Ma olen ristitud ja kirjas
ma olen eluraamatus.
Palju head on veel toimunud.
Tegin lõppkaitsmisel enda elu parima esitluse ja sain lõpuks bakalaureuse. See on mulle tohutult oluline. Ja kuigi see täht tuli “B”, siis olen kokkuvõttes väga rahul, sest eelkõige hindan edasiliikumist ja võite ikkagi ju iseenda silmis ja südames.
Praegu tegelen essee kirjutamiseks materjali läbitöötamisega, et augustis paberid magistrisse sisse anda.
B saab järgemööda teada lõpueksamite tulemusi, esimesed kaks on üle 90 punkti. Paar olulist vastust on veel tulemata. Ta teeb avalduse Tartusse geenitehnoloogiasse ja kui kohtunikud ülejäänud kaht esitlust samuti kõrgete punktidega peaksid hindama, siis vist ikkagi ka arsti. Minu suureks rõõmuks. Kui see tõesti nii läheb, siis mu süda lihtsalt laulab.
R lõpetas neljanda klassi kiituskirjaga. R on tegelikult ääretult südamlik laps. Olen ta peale viimasel ajal päris palju mõelnud ja aina imestan, kust tema lõputu headus ja positiivsus. Mul endal on tema pärast kohutavad süümekad Ma õieti ei teagi “tänu” pidevatele enda jamadele, millega ta viimased kaks ja pool aastat tegelenud, millest mõelnud on. Ahjaa, seda küll, mõni aeg tagasi ta lubas mulle, et kui peaksin kunagi lambad võtma (“Sa ju oled rääkinud, et sa kunagi võtad“), siis ta ehitab mu lammastele aia:)
Suured on juba suured, nemad ei vajagi mind enam niimoodi, aga R-i koha pealt ma ikka vahest mõtlen, et kuidas ta kõige selle juures, mida pealt näinud ja kuulnud, nii terve on.
K-st ma ei hakka üldse rääkima. Tema iseseisvus ja hakkamasaamine iseseisva eluga on minu jaoks lihtsalt hämmastav. See, kuidas ta eelarves püsib, endale sooja toitu valmistab, raha teenib ja koolis pusib, tulevikuplaane teeb. No mis saab üht ema veel enam rõõmustada, kui näha, et lapsest on saanud vastutustundlik inimene.
Iseendast nagu ei tahagi hetkel palju rääkida. Vait olla on hulka ketgem ja säästvam. Ega hästi oskagi. Eraelu on hetkel väga kreenis. Selgesse või vähemalt selgemasse vette tagasi saamine võtab tõenäoliselt omajagu aega.
Tegelikult muidugi oleks ja tahaks paljustki kirjutada. Elukaaslane heitis mulle mõned kuud tagasi väga konkretseelt ette, et kirjutan siin paljuski tema jaoks. Jaa, tal on õigus, kindlasti on midagi ka temale. Aga palju palju rohkem jääb kirja panemata.
Nii head kui halba. Ja ausalt öeldes see häirib mind väga.
Blogi on muutunud suht-koht mõttetuks kohaks. Seda põhjusel, et siit käib läbi vähemalt neli inimest (võibolla rohkemgi), kelle igaühe pärast tuleb teatud küsimustes ja mõtetes suu väga konkreetselt lukus hoida.Ma ei saa näiteks rääkida, mis mõtteid mus tekitas reedene päev, laupäeva öö või ka tänane hommikune telefonikõne.
Ma ei teagi.
Kindlasti mul praegu jagub, millele mõelda.
Ja kas ma ikka ütlesin, et mu lapsed valmistavad mulle praegu tõsist rõõmu?
p.s. Pildid, mis sa tellisid, tulevad korraga. Üksjagu aktusi ja muid olulisi sündmusi on veel sel kuul ees.