3 nädalat.
Praegu kõik. Kõike muud on hetkel lihtalt jube palju. On tegemist, et kõigega korraga hakkama saada.
Endast ma muidugi ei räägi, mida olen ju vähenõudlik. No ja tegelikult ka, siin läheb eluks ja elus püsimiseks tõesti ainult vett, vett , vett ja puuvilju vaja.
Räägin mina, kes ma olen alati arvanud, et ma pole mingi veejooja ning kellel on Eestis tegu, et päeva jooksul pool liitriki seda vedelikku endale sisse saada.
Samas olen ma hakanud ajaga aru saama, seda vist küll tänu reisimisele, et peaaegu kõigel ja kõigil siin ilmas on siiski oma õige aeg ja koht. Seal, kus nad end kõige paremini tunnevad. Ülejäänu on vaid kohanemine. Ja siin leiab see taas kord kinnitust.
Muidu, pluss kakskümmend kaheksa. Vees ja maal.
Iti ainult vees elabki. Siiani. Meil ainult hea meel. Ta nahk ja keha on muidu lihtsalt nii kohutavad, kohutavad (kas allergia või sügelised või siis mõlemad kokku, igal juhul ükski rohi pole siiani töötanud, mis veel kodumaal peale sai), Ja mina usun, et päike ja vesi on nüüd veel ainukesed, mis siin midagi päästa saavad. Tõsti, ma vist isegi juba palvetan, et tal paremaks läheks.
Päev korraga.
Palun, palun, palun.
Tänaseks kõik, soojad tervitused meie poolt,
SK