RSS

Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2011

Ilus ilm

Jaa, juba suhteliselt pikka aega siin blogimaailmas elanuna olen hakanud aru saama, et ka siinsetel tegelastel on omad nõrgad ja tundlikud teemad, mida puudutada ei tohi. Vahel on mõne postituse juures lausa nii, et võin pea anda, et selle kommenteerijate hugas on kindlasti tema. Või tema. Või tema.
Siis on ka mitu blogijat, kellel on asjalikud mõtted ja terav silm ja sulg, ladus ja suurepärane sõnakasutus. Aga see midagi kostub sealt alati läbi.
Ja on teisi, kel samad omadused, aga seal tunnen end alati paremini.

Ma ei oskagi seda paremini sõnastada, kui et see midagi on isenese nautimine. Kui neid loen, siis tunnen pidevalt nagu nad mõtleks teksti kirjutades juurde “ah, seda ma ütlesin nüüd küll hästi”” või ah, siin ma olin pagana vaimukas”.
See on selline kuidas nüüd öeldagi natuke tähtis-eneseteadlik -mina-ei eksi-olen-parem- stiil.

Loomulikult ei hakka ma siin kohal konkreetseid nimesid nimetama, usun, et olen ilma selletagi juba paras intrigant. Illustrerimiseks võiksin hoopis tuua mõne raamatu, ka nende hulgas leidub selliseid. Praegusest kolmest, mis mul voodi ees pooleli maas lebavad, on selline näiteks “Minu Belgia” Kergesti loetav, tegelikult isegi suhteliselt informatiivne ja pilti loov. Aga peaagu kogu aeg hõljub teksti kohal autori eneseimetlev aura “küll ma olen cool”.

Või kui võrrelda seda midagit praegu käimasoleva tantsusaatega, siis nagu Jüri Nael eile Anna Levandi tantsu kommenteris: Natuke on kahju, et need liigsed emotsioonid nagu varjutasid selle tantsu.

Aga eks see ole tegelikult nii ka päris maailmas, siin võtab kardinate langemine ainult oluliselt kauem aega.
Seda kõike minu kaoks. Olgu sinna juurde kohe ka lisatud.

 
17 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 31, 2011 toll Uncategorized

 

Õlekõrred

Märt Sults räägib viimases Ekspressis, et “kui tal on raske või keeruline, saab ta tuge märkidest”.
Tal on sõrmes ja kaelas mitmeid “kulinaid”, millel on oluline tähendus. Lisaks on ta paadunud maausku. Kui näeb näiteks oravat, on see hea enne.

See võib ju tunduda pisut primitiivne lähenemine, aga minu jaoks pole tegelikut vahet, kust inimene oma igapäeva tegemisteks jõudu ammutab. Kui see teisi ei mõjuta ega haiget tee.

Samas pean kurvastusega nentima, et Nõmmel ta siis küll elada ei saaks. Mina näen iga päev kümneid oravaid, lausa kahe ja kolmekaupa lasevad ümber puu, otse me akna all.
Kui mõnest sinu poolt heaks endeks peetavast tegelasest saab su elus igapäevane külaline, siis paratamatult hakkab sellega seoses kaduma mitte üksnes usk konkreetsesse märki, vaid usk kogu suuruses, ehk siinkohal siis usk ennetesse. Mis iseenest on ju väga kurb. Tegemist on siiski õlekõrrega, millest oli rasketel hetkedel vägagi süütu ja lihtne kinni haarata.

Mina näiteks uskusin kunagi ämblikutesse. Et hommikused toovad õnnetust ja õhtused õnne. Seni kuni linnas elasime oli see lihtne, sest ämblikud olid korteris üldises mõistes harvad külalised. Aga alates hetkest, kui 1999 a. oma majja kolisime, jalutasid nad päevad läbi meie elamises ringi. Kui lapsed vahel jälle oma kodulooma jutuga välja tulid, viitasin just neile kaheksajalgadele. Nemad ongi meie koduloomad.

Mis ma nüüd öelda tahan on see, et tegelikult on mul äärmiselt kahju, et elu meid selliselt kainestab, isegi karistab. Inimesele võiks ju jääda ta väikesed toestavad “libarõõmud”.

Aga mis Märt Sultsi puutub, siis tema on küll see mees, kelles ma tänaseni aru ei saa, mis ma temast arvan.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 29, 2011 toll Uncategorized

 

Koogiks vormi

Kui mu vanaisal olid a-la-ti sahtlis kommid, siis ma ei saanud kunagi aru, milleks küll? See oli veel siis, kui laps olin. Nüüd saan aru küll. Emana juba.
Selveris on minu jaoks müügile tulnud uus nuhtlus – Wabariigi martsipanikook. Tartlaste käsitsi toodetud kaloripomm.
Ostan seda siis, kui see õhtuti sinna allamüügiletti satub. Õnneks mitte väga tihti. Õnneks, õnneks kohe päris harva. Muidu on kallis. Odavamalt on ka kallis. Aga hea samuti.
Enne sai sealt letist 50%, nüüd 30%. Ju siis läheb kaubaks väiksema protsendiga samuti. Kahju küll.

