Sihitult. Ja rivitult.

Sõitsin oma musta iludusega mööda pimedat öist tühja teed kodu poole. Ja tõdesin ehmatusega, et olen unustanud, kui mõnus see võib olla. Olen unustanud nii palju ilusat. Kõike võimalikku.

Just täpselt nagu see tänane kuu, mis oleks nagu habemenoaga pooleks lõigatud.

Sõitsin ja mulle tulid meelde Postimees. Urmas Ott. Lumelill.
Kindlasti keegi veel. Kuskil. Keda ma ei tunne.
Inimesed, kes armastasid ja armastavad omi autosid. Ja vahel nendega sihitult ringi sõita.
Pühendan tänase õhtuse autosõidu ja öö nende kahe mälestuseks. Ja kolmanda õnnele.

Ning tervenisti  suurele armastusele.
Proosit!

 

Hakkan lõpetama? Ei hakka lõpetama? Hakkan lõpetama?

Nii sõbrad, praegu on mu elus just täpselt nii tähelepanuväärselt oluline moment, et panin oma bakatöö kokkuvõttele just punkti. Enda arvates loomulikult. Juhendaja alles saab mu järeldusi ja ettepanekuid maailma muuta nägema:)
Mul on sellest hetkel ikka nii üle ääre ja kõriauguni, et kui ma nüüd veel midagi totaalselt ümber peaks tegema……… siis ma kohe ei tea…ma läheks hulluks…….ja hakkaks tegema.

Kuidas saab üks baka nii võhmale võtta?

 

Teel kirikusse

Eile jalakäijana valgusfoori taga seistes kuulsin kuidas üks tütarlaps rääkis telefoniga ning teatas kellelegi: “Kui neid valgusfoore poleks, jõukas ma igale poole oluliselt kiiremini”.

Mina mõtlesin, et just täpselt sellise suhtumisega me läbi elu tormamegi.

Mulle meenus millegipärast kohe Tallin-Tartu maantee ja siis lapsepõlvest need raudteejaamde lähedal olevad hirmuäratavad plakatid: Võidad minuti, kaotad elu!
Kes mäletavad.

Nüüd siis alles selgub, kui märkimisväärselt see kampaania mind mõjutanud on!
Kirikusse teel olles sobis öelda küll, et Jumala õige!

 

Nõrganärvilistele keelatud! En kongelig affære

Ma nutsin ja ma nutsin ja ma nutsin. Nii ohjeldamatult ja enam-vähem kohe algusest peale. Koduni välja. Kodus pealekauba. Nii mitteminulikult.
Kokkuvõttes oli sedavõrd väsitav, et ma ei viitsi isegi tagantjärele analüüsida, mis ja miks minuga siis eile õhtul lõpuks toimus.
Loomulikult, see oli kohe filmi algusest selge, et edasi saab minna ainult julmemaks. Kalgimaks, Jõhkramaks.
Ausalt öeldes, võitlesin endaga terve selle aja, kas vaadata lõpuni või lahkuda.

Sest film iseenesset ja näitlejate töö olid ju lihtsalt suurepärased. Kuidas ja mil viisil inimestega mängiti. Juhiti. Niite tõmmati. Kui piiritu on võimuiha. Alatus. Kadedus. Kättemaks. Mugavus.
See kõik sundis edasi vaatama.
Aga tundes ennast, sain kohe aru, et filmi temaatika ja tolle ajastu halastamatuse ja tooruse üleelamine saab olema minu jaoks tõeline katsumus.
Vahepeal panin kõrvad ja silmad kinni. Et puhata.

Praegu on ikka veel tunne nagu oleks puuga pähe saanud.
Vägev oli. Aga läks kalliks maksma. Nagu tihti heade asjadega juhtub.

 

Tahan

Mõtlesin täna rattaga tööle tulla. Et prooviks.
Tühjagi. Ilm polnud minu poolt.
Ning ema hommikune reaktsioon ja toon kõige krooniks panid asja lõplikult paika.
Oleksin ma muidugi ikka väga jõuga oma ajanud ja lakke vaadanud, oleksin võinud seda ka loomulikult teha.
Aga arvestades asjaolusid, asjaolusid, asjaolusid, oleks see olnud liialt isekas.

Just sellistel hetkedel tulebki  mulle vahel peale vastupandamatu tunne, et tahaks ka üksi olla, tegutseda, arvestada, ainult iseendale otsa vaadata, iseenda eest vastutatada.
Istutagi jonnakalt ratta selga ja tilkuvana tööle jõuda.

Mis tähendab, et tegelikult ma seda ju ei tahaks. See oleks nukker.
Aga see ei välista, et lapsikus sellegipoolest mus aeg-ajalt pead tõstab.

 

Eksperiment

Ostsin kunagi tööl olles poest jogurti, mille “parim enne” kuupäevana on kaane peal kirjas 18.03.2012
Olen selle kunagi ka lahti teinud ja see seisab külmkapis poolikuna siiani.
Ma muidugi ei saa aru, miks ma ta üleüldse ostsin, sest ma ei söö naljalt jogurtit, aga ju mulle siis tundus sel hetkel, et oleks mõistlik tervislikult toituda.
Enam pole ma aga sugugi kindel, et vähemalt konkreetses jogurtis tervist näen. Tänaseks päevaks on sellest saanud puhtal kujul hasart ja eksperiment.
Kaua võib?

