Welcome to Thai!

3 nädalat.
Praegu kõik. Kõike muud on hetkel lihtalt jube palju. On tegemist, et kõigega korraga hakkama saada.
Endast ma muidugi ei räägi, mida olen ju vähenõudlik. No ja tegelikult ka, siin läheb eluks ja elus püsimiseks tõesti ainult vett, vett , vett ja puuvilju vaja.
Räägin mina, kes ma olen alati arvanud, et ma pole mingi veejooja ning kellel on Eestis tegu, et päeva jooksul pool liitriki seda vedelikku endale sisse saada.
Samas olen ma hakanud ajaga aru saama, seda vist küll tänu reisimisele, et peaaegu kõigel ja kõigil siin ilmas on siiski oma õige aeg ja koht. Seal, kus nad end kõige paremini tunnevad. Ülejäänu on vaid kohanemine. Ja siin leiab see taas kord kinnitust.

Muidu, pluss kakskümmend kaheksa. Vees ja maal.
Iti ainult vees elabki. Siiani. Meil ainult hea meel. Ta nahk ja keha on muidu lihtsalt nii kohutavad, kohutavad (kas allergia või sügelised või siis mõlemad kokku, igal juhul ükski rohi pole siiani töötanud, mis veel kodumaal peale sai), Ja mina usun, et päike ja vesi on nüüd veel ainukesed, mis siin midagi päästa saavad. Tõsti, ma vist isegi juba palvetan, et tal paremaks läheks.
Päev korraga.
Palun, palun, palun.

Tänaseks kõik, soojad tervitused meie poolt,
SK

 

Käisin ära

Juhuuu, tänasel töövestlusel tundsin, et töökoha vahetus mõjuks mulle ilmselgelt värskendavalt.
Vestlus ise…jäin tegelikult endaga täitsa rahule….igal juhul parim, mis senini maha peetud….tulgu see vastus siis mis iganes.
Ainult ühe asja oleksin võinud veel lahti seletada.
Mõnel juhul on vanemaks saamisest ikka kasu ka.

Et siis järgmisel nädalal kuuleb. Võtsin lubaduse:)

 

Öö vaikuses ja varjus. Siis, kui kõik magavad.

Kas olete kunagi ostnud kellelegi teisele kingiks raamatu, mida ise kangesti lugeda ihkate, kuskil südamesopis ehk endalegi tahaksite jätta, aga aru saate, et nii ikka ei saa, aga raamat ei jäta, nii kangesti kisub, meelitab ja tõmbab, et kirik keset küla seda siis öösiti valgete siidkinnastega voodis loete, et saajale selle ilu, puhtus ja petlik puutumatus säilitada.

Alla kugistasin. 01.17 võtsin viimase ampsu.

 

Selginemine või segi olemine, selles on küsimus….

Kuidas saab olla, et see, mida oled justkui alati tahtnud ja mille poole mõtteis ja tegudes püüelnud ja pingutanud, mida õigeks pidanud ja enda ja teiste ees kaitsnud, tundub , klõps, ühel täiesti suvalisel päeval ja hetkel, totaalselt vale ja enesepettus?

Ok, ma saan aru, et selliseid asju vist juhtub keskmisest sagedamini ebakindlamate,väljakujunemata, iseendiga rahulolematute inimestega, aga see mind nii väga ei vaevagi.
Rohkem tahaksin teada, kust ära tunda, kas tegu on PMS sündroomiga, mõnest muust hetke elukorralduslikust olukorrast tingitud nihkes maailmapildiga, muust ülekantud hirmust või pingeid tekitavast olukorrast, magamata ööst, tühjast kõhust…niisama naiseks olemisest….või…või…millest iganes muust. Kas tegemist on tavalise inimeseks olemise valu ja vaevaga, kõhklushetkedega…..või siis hoopis… ongi nii?
Kas ma peaks end sellistel hetkedel uskuma? Kuulda võtma? Kõrvale lükkama?

Arusaamatu inimolevus. No, mida siis?

Teen ahju alla tule, see on viimasel ajal minu jaoks kõige toimivam ja paremini mõjuv teraapiavorm.
Puhastustuli.
Pean ainult jälgima, et ma oma suures segaduse hetkes maja põlema ei paneks;)

 

Kuidas teile tundub, kas ülejäänud kandidaadid ei võta teid tõsiselt…

Mulle tundub, et naised poliitikas, kellel pole lapsi, nt. Ojuland, Sepp, Simson, Mikko jt, et nemad tunduvad kuidagi tõsiseltvõetavamad ja tugevamad. Mehelikumad?
Ja naised nagu nt. Pakosta ja Reps võivad asjalikumadki olla, aga see midagi jääb puudu.
Hakkasin mõtlema, et kas see on lastega kaasnev suurem vastutus, alalhoidlikkus, tundlikkus, kergem haavatavus, mis muudab poliitikatandril naised tunnetuslikult (minu jaoks?) nõrgemaks?

 

Tavaline elu

Mulle tundub, et oma mõtteis olen just jaapanlasi pidanud enesekontrolli ja musterkäitumise etaloniks.
Kui ma aga viimasest pealtnägijat juhtusin nägema, mismoodi japsid õhtust õhtusse endid televiisori ees “lõdvaks lasevad”, siis tõdesin ehmatusega, et kas see nüüd ongi selle ülima kombekuse ja väljapeetuse hind?