Ise mõtlen, et ei tea, kui kaugele ma niimoodi varsti välja ujuma pean. Neid asju, mida seest ja väljast maha kroolida, tuleb aina juurde.
Õnneks tuleb vorm praegu nagu mühinal. Koos kilodega. Lihased vist:)

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 27, 2011 toll Uncategorized

 

Hard drug

Olen alati kadestanud inimesi, kes minutiga magama jäävad. Nüüd, peale kaht Iti aastat, võin julgelt kinnitada, et kuulun ka ise nende hulka.
Kõigepealt tunnen, kuidas midagi eriti rasket silmadele vajub. Sellele on täiesti mõttetu vastu hakata. Kui mitte võimatu.
Ja järgmist hetke enam juba ei mäletagi.

Midagi väga sarnast narkoosiga. Kes on tundnud. Ainult juuksed ei lähe peale ärkamist sirgeks.
Ökonarkoos.

 
9 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 25, 2011 toll Uncategorized

 

Öökull

Mu sisetunne ütles, et too salakaval tökat, mis ta meile vastu õhtut kokku keetis röövib mu une.

Nüüd ma siis lamangi voodis, vahin pimedas toas silmad pärani lakke ning mõtlen ei tea kellele ja millele.
Hommikul…on valge.

Uhuuu!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 23, 2011 toll Uncategorized

 

Meeldib. Palju asju täna meeldib.

Mulle meeldivad sellised päevad, kus midagi saab korda. Täna said mu korteri köögikapid ilusa töötasapinna. Elukaaslase lahtiste käte abiga. Aitäh!

Mulle meeldib, et homme ootab ees samasugune korralik päev ja töötasapinna kohale seinale saavad plaadid. Kui mitte kõik, siis vähemalt algus. Seda on hea näha.

Mulle meeldivad laupäeva õhtud privaatbasseinis. Igal matsil oma rada. Nii ei tundu isegi 4 eurot väga palju.
Täna oli vesi eriliselt pehme ja paitav. Ja minul jagus hoogu ja jõudu.

Mulle nii väga meeldib, et Carla Bruni sai tütre. Muidu oleks see ilusate naiste raiskamine.

Mulle meeldib, et Itu hakkab rääkima tasapisi. Nii saab Itu ema kauem rõõmustada. lausa iga päev natuke.
“Iti ise!”
Kui te vaid teaksite, kui armsalt see tema suust kõlab.

Mulle meeldib too suurepärane enesetunne, mis mind hetkel valdab.

Mees tuli alla. Mis see peaks tähedama? Vau:)

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 22, 2011 toll Uncategorized

 

Kui tervisespordist saab võistlussport

Tervisespordiks sai eilset pidada umbes esimesed paarsada meetrit, kui ma veel uhkes üksinduses rajal edasi-tagasi liuglesin. Seda siis täpselt nii kaua, kui rajale saabus mees, kes ujus minuga nii ühtlases tempos, et poole kilomeetri jagu lükkasme end vastasolevatest basseiniotstest lahti täpselt ühel hetkel. Kui selle üsna kohe ära märkasin oli ka tervisespordiga lõpp. Ilmselt võib seda ette tulla paljudega, kes nõuka ajal kuus korda nädalas trenni teinud ja teavad liigagi hästi, et tervisega polnud spordil sel ajal just palju pistmist, ikka higi, töö ja tulemused.

Ok, kaotada pole ma muidugi samuti lapsest saati armastanud, mäletan liigagi hästi, kui isa mind võita ei lasknud ja vahel harva ka lasi, kumbki variant mulle ei sobinud ja ajas vihast nutma.
Nii et võta sa nüüd kinni, kas see mis basseinis minuga toimub on rohkem iseloom või lapsepõlves sporditegemisega kaasnev alateadvussesse talletatud igavene võistlusmoment, igal juhul tundub, et selle lollaka võistlusmomendi eest ma oma elus enam ei pääse.
Eks ma pean endaga kuidagi leppima (nagu alati!) ja püüda leida halvas ka midagi head. Sai siis vähmalt 4 euro eest korraliku trenni.

Ja muide, ma siiski võitsin. Nii kolme tõmbe jagu. Oleks mul veel prillid ka ees olnud, mis ma kiiruga koju olin unustanud, mis siis veel kõik oleks võinud olla:)

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 21, 2011 toll Uncategorized

 

Võitlus parema elu nimel jätkub

Emotsionaalne paigalseis kestab. Seis sama. Hommikul masendavam, õhtul helgem. Vist seepärast niipidi, et õhtul on, mida oodata.

