Ma olen tänase hommikuga tülis.
Sest ta viib mu Saaremaalt minema.
(Pätsatud “Maria Callasest”. Kohadustega.)
Mis iganes, aga ikka oli taas kord väga hea.
Ma ei tea. kui palju selles raamatus tõde oli, aga mina sain sealt ühtkomateist targemaks kindlasti.
Lisaks faktidele ka teadmise, et poole pealt pole õige hinnaguid anda ja elu maha kanda.
Üldiselt läks nagu hundikurku.
Jalutasin poolt tunnikest tagasi üle Vabaduse väljaku. Peaaegu, et uhkes üksinduses. Ja seda Tallinnas. Kas pole kummaline?
Peale minu oli seal sel hetkel veel täpselt kaks inimest. Kuskilt selja tagant kostus masinate summutatud mürinat, aga linna polnud see päev veel jõudnud. Linna kohal hõljus unine hommik. Mõnusalt värske ja jahutav. Müra ja palavus polnud kohale jõudnud. Veel.
Aga nad polnud kaugel Õigupoolsest tundsin, kuidas nad mulle juba peaaegu, et kuklasse hingasid.
Jõudsin veel viimasel hetkel oma katusekambrisse peitu lipsata ja oma erilise hommiku päästa.
Täna ma tunnen ,et olen olemas.
Ma ei tea, mis see nüüd on, kas suvi või midagi muud, aga ainult kodu ja rohelise poole kisub.
Kõiksugu pidulikud üritused on selleks korraks läbi, eilne päev möödus šhampanja vaimus ja tähe all.
Kuidagi mõnus oli. Inimesed tunduvad endiselt head ja ilusad.
Pühapäeval nädalaks Saaremaale. Te võite ainult ette kujutada, kuidas ma seda ootan.
Elukaaslane vahetas autot. Uus on esmakordselt tume ja eest panoraamaknaga. Minu jaoks midagi päris uut ja lahedat. Tahaks sellega kohe sõita, näiteks kui vihma ladistab. Või siis öösel nagu raketiga. Keset kuud ja tähistaevast.
Tänan siinkohal kõiki kümmet päkapikku ja õde, kes mind tööle kutsuda usaldas!Seal lihtsalt ei saanud teisiti!
Suuremalt jaolt mulle siiski meeldib mu töö. Väga paljud inimesed on tegelikult väga toredad ja sõbralikud.
“Ma ei ütle, et ma olen paks, ma ütlen, et ma olen kurviline”, teatas minu kõrval istuv tütarlaps temast teisel pool istuvale sõbrannale.
Kolm naist pöörast selle peale koheselt pead. Nende hulgas ka mina. Mul vedas, sain kõige lähemalt hinnata:)
Ma olen ristitud ja kirjas
ma olen eluraamatus.
Palju head on veel toimunud.
Tegin lõppkaitsmisel enda elu parima esitluse ja sain lõpuks bakalaureuse. See on mulle tohutult oluline. Ja kuigi see täht tuli “B”, siis olen kokkuvõttes väga rahul, sest eelkõige hindan edasiliikumist ja võite ikkagi ju iseenda silmis ja südames.
Praegu tegelen essee kirjutamiseks materjali läbitöötamisega, et augustis paberid magistrisse sisse anda.
B saab järgemööda teada lõpueksamite tulemusi, esimesed kaks on üle 90 punkti. Paar olulist vastust on veel tulemata. Ta teeb avalduse Tartusse geenitehnoloogiasse ja kui kohtunikud ülejäänud kaht esitlust samuti kõrgete punktidega peaksid hindama, siis vist ikkagi ka arsti. Minu suureks rõõmuks. Kui see tõesti nii läheb, siis mu süda lihtsalt laulab.
R lõpetas neljanda klassi kiituskirjaga. R on tegelikult ääretult südamlik laps. Olen ta peale viimasel ajal päris palju mõelnud ja aina imestan, kust tema lõputu headus ja positiivsus. Mul endal on tema pärast kohutavad süümekad Ma õieti ei teagi “tänu” pidevatele enda jamadele, millega ta viimased kaks ja pool aastat tegelenud, millest mõelnud on. Ahjaa, seda küll, mõni aeg tagasi ta lubas mulle, et kui peaksin kunagi lambad võtma (“Sa ju oled rääkinud, et sa kunagi võtad“), siis ta ehitab mu lammastele aia:)
Suured on juba suured, nemad ei vajagi mind enam niimoodi, aga R-i koha pealt ma ikka vahest mõtlen, et kuidas ta kõige selle juures, mida pealt näinud ja kuulnud, nii terve on.