Hommikul õppepuhkuselt tööle naastes avasin ettevaatlikult kaane ja piilusin üle nädala aja taas kord topsi sisse. Ei midagi. Silmale endiselt ilus. Lõhn samuti. Koguni maitsev.
Ma ei jõua ära imestada.

Kummaline.
Paratamatult tekib seejuures ainult üks küsimus – mida me endile sisse sööme?

See ei ole ju normaalne. või on?

 

Ma ristin su ära….

Võib-olla ma polegi varsti enam Soodomakomorra.
Eks kahe kuu pärast ole näha.

 

Keeruline keel

Iti sai uue õhupalli.
Ühel hommikul ärgates ja veel voodis vedeledes küsin Itilt: “Kas õhupall on ikka alles? Või lendas äkki öösel ära?”
“Ei len…len…len…..,” peaaegu, et on kuulda, kuidas Iti mõte raginal töötab.
“Ei lennes,” otsustab ta viimaks.

 

Elu bussis

Kui mul alguses eksisteeris üksnest real-life, siis täna eksisteerib mu elus ka omamoodi blog-life, millele viimase kuu jooksul on lisandunud veel üks väga iseäralik, segaseid tundeid tekitav selgete tunnuste ja piirjoonteta tutvusringkond ehk bus-life.

Kes need inimesed minu jaoks õieti on? Kuidas neissse hommikust hommikusse suhtuda?

Ja mida teha, kui kohtud nendega väljapool “tööaega”?

Ma ei taha mõeldagi, mis siis veel saaks, kui sõita igal hommikul ühel ja samal kellaajal väljuva bussiga. Mul on juba praegu imelik, kui erinevate bussireisijate näod vähehaaval meelde ja tuttavaks saama hakkavad. Tasapisi ilmuvad nägude taha ka nimed ja muu elu.

Näiteks olen mitu korda sõitnud naisega, keda ma tänaseks päevaks “tunnen” juba kui Kaja-Riini. Ühel hommikul jagas ta telefonitsi käsklusi kellelegi mehele, kes pidi enne millegi lahtivõtmist sellest kindlasti ka korralikud pildid tegema, mida siis sobiks Hispaaniasse saata.

Ühel päeval sõitis mu kõrval keegi Meelis, kellel olid moderaatori õigused ja keda sel nädalal tööl ei olnud.

Siis istub tihti akna all üks heleda mantli, kitsa näo, heledate juuste ja prillidega vanem naisterahvas, kes ilmselt nagu minagi ei tundu armastavat ninalöristajaid. Minu meelevaldne arvamus naise kohta tuleneb tema poolt väljasaadetavatest pilkudest löristajate suunas. Tema suhtes tunnen iseäralikku poolehoidu. Tema oleks justkui minu poolt. Minu kaasvõitleja.

Siis olen mõned korrad juhtunud seisma ühe nooremapoolse viksi poolmantlit kandva mehe kõrvale, kes loeb alati “Päevalehte”. See mulle meeldib. Mulle meeldib alati, kui juhtun kellegi kõrvale, kes tegeleb parasjagu millegi sellisega, mis mullegi huvi pakub. Nii läheb bussisõit kuidagi eriti kiiresti.

Siis olen mitu korda just ees uksest sisenes sõitnud koos isaga, kellel on alati kaasas kaksikutest algklassi-ealised lapsed. Poiss ja tüdruk.

Üsna paljud loevad hommikul bussis raamatut. Täna juhtusin seisma näiteks kahe istuva nooremapoolse tütarlapse kõrval, kellest üks lehitses soome keele õpikut ninga teine luges kergemat ilukirjanduslikku raamatut, milles avanes dialoog kellegi Jacki ja Põssa vahel. Natuke eespool tudeeris umbes minu vanemate poegade vanune noormees miskit anatoomiaõpiku laadset hariliku pliiatsiga allajoonitud materjali.

Alati leidub neid, kes lõbustavad end kaasaegsete telefonimängudega, alati leidub neid, kes surfavad netis. Ja alati on vähemalt üks, kes kuulab muusikat. Vahel paremat, vahel halvemat.

Üleeile õhtul sattusin “Kaksikute isaga” juhtumisi vastakuti Selveris. Kusjuures minu pilt nende perekonnast täiustus seeläbi veel mehe abikaasa ja laste ema näol.

Imelik tundunuks teda teretada. Samas tundsin end kuidagi ebamugavalt ja halvasti temast ka kui täiesti võhivõõrast inimesest ükskõikselt mööda tuhisedes.

See on alles mu autovaba-elu algus ja juba nii lühikese aja jooksul on see mu põdeja ellu kaasa toonud uut peavalu ja pseudoprobleeme. Mõtlen juba hirmuga, mis sedasi veel edasi saama hakkab, kui mu kodu-töö-kodu marsuut jätkub ja “tutvusringkond” veelgi laieneb:)

 

Justkui unes

Mul on täna jalas punased sukkpüksid, silmis täitsa vastupandamatu uni ja väsimus ning sees imelikult võõras ja segane tunne.
Kõik on nagu sama, aga tohutult teisiti.
Kõik eilse tulemus.

Kas see peabki nii olema? Kas see läheb üle? Millal see läheb üle? Milleks see läheb üle?
Ja kuidas see mind õigupoolest kõnetab?