Eile tegin taastuvujumist. 1,2 km. Kodus ei saanud arugi, aga vees tundusid jalad alul nagu puupakud. Mõnesaja meetri peal andsid järele.
Vesi kees, käis kõva trügimine, tükki viis ühel laiuskraadil, kuna kahel rajal laiutasid vesivõimlejad. Õnneks see kord mul meestega vedas, suutsime viiekesi omad tempod üksteisest segamatult rajale laiali jaotada, keegi kellelegi ette tolknema ei jäänud. Alati ei lähe nii hästi.
Miskid uued vanad ilusad tumesinised prillid leidsin samuti kapist. Hakkasid alles neljasaja meetri peal pisut sisse laskma. Õnneks ei läinud aga sedavõrd uduseks ja ei pigistanud ka nii kõvasti. Täna lähevad siis samad käiku.

Huvitav on see, et hakkan juba hommikul õhtut ootama, et millal see ema tööpäev ja võimlemine üks kord ometi läbi saavad, et tuleks juba minu kord vette rabelema saada. Just selle enesepiitsutamisele järgneva magusmõnusa tunde pärast.
Ootan juba ka seda rabelemisega kaasnevat paljuräägitud powerit, mis mõne nädala möödudes peaks hakkama tasapisi kohale jõudma ja mu kivistunud kehasse uut värsket ja tervet eluvaimu sisse puhuma.

Seni püüan kuidagigi taluda lausa ruineerivat võimetust iseendaga hakkama ja läbi saada.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 20, 2011 toll Uncategorized

 

Läheduse defitsiit

Kui mõningad meist uputavad omi muresid pudelisse ja teised tablettidesse, siis mina läksin eile viimasel ajal tohutu laviinina pealetulvavat läheduse puudujääki basseini uputama.
Esimese saja meetri peal oli tunne, et sinna ma vajun, no nii raske ja jõuetu tunne. Aga kuskil kuuesaja meetri peal läks olemine kergeks ja nii ma muudkui ujusin ja ujusin, ligi kaks kilomeetrit välja. Suurepärane minek ja enesetunne.
Ainult hiljem koju jõudes läks süda pahaks. Läksin vist veits liiga hoogu.

Täna uputan edasi. Kui kaissu ikka ei saa, tuleb see igatsus endast kuidagi muud moodi välja ujuda.
Hädasti oleks ainult uusi ja häid prille vaja, et paremini kursil püsida. Eile oli ebamugavalt udune pilt.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 19, 2011 toll Uncategorized

 

Vaba päev

Käisime reedel Soomes. Tunnen end seal alati kuidagi erakordselt turvaliselt ja hästi. Nii inimesed kui loodus paistavad sellised rahulikult voolavad ja pisut uimased. Mulle sobib.

Kui küsida, mida ma praegu oma vähese vaba ajaga ette võtta eelistaks, siis vastus on väga primitiivne. Kui saab, siis lihtsalt aega tuulde lasta. Linna peal jalutada, inimesi passida, kohvikutes istuda, mehega maast ja ilmast arutleda, lihtsalt uneleda ning laeva aknast välja vaadata, kuidas hommikul valgeks läheb ja õhtul päike loojub. Ühesõnaga niisama, kellatult uimerdada ja mõnuleda, asjalik olemata.

Meie päev oli aga ette teada töine. Kui mu üürnikud suve algul minema kolisid, otsustasin korteris väikse sanitaaremondi teha (vigade parandus: teha lasta), millel alguses olid sama väiksed mõõdud kui plaan ise, st. tapeetide vahetus. Aga nagu see kipub minema, siis said tapeetidest seinad ja laed ja uus köögipõrand ning -seinad. Ja kui juba siis juba siis juba. Siis ka uus köögimööbel, mida Ikeast toomas käismegi.
Itule sai seal olles laste H&M-st talvele mõeldes mõned pikkade varrukatega pluusid ja villane kleidike ostetud . Ning väikesed portselanist nukunõud, kausikesed ja kahes mõõdus taldrikud Ikeast, mis nüüd juba suurde kööki üle on kolinud. Hirmus armsad ja praktilised.

Otse loomulikult on mul tegelikult väga hea meel, et meie käik end tulemuse mõttes igati õigustas ja olen tänulik oma mehele, kes mind lõppkokkuvõttes rahaliselt korteri ilusaks saamise juures arvestatavalt toetas. Sest nagu arvata oli, aga mina ei arvanud, sulasid minu säästud kohe alguses nagu sulavõi.

Ja et see vaba päev nüüd päris vaba päeva moodi välja ei kukkunud, mis seals ikka, eks see õige vaba päev saab olema siis järgmine kord. Või ülejärgmine. Ja kui mitte enne, siis jaanuari lõpus kindlasti:)

Sest üldiselt läheb ju kõik päris hästi.
Olen isegi üllatunud.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 15, 2011 toll Uncategorized