RSS

Õnneks on Õnnepalu

31 juuli

Vähkren voodis ja visklen ühelt küljelt teisele. Tund. Paar.

No kurat, kuidas see olukord mind vihale ajab. Uni on nii sassis. Siis, kui magada saaks, ei tule und ja minutid tiksuvad kõvasti ja halastamatult mu kahjuks. Kui magada pole võimalik, tahab uni lihtsalt tappa.

Kell 1.00 saab hing täis. Tõusen üles ja lähen istun trepile. Ihualasti. Soojas öös.
Mööda tänavat läheneb keegi.
On piisavalt pime. Ja on piisavalt kõrge aed. Et oma alastust mitte peita. On piisavalt vaikne, et alatult pealt kuulata.

See keegi jõuab lähemale. See on meesterahavas. See räägib telefoniga.
“Oh…see oli ikka nii äge õhtu….see on nüüd väga oluline……….mida ma kohe ütlema hakkan……mm……ma armastan teid…..mmmmm……tsau……”
Ta on mu aiast mööda jõudnud. Enam pole näha ega kuulda. Pealt näha ega pealt kuulata.

Jälle vaikus. Justkui tasakaalustamaks mu sisemist rahutust.
Öösel ollakse alasti. Öösel ollakse jokkis. Öösel ollakse südamega. Öösel ollakse iseendis ja iseendiga.
Päeval käiakse riides. Ollakse kained. Mõistusega. Läbi teiste. Nagu peab.

Öös on hääli. Öös on tundeid. öös on mõtteid. Öös on hirme. Kas neid tasub tõsiselt võtta? Uskuda? Märgata? Kuulda võtta?

Ma kõigun. Olen häälest ära. Liimist lahti.
Olen kakofoonia.
Ma saan aru. Et see on halb. Vähemalt praeguses hetkes.

Vastukaaluks olen juba piisavalt elanud, et teada, mis redelipulgal ma parasjagu kõõlun. palju asju ja olukordi tulevad tuttavad ette. Pole enam nii hirmutavad.
Enamus asjad lähevad mööda ja üle.
See on hea.

Täna ma usun, et ei hakka kunagi jooma. Muid mürke tarvitama. Ennast petma. Hävitama.
Ainuüksi oma lastele mõeldes. Mis eeskuju ma neile niimodi annaksin?

Lähen sügisest keeltekooli. Rootsi keelt õppima. Saatsin avalduse. Jaa, just rootsi, ma tean, miks ma seda tahan.
Ujuma kindlasti.
Ja see paganama lõputöö tuleks ära teha. See piinab. Aga teemat ei leia. Any ideas? Kohe asuks kallale. Kohe.
Paariks, kolmeks korraks nädalas peaks mõneks tunniks hoidja leidma. See otsimine on nii kohutavalt tüütu ja vaevaline protsess. Huh, kuidas see mõte juba ainuüksi mind väsitab. Aga tuleb end vist kokku võtta. Sellest oleks abi. Meile kõigile.

Keegi ei viitsi aidata, kui inimene ens ise ei aita.
Üsna eluterve lähenemine minu arust.

“…..sest kui ma midagi olen õppinud, siis ehk seda: elu natuke kergemalt võtma. Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nii nagu nad on. Ja iseennast……..”

Aamen.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 31, 2011 toll Uncategorized

 

2 responses to “Õnneks on Õnnepalu

  1. Kati

    august 1, 2011 at 6:38 p.l.

    Ma avastasin kord, et Sa oskad öelda mõtteid, mida ma kohati mõtlen, just nii, nagu ma neid öelda tahaks, aga ma ei jõua kunagi sõnadeni.

     
  2. soodomakomorra

    august 3, 2011 at 8:15 e.l.

    see tundub uskumatu..aga armas..ma tänan…ja ma käin väikse tähega…siis sina…

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: