestel on kergem elu.

Nooruses oleme kõik kole enesekesksed, ütles Tõnu Õnnepalu.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 31, 2012 toll Uncategorized

 

Tasuta tervisekontroll

Mu füüsilis-sportlik vorm on praegu selline, et jooksin eile bussi peale ja täna on jalad kanged ja valus käia.

 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 31, 2012 toll Uncategorized

 

Eesti Naine ja Maria Callas

Täna hommikul oli mu postkastis värkse Eesti Naine, milles sajandi armastusloo all paari leheküljeline lugu Maria Callase elust.
See lõppes nii:
Maria seadis end armukese luksuslikul jahil sisse ja oli õnnelikum kui kunagi varem. 36aastasena ihales ta uuesti abielluda ja last saada. Kuid Ari armastas Maria kuulsust, teda piiravaid ajakirjanikke ning veenis teda lavale tagasi pöörduma. Maria jäi rasedaks, kuid kahjuks kaotas lapse. Onassis hakkas Mariast tüdinema ning murdis naisele korduvalt truudust. Paar tülitses pidevalt ja leppis taas. Siis kutsus laevandusmagnaat oma jahi pradale USA presidendi John F. Kennedy lese, Jacqueline Kennedy. 1968. aastal hülgas Onassis Maria Jacqueline´i pärast, kuid sõprade väitel jätkas ta Pariisi reisidel endiselt salasuhet lauljannaga.
Muserdatud Maria kolis oma Pariisi-korterisse ja elas tagasitõmbunult koos kahe teenijaga. Ühel tavalisel hilissuvisel hommikul kukkus naine teel vannituppa…Kõigest 53aastane laujanna suri südamerabandusse. Ametliku versiooni kõrval jäid kõlama kuulujutud, et ta tegi ise enda elule lõpu.

Mis iseenesest võikski ju nii olla ja jääda, kui ma mitte poleks just sel suvel lugenud Maria Callasest raamatut. Kui ma poleks lugenud, siis ma tean praegu päris kindlalt, et mul tekkinuks ja jäänuks selle Eesti Naise loo põhjal Onassisest ja Callasest sootuks teine arvamus ja mulje, kui nüüd, raamatut lugenuna.
Ja kuskilt otsast ma tundsin, et see teadmine ärritab mind. Nüüd juba raamatut lugenuna ma kohe väga ei tahaks, et minu arvamus oleks kujunenud pelgalt selle ajakirjas ilmunud loo põhjal. Tunnen end seejuures koguni nii häirituna, just nagu oleks mind selle looga isegi kuskilt otsast petetud.
Muide, sama ajakirjaga on kaasas ka uue ilmuva hakkava ajakirja “Elu lood” pakkumine, mis mulle iseenesest vägagi huvi pakub. Kuid vahetult enne uue ajakirja pakkumisega tutvumist läbi loetud Maria Callase lugu paneb mind nüüd mõtlema, et ehk ka mõne teise inimese elulugu, kellest uues ajakirjas juttu tuleb, ajakirja mahtu ja piiratust arvestades oma kokkuvõtlikkuses kirjutatud inimesest minu silmis sootuks teise, ehk isegi vale pildi looks.
Ja ma ei tahaks seda. See tundub mulle nii … ülekohtune.

Mis omakorda paneb mind ikka ja jälle mõtlema (nüüd veel seda enam blogimaailma pisut ehmatanud blogija sündmuste valguses), kui palju siiski sõltub sellest, mida ja kui palju me räägime või rääkimata jätame. Kui palju see võib mõjutada teiste arvamust meist endist või  vastupidi – meie arvamust teistest.

Kirjapilt tundub seejuures veel eriti must-valge ja halastamatu.
Puuduvad taustapildid, emotsioonid, hääletoon, silmad, liigutused ja teised inimesed.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 30, 2012 toll Uncategorized

 

Armastusega Tallinna

Loen esiteks, kuidas Rein Raud tulistab ja sinna peale midagi leevendavat.
Kui alguses sai valmis Eesti oma kodumaine 1 pluss 1, siis nüüd on olemas ka täitsa ehe ja oma Armastusega Rooma – Pealinnaleht.
Kenasti puust ja punaseks ning kutsuv.
Araabia telereporter Tim Friend kirjutab loo Tallinna ühistranspordist, linnapea sai kohtus politsei üle võidu ja ärgitab ka linnakodanikke ennast kaitsma ja võitlema.
Maailmast on välja toodud kolm väga olulist fakti, millest esikohal uudis, et Helsinkis läheb bussisõit tervelt kümmekond protsenti kallimaks ja et Ermitaaž on hädas taskuvarastega.
Jaa, hästi elame.

