Paanika

Lähen täna Jaan Tammsalu juurde kõnetundi. Paar nädalat tagasi sai kokku lepitud.

Minuga pole eales varem midagi sarnast juhtunud. Ma pole eales varem midagi sarnast teinud.
Aga ma lihtsalt tunnen, et pean midagi ütlema. Midagi talt küsima.

Ma kardan. Näost punaseks minna. Et hääl hakkab värisema. Hakkan kokutama. Puterdama. Mida kõike.
Mul on tunne nagu ma teeks midagi väga valesti. Tunne, et põhjus minemiseks on liialt väike.
Ma olen ise liialt väike.
Ja lähen ikkagi.

Ma ei ole hulluks läinud. Mul on vaja.

 

Montoni jõulufilosoofia

Alates tänasest Montonis hinnad all kuni -50%!
Elu on liiga lühike igavate jõulude jaoks, teeme koos pühad säravaks!

Selline sõnum saab tulla küll ainult tarbimisjumalalt. Mis ta nimi nüüd oligi?

 

Tööloto

Kui ma selle töökuulutuse Eesti Ekspressist mõni aeg tagasi leidsin, siis teadsin kohe, et sellele tahan vastata.
Kuna seal nõuti motivatsioonikirja, aga mina pole sellist varem kirjutanud, siis settisin mõttes mitu aega, mida sinna täpselt siis kirja panna. Vaatasin ka üht koma teist näidist….

ning täna võtsin lõpuks kätte…lükkasin kõik need näidised kõrvale…. vormingu jätsin…ja kirjutasin…. selle oma….. motivatsioonikirja.
Süda on kohe rahul. Nagu ei tea millega oleks maha saanud.
Andsin B-le kirjavigade ülevaatamiseks lugeda. Kui “noh?” küsisin vastas tema “Tegelikult on see päris hea motivatsioonikiri, annab väga selgelt su motivatsiooni edasi”.
Oo, au ja kiitus. B-lt polegi seda nii lihtne saada:)

Vahva, mul oli hea meel. Tuleb tunnistada, et jäin ka ise lõpptulemusga päris rahule.
Oleks nüüd ainult, et mu kahe aastaga niigi ahtakeseks kulunud enesehinnangut vastast pooltki sedavõrd palju turgutataks, et mingigi vastuse saaks.
Olgu või “ei”.
Aga olgu vastus.

 

Jumal, kui palju tuleb maha magada, selleks et elada.

Mõtlesin praegu, kui Itut magama panin, et oma kahest aastast on ta rohkem kui aasta maganud.

Ja suuremas plaanis. Et laias laastus on 60-aastane inimene siis ju 40 aastat üleval olnud ja 20 aastat maganud.
Mõelge, kakskümmend aastat magada!

Nii mõelda, siis Okasroosike polegi päris muinasjutt!

 

Prillitoos

Evelin Ilves küpsetas seal täna hommikul kooki ja ütles, et luges üht mõtet, mis talle väga meeldis, oli vist Ibsen, mis kõlas nii: “kui kahtled, siis ütle tõde“.

Vahel on sellised “reeglid” elus head kinni haarata. Just siis, kui kahtledki.
Aga teist hetke pole, ütelda tuleb. Tegutsema peab.

Ma pole küll proovinud, aga usun, et see reegel töötab.

 

Kolm kontserti ja üks matus

Novembris käisime mehega Saaremaal Kuressaare Kultuurikeskuses kuulamas Lenna Kuurmaa ja Märt Avandi “Kui vari kaob, siis valgus jääb“.
Detsembri algul käisime õega Saku mõisas kuulamas Kärt Johansoni ja Tõnis Mägi “Jah, ma nägin lumevalgust….”

Suurepärane oleks olnud Lenna Kuurmaa ja Tõnis Mägi “Kui vari kaob, siis lumevalgus ja valgus jääb….”
Soovitavalt mõisas, esimeses reas, sofa-koht koos padja ja sooja fliisiga.

Täna lähen Jaani kirikusse Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori jõulukontserdile.
Ma usun, et see on ilus.

