Upun töösse.
Teinekord võib see isegi üllatavalt sobida.
Uskumatu, aga see aitab samal ajal tõesti ka uputada.
Alles täna saan ma aru, millest psühholoogid jahuvad.
Töö võib olla kõige selgekujulisem põgenemine.
Olen hämmastunud, kui lihtne see on. Või jääb hämmastumine siin kohal lahjaks. Ma olen rabatud.
See pole mulle kunagi varem nii käegakatsutavalt kohale jõudnud. Peale langenud.
Nüüd saan aru ka sellest, et see on täiesti vale. Pole mingi lahendus.
Aga selle tunnetamine ja teadlikustamine on lihtsalt midagi nii uut, isegi põnevat, et ma ei viitsi praegu selle vastu võidelda.
Las ma siis lasen veits end sel voolul kanda ning tunnetan.
Pealegi, kui see on nii kohutavalt lihtne. Palju lihtsam, kui ennast süüdistada.
Aga Norra advokaat rääkis intervjuus, et Breiviki karistus on üskindus.
Ja mulle tundub, et tööse põgenemise karistus on samuti üksindus.
Seega, sel lihtsusel on alati ka oma hind.
Kokkuvõttes veel suurem üksindus.
Kannatus ja enesepiitutamine on siiski tulemuslikum. Ilusam samuti. Loomulikult inimlikes piirides.
Kuidagi oluliselt elamisväärsem ja sisukam tundub mulle.
Kui läheb õige asja eest, siis võib kunagi isegi väga hea kokku tulla.
Aga võib muidugi ka rappa joosta ja totaalse kibestumiseni välja jõuda.
Eks seda ole ka nähtud.
Nüüd jääb veel küsimus, kuidas seda õigel ajal ära tunda ja vahet teha.
Nii diibiks ma ei viitsi ka minna.
Sest tegelikult ma praegu jahun ja targutan niisama. Suusoojaks.
Loomulikult pole asi sugugi katastroofiline ega kontrolli alt väljunud
Lihtsalt palju tööd ja kiire aeg.
Uutmoodi äratundmine.
Natuke ulbin oma avastuses ja uues tundes ning püüan aru saada, mis ma asjast arvan.
Oma nahk on teadagi kõige parem lakmuspaber.
On vist küll pisut rumala inimese tundemärk, aga tühja sellest.
Jaksan ma siis täiuslik olla.
Kui te vaid teaks, mida ma täna bussis mõtlesin. Ema oleks mulle selle peale öelnud, et need pole terve inimese normaalsed mõtted.
Aga ma olen juba ammu aru saanud, et me oleme emaga erinevad.
Mulle endale küll meeldiks, kui lapsed minuga tulevikus midagi sellist arutaksid.
Ehk siis, võib olla on minu jaoks lihtsalt ehmatav ja hirmutav see pragmaatiline lähenemine, et tööl käia ja täistuuridel tööd teha võib olla väga nauditav.
Või on nauditav taas vale sõna. On see äkki kergema vastupanu teed minek?
Või peabki vahel kergemalt võtma?
Pagan, ma ei tea.
Seda ma siin kärsatangi.
Pange aknad kinni, kui teil mu grillipeost siiber saab!
Ma töötan edasi.
Klassika.