Terve lehekülg räägib sellest , kuidas tasuta ühistrasport muudab inimesed sõbralikumaks.
Täna kogesin seda kaheksa kuu jooksul, mil ma bussiga kodu-töö-kodu marsuudil kulgenud olen, esmakordselt isegi.
Bussi sisenes kontroll. Uksed sulgusid.
Ja kuigi tasuta pole veel kohale jõudud, pöördus minu kõrval istunud noormees mu poole äärmise viisakusega ja palus: “Vabandage, kas lubaksite mind mööda?”
Otse loomulikult, mis sai mul selle vastu olla. Mõtlesin ainult, kuhu tal minna, uksed on ju kinni.
Noormees jäi seisma meie ees oleva ukse juurde. Kui kontroll temani jõudis, teatas ta väga väärikalt: “Ma tulen teiega.”

Vat nii, tasuta sõiduni on veel pisut aega, aga inimestevahelised sõbralikud suhted ühistranspordis on igatahes juba loodud.
Ja tõelised Džentelmenid on ka juba täitsa olemas.

Jalutama täna ei saanud nagu arvata oligi, aga mees tõi poest karbi komme.
Elu sai kohe ilus ja magus.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 29, 2012 toll Uncategorized

 

– – – – –

Ootan pimedust.  Pimedus sobib mu äkiliste arusaamatute kapseldumistega paremini kokku.  Nagu praegu. Mulle tundub, et siis on mind vähem näha. Pimedusega sulan paremini ühte, kaon ära ega jää teistele nii silmatorkavalt jalgu. Pimedas on mul hulka kergem.
Tahaksingi olla täiesti märkamatu. Kui saaks, siis kohe päris nähtamatu. Ikka teiste pärast. Iseendaga saan hakkama. Aga nemad ei oska minust mööda vaadata. Tahaksin, et nad suudaksid.  Ma saan aru, et ma ei lase neil end iseendaga hästi tunda, aga mina jälle ei taha end süüdi tunda, et ma ei vasta ootustele.

Vajaksin praegu kogu aeg sooja ja elavat tuld.  Enda lähedale. Enda kõrvale. Et tasakaalu tagasi saada.
Jüssi räägib, et elav tuli korrastab maailma. Et tuli ühendab, tules on saladus. Isegi lastekasvatamisel pidavat tulel suur roll olema. Kui lapsed jorisevad, pane paar halgu kaminasse ja rahu majas.
Tundub, et lastega saab lihtsamalt. Mina kütan küll võimalusel kaks korda päevas, aga sellest jääb väheks. See laialiolek vajaks vist praegu tervet päeva, aga maja ei kannataks mu kaost välja.
Mu lemmik kellaaeg on hilja õhtul. Enne magamaminekut. Toon madratsi suurde tuppa ahju kõrvale maha, poen teki alla ja vaatan telekat. Eriti mõnusad on  nädalavahetused. Midsommer ja Vincent. Vincent on täitsa uus tase.
Itu ei oska kahjuks veel minuga nendest ööeelsetest mõnutundidest maksimumi võtta, aga hakkab ka juba vaikselt aru saama, et need on suure inimese hetked ja aeg ning selle igavusega tuleb (võimalikult vaikselt) leppida.
Kui me voodis magama hakkama jääma, siis ta tahab, et ma loeksin. Natuke talle ka loomulikult, kui ma jaksan, aga veel enam tahab ta , et loeksin kindlasti iseenda suurt raamatut. Vahel ma näitan talle pilte (kui neid on) ja räägin talle natuke neist inimestest, kes seal raamatus elavad (praegu Marie Under jt, nende tegemisi jagub raamatu kaalu arvestades veel ilmselt päris pikaks ajaks). Ja siis ta jääb mu kõrval vaikselt ja rahulikult magama. Ja on nii lõpmatult armas, et ma lihtsalt ei suuda jätta talle musi andmata.
Ja peaaegu igal õhtul tahab ta, et loeksin talle meie isa pilves:) Ma ei tea, miks see talle meeldib, aga ma loen ja siis me arutame, mis meil päevas toredat oli.
Itu on üldse nii naljakas. Kogu tema jutt ja arutlused. Nii teistsugune, kui poisid omal ajal. Aina enam.Või olen mina muutunud. Või need kaks kokku.
Vahel kuulan teda ja naeran kõva häälega. Vahel ei usu oma kõrvu.
Talle meeldib, kui ta mind naerma ajab. Siis ta itsistab koos minuga. Nii nagu ainult tüdrukud seda vist oskavad.

