
Käisime laupäeval Haapsalu kuursaalis tähistamas mu klassiõe ja -venna 10. pulma-aastapäeva ja “pruutpaari” peatselt saabuvaid ümmargusi juubeleid.
Suur ruum, hajutatud erinevad seltskonnad, viisakad naeratavad näod. Maskiball. Aga mis seal tahta. Erinevaid võõraid seltskondi on alati raske üheks suureks peoks kokku segada.
Eks ta kujunes kahjuks rohkem üheks suureks sööma-jooma ja istumise ürituseks, aga mina olen praegu igal pool rahul, kus on rahvast. Mida rohkem, seda vähem isiklikke seltskondlikke kohustusi:)
Kõik oli pisuke igav, aga üldises mõistes siiski kenasti väljapeetud täpselt selle hetkeni, kuni tunnise hilinemisega saabus peigmehe eelmine elukaaslane koos mehe ja kahe väikese lapsega. Sellest hetkest tekkis vähemasti minul küll tunne, et pulmaastapäev on kellegi teisel. Teda jagus tõesti igale poole ning ta andis endast absoluutselt maksimumi, et teda oleks võimatu mitte märgata. Kui ta lõpuks veel koos omade ja “pruutpaari” lastega üksi lava ette ringis tantsima ka läks, siis väljusin mina mõneks ajaks saalist.
Ma kohe ei saa ütlemata jätta, et tegu oli Kadri Taliga.
Täitsa uskumatu, kuidas inimene ei anna endale aru, kuhu ta sattunud on ega saa endast üle.
_ _ _
Tänasest päevast aga sai minu pidu läbi. Minu isiklikus elus saabus ametlikult sügis. Ema võttis nädalaks puhkuse, et välja selgitada kas saan või ei saa sel sügisel lõputööga ree peale.
Õhtul on mul esimene rootsi keele tund.
Hetkel on küll tunne, et see pole minu elu.
p.s. Panin ühe sügisese Haapsalu panoraampildi ka alustuseks välja. Need on mu viimase aja konkurentsitud lemmikud.