Olin pehmelt öeldes shokeeritud. Kuskilt otsast olen siiani. Isegi pettunud, kui soovite.
Kuigi jah, mis see minu asi neis pettuda. Ise ma neid idealiseerisin.
Rumalusest ja teadmatusest on see ju teadagi imelihtne.

Vahur Kersna ütleb oma raamatus, et “ta ei üllata. Kohe ei tahagi üllatada. See vaataja, keda ta otsib, ei ole nagu laps, kes vajab kõdistamist, nägude tegemist, uusi mänguasju. See vaataja on küpsem”.
Kunagi päris ammu kirjutas mulle L midagi sarnast, et Salinger olla öelnud, et küpsuse tunnus pole see, kui ollakse valmis eriliste unistuste nimel surema, vaid see, kui ollakse valmis täiesti tavaliste asjade nimel edasi elama.

No milleski sarnasest rääkis oma blogis ka Hunt, et “..ühel hetkel oled elanud niikaua, et ilukirjandusest eriti enam elutõdesid ei otsi, maailmaavastamise valud ja rõõmud on möödanik ning leiad, et lihtsuses, isegi primitiivsuses on oma võlu ja sügav mõte… “.

Mina tunnen nüüd juba ka, olgu see siis vara või hilja, et tahaksin tänapäeva pealiskaudses ning kiirelt muutuvas maailmas palju paremini osata elada just seda tavalist elu.
Seda sügavamat, vaikselt loksuvat, mahlasemat, tummisemat, no seda va küpsemat elu.

 

Tagasi keskkoolis

See on Francois Mauriac ja see kollane kribu ta kõrval on tema kirjutatud raamat “Armastuse kõrb”, mille ma eile öösel lõpetasin.

Raamat on mu poja B, kes on samaaegselt ka Rocca al Mare kooli viimase klassi õpilane, kohustuslik lugemispala.

Kohe peaks ütlema, et see raamat kindlasti sama helge ja sõbralik ei olnud, kui pildil oleva mehe naeratus.

Nüüd, kus see mul läbi mõtlen esteks, et huvitav oleks teada, mida abituriendid sellest välja loevad ja teiseks lasen omaenese tunnetel raamatust settida.

Peaks ütlema, et hakkab juba looma.

Kuigi loomult kärsitu ja kiire, läheb mul iseenese mõtete ja tunnete selginemiseks alati vähemasti kaks kolm päeva aega.

 

Hullud päevad.

Täna ostsin endale ühed uued ülepõlve põlvikud ja ilusad sukad. Kui õhtul kingitust ostma läksin, siis veel ühed sukkpüksid lisaks.
Oh jah.

Kõige tipuks kisuvad mõtted totaalselt vasakule ära.
Ise ka ei usu, kuhu nad välja jõuavad.

Sellistes päevades on minu jaoks alati väga kindel sõnum.

 

Tuld!

Jebedijeeeee….mind kutsuti vestlusele!
Nüüd veel, või hoopis alles, kus ma olin juba kõik sellesuunalised lootused maha matnud ja mõttes siunanud, et nii korralik firma ja ei midagist. Ainult suur vaikus.

Karta on, et põrun korralikult ja tunnen end peale vestlust lihtsalt kohutavalt, vihkan iseennast ja oma värisevat loomust, ehk isegi nutan peatäie. Aga vaatamata sellele hetkel veel juubeldan ja hõiskan. Vabandan ette ja taha oma etteruttavate hinnangute pärast.
Ja tean, et olen tegelikult juba võitnud. Ja elus.
Sõda on veel ees, aga tükike kindlamat maad on mul juures:)

 

Pidu, pidu

Oh, mind kutsuti laupäeval sünnipäevale. Sün-ni-päe-va-le. Laulasmaale. Hurraaaaa!
Ma saan minna kinki ostma ja midagi ilusat välja valida.
Ja lasta kingitus ilusasse paberisse pakkida. Sest ise ma ei oska. Ei hakkagi oskama. Mu käed on selleks liig kobad ja meel kannatamatu.

Ja siis teeme trenni (stiili ei mäleta, midagi täitsa tundmatut oli) ja käime saunas. Ja valmistame sushit. Ja seejärel naudime endi valmistatud head toitu. Kuigi ma just suur sushi sõber ei ole. Aga siis kindlasti seltskonda. Ja klaasi veini:)
Ma olen äraütlemata elevil.
Nii mõnus on oodata. Nii hea, kui midagi veel nii rõõmu pakub.

Ja kõige tipuks lubas ema Itu laupäeva ööseks koguni enda juurde võtta.
Naljakas, Itu hakkab ka järsku suureks saama.
Mul on alati olnud tunne, et tema jääbki selliseks. Pisikeseks. Ja olen alati üllatunud, kui ta midagi uut selgeks on saanud. Või välja ütleb.
Ma ei ole siiani aru saanud, miks see temaga nii on.

Igal juhul tahaks ma jõuda ükski kord selleni, et kaasavõetud fotokaga ka ühe pildi teeksin.
Elame, näeme!