Ja teate millest ma viimased päevad olen unistanud? Sellest, mida ma teeksin, kui oleksin praegu oma aja peremees.  Käiksin siis õhtul hiljem jalutamas. Siis, kui on juba päris õhtu ja päris pime ja päris vähe inimesi. Mööda Vabaka äärt. Selleks sobiksid lumi, tumesinine taevas, tänavalaternad ja autotuled imehästi.
Mul on tunne, et võiksin kõndida niimoodi paar tundi jutti.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 29, 2012 toll Uncategorized

 

– – – –

Reisid on ka nagu võõrad ja viisakad inimesed.
Need ei ole päris meie

Päris meie oleme perekonnas ja argipäevas.

Sulaks see lumi juba ära!
Ma ei jaksa temaga kaua viisakas olla.
Teda on mulle liiga palju.
Nii pealetükkiv!

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 28, 2012 toll Uncategorized

 

White Horror

Palju asju siin elus sõltub sellest, mis valguses ja nurga alt tahta vaadata.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 26, 2012 toll Uncategorized

 

Mis see siis nüüd oli?

Kui see oli õppefilm lavaka üliõpilastele, siis ma arvan, et täitsa hea. Peaks vaatama.
Kui see oli ühe rikka ja kuulsa inimese lõbu ja tahtmine, siis samuti igati nõus. Vaevalt, et see mees enam filmi tehes peab mõtlema, et ära elada.
Kui see oli itaallaste poolt kinnimakstud kuulsa nime poolt kokku pandud “turismilõks” (mida ma kuskilt blogist lugesin, mitte et lõks, aga et itaallaste poolt rahastatud), siis…minu jaoks kandus too suhete köögipool ja kõige puust ja punaseks tegemine ka toimumiskohale üle. Kõik hakiti nii imepeeneks ja Maalähedaseks, et see ei kisu mind enam kuidagi sinna reisima. Et seega minu puhul oli tegemist siis rohkem nagu antireklaamiga. Kas pole kurb? Või hoopis hea, et üks ahvatlus paljude hulgast nüüd ära on langenud?
Mees ütles küll kohe, et temale see nii ei mõjunud. Et ju on tegemist järjekordne naiste värgiga, et suhteid alateadlikult ka igale poole mujale üle kantakse. No mine tea, natuke üldistavalt ja halvustavalt ehk kõlab, aga võib-olla on tal omajagu õiguski. Võib-olla, ma ütlen. Aga sel juhul on vähemalt lohutav teada, et mingi osa turismi reklaamiks kulutatud rahast ei läinud vett vedama.

Kaks ütlemist jäid filmist samuti meelde:
1. Kui midagi on liiga hea et olla tõsi, siis see ei ole tõsi.
2. Kui inimene pole oma eluga millegi tõttu rahul, siis on parem olla kuulus. (rikas siis kah, mulle tundub, kuigi seda sõna kindlasti ei kasutatud).

Viimane lause kõlab rohkem nagu kokkuvõte, nagu mulle meelde jäi, et see võis olla. Aga see tundub ju üsnagi usutav, kui järele mõelda.

Üks koht oli filmis veel, mis mulle tajutavat emotsiooni tekitas. Hiljem sellel mõeldes, et miks see nii oli, hakkasin mõtlema, et ehk oli sel kohal tegu lihtsalt väga hea lavastaja tööga, et see mulle nii selgelt ja tuntavalt kohale jõudis. 

Kino oli sel korral täitsa minusugusele kiiksuga inimesele kohane – 150 kohta ja 15 filmikülastajat.
Isegi kui söödi, joodi, suudeldi, köhiti, löristati nina või tehti veel midagi, mis mulle siinkohal ei meenu, siis toimus see kõik kuskil nii kaugel, et minuni ei kandunud õnneks midagi.

Üks pisike tähelepanek lõpetuseks veel. Nii palju nähtud film siiski mõjutas ja kainestas, et eilset “Pilvede all” seepi vaadates hakkas pea kohe tööle: ” Mees, kas sa siis aru ei saa, kui kavalalt ta sõnade abil su ümber võrku koob ja sinuga manipuleerib?”
Huvitav, kaua see Alec Baldwin päris elus mu kõrval istuda veel sedasi kavatseb:)

Mees ütles, et kui veel mitu päeva hiljemgi midagi filmiga seoses meenub/meenutan/seostan, siis pidi ikka midagi olema.

Tõenäoliselt siis jah.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 25, 2012 toll Uncategorized

 

Perevägivald

Viimasel ajal üha enam ajakirjanduses kajastatud teema.

Mida m i n a emana teeksin, kui saaksin teada, et mu poeg peksab oma naist.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 22, 2012 toll Uncategorized

 

– – –

Täna siis selline eriline päev, kus alustan magistriõpingutega.
Mitte päris tavapäraselt, kuid siiski alustan.
Samas olgu kohe ka öeldud, ma ei luba midagi.

P.s tahtsin veel öelda,  et keegi minust valesti aru ei saaks, seenel tasub kohe kindlasti ära käia.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 20, 2012 toll Uncategorized