Ootus

Ma saan järgmisel nädalal nelikümmend ja sõidame sel puhul koos Itu ja mehega mu lemmikusse – Georg Ots Spasse.
Seal on ees ootamas See ja See ja See ja See ja See, oh nii palju Seesid, et mul oleks kohe piinlik seda kõike siia kirja panna. Äkki saab muidu liiga hästi.

Ja kõige toredam mu enda jaoks tundub veel See, millise õhina ja elevusega ma seda sünnipäeva ootan, no umbes nagu lapsepõlves, loen peaaegu et päevi, et sünnipäev kiiremini kohale jõuaks:)

Mul on aiult üks suur soov, et kellegi tervis meid sel korral alt ei veaks. Palun, palun, palun!

 

…

Ma ise ka ei usu, mida ma nüüd ütlema hakkan, aga täna on õues uskumatult mõnus ja soe sügishommik!

 

päevad pole vennad

Ma ei viitsi täna lillegi liigutada. Vaatan ainult, kuidas päev võimalikult vähesema vaevaga õhtusse veeretada. Elus peab valitsema tasakaal. Eile olingi liiga virk.

Shokolaad oli ikkagi all toas, pesumasina nurga peal. Boiler seisab trepitoas risti ja põiki ees. Nõudega tuleb alla ja üles joosta. Kõigi muude hädadega samuti, mis vett ja seepi eeldavad. Vanem poiss kolis kaks nädalat tagasi kodust välja. Kolm remondimeest sisse.
Igal õhtul kütan ahju, sest aknad on pidevalt lahti ja uksest käiakse lõputult sisse ja välja. Ahjupraadi pole ma kolme aasta jooksul ka kokku nii palju teinud, kui viimase kahe nädala jooksul. B on õnnelik, tuli välja, et see on üks tema lemmiktoitudest. Kellelgi vähemasti lähen siin segasummasuvilas praegu hästi.
Ok, tegelikult pole siin nii hullu midagi. Esimene päev on oluline üle elada.

Nädalajagu lõputööd panin samuti eile öösel juhendaja poole teele. Vaatab, kui annab lootust, et suund õige, siis tulistan edasi. Kõik muu peab kannatama ja aru saama. Rootsi keel jääb samuti praegu ootelehele. Sai proovitud, aga selgus, et Itu kõrvalt rohkem kui lõputöö tegemine on kõigile liiast. Itu tunnistab siiani põhimõtteliselt ainult mind ja on nõus või mitu tundi karjuma, kui keegi teine üritab ohjad minu käest endale võtta.

Jääb siis praegu nii. Pole mõtet ennast ja teisi lõhki rebida. Mille nimel?
Korra elus olen tahtnud üle oma varju hüpata ja mäletan liigagi hästi, millega see lõppes.
Olen nii kah iseendaga rahul.

 

Nädal hiljem

Olen praegu sellises seisus, et ei mäleta, kas sõin oma shokolaadi lõpuni ära või toppisin kuskile ääre peale ja ei leia lihtsalt üles. Tunne on küll selline nagu poleks õieti alustanudki, aga millegipärast ma arvan, et see on siiski otsas.
Kuidagi kahju on.

 

Õhtusööl 85-le

Käisime laupäeval Haapsalu kuursaalis tähistamas mu klassiõe ja -venna 10. pulma-aastapäeva ja “pruutpaari” peatselt saabuvaid ümmargusi juubeleid.

Suur ruum, hajutatud erinevad seltskonnad, viisakad naeratavad näod. Maskiball. Aga mis seal tahta. Erinevaid võõraid seltskondi on alati raske üheks suureks peoks kokku segada.

Eks ta kujunes kahjuks rohkem üheks suureks sööma-jooma ja istumise ürituseks, aga mina olen praegu igal pool rahul, kus on rahvast. Mida rohkem, seda vähem isiklikke seltskondlikke kohustusi:)

Kõik oli pisuke igav, aga üldises mõistes siiski kenasti väljapeetud täpselt selle hetkeni, kuni tunnise hilinemisega saabus peigmehe eelmine elukaaslane koos mehe ja kahe väikese lapsega. Sellest hetkest tekkis vähemasti minul küll tunne, et pulmaastapäev on kellegi teisel. Teda jagus tõesti igale poole ning ta andis endast absoluutselt maksimumi, et teda oleks võimatu mitte märgata. Kui ta lõpuks veel koos omade ja “pruutpaari” lastega üksi lava ette ringis tantsima ka läks, siis väljusin mina mõneks ajaks saalist.

Ma kohe ei saa ütlemata jätta, et tegu oli Kadri Taliga.

Täitsa uskumatu, kuidas inimene ei anna endale aru, kuhu ta sattunud on ega saa endast üle.

_ _ _

Tänasest päevast aga sai minu pidu läbi. Minu isiklikus elus saabus ametlikult sügis. Ema võttis nädalaks puhkuse, et välja selgitada kas saan või ei saa sel sügisel lõputööga ree peale.

Õhtul on mul esimene rootsi keele tund.

Hetkel on küll tunne, et see pole minu elu.

p.s. Panin ühe sügisese Haapsalu panoraampildi ka alustuseks välja. Need on mu viimase aja konkurentsitud lemmikud.

 

Ring täis

“Kuidas sa saad õpetada, kui sa ise oled oma suhetes täiesti ebaõnnestunud!!!”

What !?!?
Alguses võttis natuke õhku ahmima küll. Aga siis oli juba päris naljakas.

Nüüd ma siis olengi jõudnud ajajärku, kus lapsed hakkavad mulle asju ette heitma.
Muna õpetab kana.

Usun, et see tuleb päris paljudel vanematel ühel heal päeval üle elada. Sellepärast ma ei võtagi seda teab kui traagiliselt. Kuigi mu oma ema on ähvardanud, et oota, oota, küll sa s i i s näed.
Ma ei tea, praegu küll ei tundunud väga hull. Äkki ei lähegi nii jubedaks?

“Ja mida sa ebaõnnestumise all täpselt silmas pead?”

Või nii.

Esimene serv sai tõrjutud. Las aeg annab arutust.

 

Räpased hommikud?

Mul on paha vaadata, kuidas Katrin hommikuti Urmast vaatab.

Esiti arvasin, et äkki mul endal läheb halvasi, et naise pilk närvidele käib. Mõni aeg tagasi aga kuulsin emalt, et mu vanatädi olevat täpselt sama arvanud.
Nüüd, kus meid on vähemalt kaks paha inimest, julgen hüpata.