Jaa, juba suhteliselt pikka aega siin blogimaailmas elanuna olen hakanud aru saama, et ka siinsetel tegelastel on omad nõrgad ja tundlikud teemad, mida puudutada ei tohi. Vahel on mõne postituse juures lausa nii, et võin pea anda, et selle kommenteerijate hugas on kindlasti tema. Või tema. Või tema.
Siis on ka mitu blogijat, kellel on asjalikud mõtted ja terav silm ja sulg, ladus ja suurepärane sõnakasutus. Aga see midagi kostub sealt alati läbi.
Ja on teisi, kel samad omadused, aga seal tunnen end alati paremini.
Ma ei oskagi seda paremini sõnastada, kui et see midagi on isenese nautimine. Kui neid loen, siis tunnen pidevalt nagu nad mõtleks teksti kirjutades juurde “ah, seda ma ütlesin nüüd küll hästi”” või ah, siin ma olin pagana vaimukas”.
See on selline kuidas nüüd öeldagi natuke tähtis-eneseteadlik -mina-ei eksi-olen-parem- stiil.
Loomulikult ei hakka ma siin kohal konkreetseid nimesid nimetama, usun, et olen ilma selletagi juba paras intrigant. Illustrerimiseks võiksin hoopis tuua mõne raamatu, ka nende hulgas leidub selliseid. Praegusest kolmest, mis mul voodi ees pooleli maas lebavad, on selline näiteks “Minu Belgia” Kergesti loetav, tegelikult isegi suhteliselt informatiivne ja pilti loov. Aga peaagu kogu aeg hõljub teksti kohal autori eneseimetlev aura “küll ma olen cool”.
Või kui võrrelda seda midagit praegu käimasoleva tantsusaatega, siis nagu Jüri Nael eile Anna Levandi tantsu kommenteris: Natuke on kahju, et need liigsed emotsioonid nagu varjutasid selle tantsu.
Aga eks see ole tegelikult nii ka päris maailmas, siin võtab kardinate langemine ainult oluliselt kauem aega.
Seda kõike minu kaoks. Olgu sinna juurde kohe ka lisatud.