Päevitamine.
Päikest siin “võtma” ei pea. Piisab täiesti kolmveerandist kuni tunnist Ituga päeval rannas ja olen nii pruun nagu ei eales varem. Itu on ka juba kenasti jumekas.
Edasi oleme mõnevõrra hotellis basseini ääres ja seda ka peamiselt vees. Ja sealt edasi väljas juba peale lõunat, nelja-viie ajal, siis hakkame rollerdama, sööme, poodeldame ja hängime muidu kuidas juhtub.
Lapsed.
Kohalike lastearmastus on suisa vastupandamatu. Seal, kus laps nähtavale ilmub, seal nad kukuvad lehvitama, kilkama “baby, baby”, suhtlema, mängima, võimalusel ka näppima. Kui alguses tõmbus Itu selle meie mõistes ülemäärase tähelepanu peale totaalselt krampi nagu nurkaaetud loom, siis tänaseks on ta nendega juba harjunud – lehvitab, teeb nägusid, räägib ja kilkab, aga puudutada end endiselt ei lase. Niipea, kui keegi juba näpu külg paneb, pistab kisama ja taganeb minu sääre ümber.
Valged Mehed
Valged mehed on siin loomulikult väga tehtud mehed. Vaatan, kuidas eriti vanemad mehed siin õhku täis lähevad, nina püsti ja rinna paljaks ajavad ning päev-päevalt aina kõvemateks meesteks muutuvad. Ise mõtlen, milline šokk neid küll tabama saab, kui nad kord taas oma kodumaale naasevad. Kui muidugi naasevad. Tagasi reaalsussse, ega see kukkumine neil kindlasti kerge olema saa.
Teenindus.
No mina olin muidugi kuulnud millestki enneolematust ja kirjeldamatust. Ses osas pean ninakalt netima, et on ette teada, et ega see head ei tee, kui ootused ette liialt kõrgele kruvitud. Loomulikult olen omajagu pettunud.
jah, Tailased on väga sõbralikud, samas ka püüdlikud, aga oma suures püüdlikkuses minu jaoks liialt alandlikud.
Ma ei tea, kas kompenseerimaks oma üleolekut valge inimese teenindamisest, aga tööd tehes on nad tihti väga “ära”. Hajevil, äraoleva ja laialivalguva oleku ning pilguga. Minu jaoks ka liialt uimased ja vähe konkreetsed:) No ma ei suuda vaadata, kuidas nad millegi asemel, mida saaks teha ühe korraga, suudavad sama asja tegemiseks edasi tagasi sahmida vähemalt neli korda.
Ja siis nad ka üsna tihti kas puteravad või ajavad midagi sassi, mistõttu ei saa kunagi kindel olla, et see mida tellisid, sulle ka lauda tuuakse. Samas, kui juba valesti on läinud, siis tundub üldjuhul targem ja lihtsam laualetooduga leppida, kui “õiget” toitu taga ajama hakata.
Venelased…
..on siin kohe kindlasti kõige julgem ja eneseteadlikum rahvus. Kui meres ujub rippuvate kombitsatega tõesti eemaletõukava välimusega ja hiigelsuuruses “millimallikas”, siis kui “vatiühiskonna” rahvused tõmbuvad molluskist vähemalt kümne meetri kaugusele ja hakkavad ehmunud nägudega eneste ümber vahtima, siis vene naised lastega lähevad ja võtavad need “elukad” kätte, uurivad neid mõnda aega ja viskavad seejärel heathtlikult kaugemale vette tagasi.
Nemad ei löönud õnneks risti ette ka elevantide ees. Peale seda, kui nägin, kuidas nad nendele suurtele loomadele banaane ja ananasse londi vahele pistsid, sain minagi nende eskujust nii palju julgustust, et seda isegi järele proovida. Tagantjärele mõeldes on mul selle üle tohuult hea meel ja pean mõttes venelasi tänama, et nad just õigel hetkel sinna juhtusid. Ise poleks ma nii kaugele ja julgeks eales hakanud. Ja kui juba elevantidest juttu tuli, siis olen tõelises hämmingus, kui targad, intelligentsed ja heatahtlikud need hiigelsuured loomad on.
Rollu
..laenutamine annab Taile tohutult palju juurde. Basseiniäärne ja hotellist keskmiselt kilomeetri raadiusesse jääv Tai oleks sootuks üks teine Tai, mis mulle sellest maast nüüd mällu jääb.
Söögi hinnad
…on siin kohati vägagi erinevad. Kõige odavam õhtusöök ja kõhutäis, mis meil seni on õnnestunud ära süüa, maksis ühe inimese kohta 1 euro. Ja ei saa sugugi öelda, et ta maitselt oleks kümme korda kallimale alla jäänud.
Ses osas on kaasmaallastest “kohalikel” õigus, et peale sellist söömaaega ei tõuse käsi enam sugugi kallimas kohas sama toidu eest märkimisväärset suuremat summat välja käima. No ja nemad mõtlevad veel hirmuga, kuidas nad ühel päeval Eestisse naastes peale siinset elu üldse süüa osta raatsivad:)
Puhtus.
Oma petlikkus kaootilisuses ja lihtsameelsuses valitseb Tais üllatav puhtus ja kord. Kuigi prügikaste siin tänavatel peaaegu ei kohta, pole me maas vedelemas näinud näiteks ühtegi suitsukoni. Ka prahti on selle kohta maas hämmastavalt vähe. Eriti üllatunud olen liivarandadest, kus ma pole siiani ranna peal vedelmas näinud ühtegi tühja pudelit, kilekotti, söögijäänuseid, klaasikilde, konisid ega midagi muud jubedat. Rääkides rannakultuurist, siis ilma rinnahoidjata päevitamine on siin maal samuti taunitav. Mõnes hotellialas ka keelatud, aga üldiselt mitte. Ning selle kõige juures on minu jaoks kõige hämmastavam ja samas ka arusaamatum fakt, kuidas ka turistid siinsete vaikimisi seatud reeglite ja korraga arvestavad ja seda järgivad. Prahti maha ei loobi ja tisse paljaks ei koori.
Kummaline on rääkida eraldi Wc-dest, aga ma ei saa üle ega ümber nende “asutuste” piinlikust puhtusest. Kohast, mis meie mõistes võib välja näha tsipa “urgas” või nurgatagune, leiab eest alati väga puhta kempsu. Väga meeldiv igastahes..
Koerad
..on siin maal erakordselt rahulikud ega haugu üldse. Sõidame neil rolleriga peaaegu, et üle varba, aga nemad ei kipu naljalt silmigi avama. Rääkimata haukumisest või veel hullem, säärde kargamisest.
Kohvi
Kui muidu siin süüa teha osatakse, siis endavalmistatud tubane hommikukohv on raudselt parem, kui need joogid, mida mulle väljas käies või hommikusöögilauas siin seni kohvi nime all pakutud on.
Meie
Kui me suud lahti ei tee, siis peetakse meid “tänaval” venelasteks, kui rääkima hakkame, siis soomlasteks:)
Itile
..siinne söök ei sobi. Üldtuntud lasteamagnetid nagu pizza, hamburger, friikartulid, makaronid on samuti järele proovitud. Aga ei midagi. Põhimõtteliselt sööb ta ainult arbuusi, jogurtit krõpsuga, alguses ka viinamarju, vahel harva mõne croissanti ja siis veel midagi, millest ma enam kõva häälega juttu ei julge teha. Ja ongi nagu kõik. Ikka paras peavalu.