Ilus saab olla mitut moodi. Ilus oli ka siis, kui viimati samas kohas käisin. Veidi enam kui paar nädalat tagasi, elukaaslase isa matusetalitusel, mida viis läbi kirikuõpetaja Jaan Tammsalu.
See oli ka väga ilus. Kui matuste kohta võib nii öelda. Täiesti teistmoodi ilus. Minu jaoks ilusaim talitus, mida siiani näinud ja kuulnud.
Väga pühalik. Puhastav. Soe. Rahustav. Turvaline. Loomulik.

See karge päikspaisteline hommik, kirik ja iseäranis kirikuõpetaja suutsid minus tekitada sedavõrd võimsa emotsiooni, et mul tekkis tahtmine Iti ära ristida.

 

Kui suur on väsimuse karikas?

Huh, ausalt öeldes olen nii kohutavalt väsinud ja tüdinenud sellest non-stop väsinud ja unine olemisest. Täitsa vihale ajab juba.
Millal ometi jõuab taas kord kätte s e e öö, kus saan üle viie tunni jutti magada?

 

Muutumismäng, ehk kuidas mu mehest ühel õhtul tänu Marilin Vikatile Jaan Toots sai

Mulle tundub, et meedias on võimalik inimestel end sisse ja välja rääkida.
Muidugi rääkimine mõõdukuse piirides. Liiga palju rääkimine ei too kunagi head. Siis saab isegi heast ühel päeval läila.

Kati Toots on end minu jaoks just välja rääkinud. Mu eelarvamused tema suhtes on kõvasti lahtunud.
Jaan seevastu pole minu silmis sugugi ilusamaks ega paremaks muutunud. Isegi läbi Kati puhastustule.

Kollase kirjanduse keskmisest suurema tarbijana on mul olemas ka viimane Kroonika kodu-eri.
Mõni päev tagasi tegin lõunaks ajakirjas presenteeritud “Kati toitu” ehk ahjus küpsetatud “Prantsuse liha” koos küpsetatud köögiviljade ja Bearni kastmega.
See tuli välja ning maitses väga hea.
Ja Kati muutus veelgi sümpaatsemaks.

Oh, nii lihtne see ongi:)

 

Jõuluvana@gmail.com

Kallis Jõuluvana,

Ma pole Sulle ammu kirjutanud, viimati siis, kui veel Näärivana olid.
Vanaema ütleb ikka, et vanemaks saades muutuvad inimesed jälle lapseks. Tõenäoliselt olen ka mina selle poole teel, kust muidu see kange tahtmine nüüd järsku Sulle uuesti kirjutada.

Sellel aastal palun sinult kõige rohkem uut Õnnepalu “Ainus armastus”.
Veel rõõmustaksid mind raamat “7×7”, uus tumesinine ripsmetušš, jumestuskreem, uued teksad, viimastel käigusolevatel on auk sees, aga jumala eest mitte need “torud”, uus müts, tead küll, selline nagu see must ja ääretult minu, mida ma viimased aastad kandnud olen, aga mis nüüd enam suurt mütsi moodi välja ei paista.
Ja kui need on otsas, siis võid kinnisilmi midagi Mustrist kotti pista.

Jään sind ootama,
Soodoma

 

Armastus käib kõhu kaudu

Ema teeb mul vahel harva “kõhud-koos” räimi. Puhastab kalad ära, paneb kõhud kokku, keerab muna/ jahu seest läbi. Ja pannile.
Vahel harva, sest lapsed neid eriti ei armasta.
Minule maitsevad need seevastu väga. Hea soolane amps. Hiljem veel võileiva peale panna. Koos ketšupiga. Mmm….

Itu tahab tihti õhtuti magama jäädes hästi minu vastas olla. Algul hoian teda kaisus, kui väga palavaks läheb, keeran talle selja. Magama jääme seljad vastamisi. Koos.

Neil kordadel meenuvad mulle alati ema “kõhud-koos” räimed.
Küll see inimese mõte jookseb ikka imelikke radu pidi:)