Kui mul alguses eksisteeris üksnest real-life, siis täna eksisteerib mu elus ka omamoodi blog-life, millele viimase kuu jooksul on lisandunud veel üks väga iseäralik, segaseid tundeid tekitav selgete tunnuste ja piirjoonteta tutvusringkond ehk bus-life.
Kes need inimesed minu jaoks õieti on? Kuidas neissse hommikust hommikusse suhtuda?
Ja mida teha, kui kohtud nendega väljapool “tööaega”?
Ma ei taha mõeldagi, mis siis veel saaks, kui sõita igal hommikul ühel ja samal kellaajal väljuva bussiga. Mul on juba praegu imelik, kui erinevate bussireisijate näod vähehaaval meelde ja tuttavaks saama hakkavad. Tasapisi ilmuvad nägude taha ka nimed ja muu elu.
Näiteks olen mitu korda sõitnud naisega, keda ma tänaseks päevaks “tunnen” juba kui Kaja-Riini. Ühel hommikul jagas ta telefonitsi käsklusi kellelegi mehele, kes pidi enne millegi lahtivõtmist sellest kindlasti ka korralikud pildid tegema, mida siis sobiks Hispaaniasse saata.
Ühel päeval sõitis mu kõrval keegi Meelis, kellel olid moderaatori õigused ja keda sel nädalal tööl ei olnud.
Siis istub tihti akna all üks heleda mantli, kitsa näo, heledate juuste ja prillidega vanem naisterahvas, kes ilmselt nagu minagi ei tundu armastavat ninalöristajaid. Minu meelevaldne arvamus naise kohta tuleneb tema poolt väljasaadetavatest pilkudest löristajate suunas. Tema suhtes tunnen iseäralikku poolehoidu. Tema oleks justkui minu poolt. Minu kaasvõitleja.
Siis olen mõned korrad juhtunud seisma ühe nooremapoolse viksi poolmantlit kandva mehe kõrvale, kes loeb alati “Päevalehte”. See mulle meeldib. Mulle meeldib alati, kui juhtun kellegi kõrvale, kes tegeleb parasjagu millegi sellisega, mis mullegi huvi pakub. Nii läheb bussisõit kuidagi eriti kiiresti.
Siis olen mitu korda just ees uksest sisenes sõitnud koos isaga, kellel on alati kaasas kaksikutest algklassi-ealised lapsed. Poiss ja tüdruk.
Üsna paljud loevad hommikul bussis raamatut. Täna juhtusin seisma näiteks kahe istuva nooremapoolse tütarlapse kõrval, kellest üks lehitses soome keele õpikut ninga teine luges kergemat ilukirjanduslikku raamatut, milles avanes dialoog kellegi Jacki ja Põssa vahel. Natuke eespool tudeeris umbes minu vanemate poegade vanune noormees miskit anatoomiaõpiku laadset hariliku pliiatsiga allajoonitud materjali.
Alati leidub neid, kes lõbustavad end kaasaegsete telefonimängudega, alati leidub neid, kes surfavad netis. Ja alati on vähemalt üks, kes kuulab muusikat. Vahel paremat, vahel halvemat.
Üleeile õhtul sattusin “Kaksikute isaga” juhtumisi vastakuti Selveris. Kusjuures minu pilt nende perekonnast täiustus seeläbi veel mehe abikaasa ja laste ema näol.
Imelik tundunuks teda teretada. Samas tundsin end kuidagi ebamugavalt ja halvasti temast ka kui täiesti võhivõõrast inimesest ükskõikselt mööda tuhisedes.
See on alles mu autovaba-elu algus ja juba nii lühikese aja jooksul on see mu põdeja ellu kaasa toonud uut peavalu ja pseudoprobleeme. Mõtlen juba hirmuga, mis sedasi veel edasi saama hakkab, kui mu kodu-töö-kodu marsuut jätkub ja “tutvusringkond” veelgi laieneb:)