K-st ma ei hakka üldse rääkima. Tema iseseisvus ja hakkamasaamine iseseisva eluga on minu jaoks lihtsalt hämmastav. See, kuidas ta eelarves püsib, endale sooja toitu valmistab, raha teenib ja koolis pusib, tulevikuplaane teeb. No mis saab üht ema veel enam rõõmustada, kui näha, et lapsest on saanud vastutustundlik inimene.
Iseendast nagu ei tahagi hetkel palju rääkida. Vait olla on hulka ketgem ja säästvam. Ega hästi oskagi. Eraelu on hetkel väga kreenis. Selgesse või vähemalt selgemasse vette tagasi saamine võtab tõenäoliselt omajagu aega.
Tegelikult muidugi oleks ja tahaks paljustki kirjutada. Elukaaslane heitis mulle mõned kuud tagasi väga konkretseelt ette, et kirjutan siin paljuski tema jaoks. Jaa, tal on õigus, kindlasti on midagi ka temale. Aga palju palju rohkem jääb kirja panemata.
Nii head kui halba. Ja ausalt öeldes see häirib mind väga.
Blogi on muutunud suht-koht mõttetuks kohaks. Seda põhjusel, et siit käib läbi vähemalt neli inimest (võibolla rohkemgi), kelle igaühe pärast tuleb teatud küsimustes ja mõtetes suu väga konkreetselt lukus hoida.Ma ei saa näiteks rääkida, mis mõtteid mus tekitas reedene päev, laupäeva öö või ka tänane hommikune telefonikõne.
Ma ei teagi.
Kindlasti mul praegu jagub, millele mõelda.
Ja kas ma ikka ütlesin, et mu lapsed valmistavad mulle praegu tõsist rõõmu?
p.s. Pildid, mis sa tellisid, tulevad korraga. Üksjagu aktusi ja muid olulisi sündmusi on veel sel kuul ees.
Sellest tuleb nüüd jälle üks pehmelt pahane ja igavusest kriitiline postitus, aga teema ei anna rahu.
Nimelt Banaaaaaanid.
Mõned päevad tagasi läskin Selverisse ja banaanikilo hind oli üleöö tõusnud 1.35-lt 1.55-ni. (Täpsustuseks olgu lisatud, et 3.11.2010 oli see KÕIGIS poodides 15.- EEK)
Ma ei tea, kuidas teil, aga ma pean endale siiani väga selgelt meelde tuletama, et 20 euro senti ei ole kunagine 20 Eesti krooni senti.
Pealegi, mulle tundub, et ma pole ainus, sest kuidas selline asi muidu võimalik saab olla.
Tegelikult on nii, et kui see kirja-/numbripilt ei tekita mus otsekohe mingit emotsiooni, siis on vist midagi ikka väga nihkes küll. Kusjuures inimvaenulikult nihkes. Krooni ajal jäi isegi ühekroonine hinnatõus silma.
Ja kui kaine mõistus siis veel välja arvutab, et see 20 senti on terevelt 3,1 krooni ja seda ühe ööga, no siis ajab ikka hinge koledasti täis küll. Rohkemgi veel, nagu näha, kui see veel paar päeva hiljemgi hästi rahu ei anna.
Kusjuures kui nüüd juba andmiseks läksi, siis vinti veelgi enam peale keerates pidavat Prismas kilo hind olema “kõigest” 1,29 eurot, mis paneb mõtlema … et…..äkki peaks tolle vikerkaare ikka korraks taevast maha tõmbama ja natuke Selverit uputama.
Ma ei kujuta ette, et krooni ajal oleks saanud banaanide hinna vahe erinevates poodides olla enam kui 4 EEK ja keegi ei pane isegi tähele.
Mina ei tea, aga see nahaalsus mõjub ikka tujurikkuvalt küll.
Kas ainult mulle tundub, et mind ära kasutatakse ja röövitakse päise päeva ajal?
