RSS

Arhiiv kuude lõikes: juuli 2011

Õnneks on Õnnepalu

Vähkren voodis ja visklen ühelt küljelt teisele. Tund. Paar.

No kurat, kuidas see olukord mind vihale ajab. Uni on nii sassis. Siis, kui magada saaks, ei tule und ja minutid tiksuvad kõvasti ja halastamatult mu kahjuks. Kui magada pole võimalik, tahab uni lihtsalt tappa.

Kell 1.00 saab hing täis. Tõusen üles ja lähen istun trepile. Ihualasti. Soojas öös.
Mööda tänavat läheneb keegi.
On piisavalt pime. Ja on piisavalt kõrge aed. Et oma alastust mitte peita. On piisavalt vaikne, et alatult pealt kuulata.

See keegi jõuab lähemale. See on meesterahavas. See räägib telefoniga.
“Oh…see oli ikka nii äge õhtu….see on nüüd väga oluline……….mida ma kohe ütlema hakkan……mm……ma armastan teid…..mmmmm……tsau……”
Ta on mu aiast mööda jõudnud. Enam pole näha ega kuulda. Pealt näha ega pealt kuulata.

Jälle vaikus. Justkui tasakaalustamaks mu sisemist rahutust.
Öösel ollakse alasti. Öösel ollakse jokkis. Öösel ollakse südamega. Öösel ollakse iseendis ja iseendiga.
Päeval käiakse riides. Ollakse kained. Mõistusega. Läbi teiste. Nagu peab.

Öös on hääli. Öös on tundeid. öös on mõtteid. Öös on hirme. Kas neid tasub tõsiselt võtta? Uskuda? Märgata? Kuulda võtta?

Ma kõigun. Olen häälest ära. Liimist lahti.
Olen kakofoonia.
Ma saan aru. Et see on halb. Vähemalt praeguses hetkes.

Vastukaaluks olen juba piisavalt elanud, et teada, mis redelipulgal ma parasjagu kõõlun. palju asju ja olukordi tulevad tuttavad ette. Pole enam nii hirmutavad.
Enamus asjad lähevad mööda ja üle.
See on hea.

Täna ma usun, et ei hakka kunagi jooma. Muid mürke tarvitama. Ennast petma. Hävitama.
Ainuüksi oma lastele mõeldes. Mis eeskuju ma neile niimodi annaksin?

Lähen sügisest keeltekooli. Rootsi keelt õppima. Saatsin avalduse. Jaa, just rootsi, ma tean, miks ma seda tahan.
Ujuma kindlasti.
Ja see paganama lõputöö tuleks ära teha. See piinab. Aga teemat ei leia. Any ideas? Kohe asuks kallale. Kohe.
Paariks, kolmeks korraks nädalas peaks mõneks tunniks hoidja leidma. See otsimine on nii kohutavalt tüütu ja vaevaline protsess. Huh, kuidas see mõte juba ainuüksi mind väsitab. Aga tuleb end vist kokku võtta. Sellest oleks abi. Meile kõigile.

Keegi ei viitsi aidata, kui inimene ens ise ei aita.
Üsna eluterve lähenemine minu arust.

“…..sest kui ma midagi olen õppinud, siis ehk seda: elu natuke kergemalt võtma. Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nii nagu nad on. Ja iseennast……..”

Aamen.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 31, 2011 toll Uncategorized

 

Vahel on hüppamise asemel hoopis armsam läbi lompide jalutada

Täna hommikul, kui suures vihmasajus mööda tühja tänavat turu poole sõitsime, jalutas üks naisterahvas meie ees paljajalu aeglase sammuga läbi sõiduteele jääva suure veelombi. Jalanõud näpus, tõmbas ta jalgu läbi sügava vee nii süvenenult, et ma pole sugugi kindel, et ta me autot üldse enne ja pärast tähele panigi.

Temast õhkus sellist rahu ja spontaansust, et korraks käis mu peast läbi, et kui mina oleksin mees, siis just sellist naist mina vaataksin.

Oleksin tahtnud sel hetkel nii väga temaga kohad vahetada.
Järelikult ma siiski meeldin iseendale, Heureka:)

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 30, 2011 toll Uncategorized

 

Nutt ja hala

Ma tahaks ka osata end niimoodi tühjaks löristada nagu ilm seda suudab.
Ja keegi ei õiendagi, et mis sa haletsed ennast.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 29, 2011 toll Uncategorized

 

Mis toimub?

Käisin hommikul üle pika aja Nõmme turul.
Seal müüdi astreid. Juba!
Vaatasin neid ja nägin üksnes sügist. Tuju läks ära. Tahtsin kiiresti minema saada.

Midagi väga eriskummalist panin veel tähele – tuvisid polnud.
Letid olid lookas, purskkaev purkas, inimesed istusid väljas laudade taga nagu alati, jõid kohvi ja sõid saiakesi ja mitte ühtegi tuvi. Mitte ühtegi, saate aru? Mina küll ei saanud.
Ma ei suutnud uskuda, piilusin isegi laudade vahele maha, et kas puru pole või milles asi. Tundusin iseendale ka täitsa segane.

Aga kuna ma kardan ja vihkan tuvisid üheaegselt, siis oleksin tahtnud lihtsat nii väga pihta saada, kus on point. Kuidas neid ühel päeval pole mitte ühtegi seal, kus neid muidu jalutab kümneid?

 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 28, 2011 toll Uncategorized

 

Stop

Kuidas ma küll nii rumal ja naiivne sain olla.
Uskusin, et kõik on ilusti ja hästi ja olin õnnelik.

 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 27, 2011 toll Uncategorized

 

Soe on. Sees ja väljas.

Toas, riiuli peal, kuhu päike peale ei paista, on shokolaadikommid üles sulanud.
Vot selline suvi siis.

Rohkem täna öelda polegi, sest mul läheb hetkel väga ilusti. Ilusti tähendab teiste jaoks aga tihti liiga igavalt.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 21, 2011 toll Uncategorized

 

Sulgkaalus ja kerge südamega

Temaga on alati nii, et alati on tal üks punkt puudu, üks minut jäänud või üks inimene ees.
Mina ei saa aru, mis valemiga, aga ometi ta siiski jõuab, saab ja mahub.
Ise jääb ta seejuures alati stoiliselt rahulikuks, kui meie kõigi teiste närvid kuluvad sellevõrra tohutu kiirusega.

Täna saime kinnitust, et nüüd on ta igal juhul alates sügisest Tallinna Tehnikaülikooli student.
Huh, hakkas ikka kergem küll!

Peategelane ise viibib koos teise vennaga kaks nädalat Soomes tööl.
Kolmas läks samaks ajaks isa juurde.
Elukaasalse kaks vanemat tütart esimesest abielust on juba nii suured, et neid enam kasvatama ja hoidma ei pea. Kaks järgmist teisest abielust läksid selleks ajaks oma ema juurde.
ainult üks laps ongi jäänud. Teisest ja kolmandast kooselust:)
Kummaline vaikus. Söögile suurt mõtlema ei pea, pesukast püsib naljakalt tühi. Täitsa imelik tunne kohe.

Õhtul mere äärde häärberisse tagasi.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 19, 2011 toll Uncategorized

 

Kodukandis käimas

Mees kurtis hommikul, et keegi oleks talle öösel nagu peksa andnud. Kondid ja lihased on valusad.

No mis seal nii imestada, ise on süüdi. Kes tal käskis kaks nädalat kangutada. Loomulikult oli ta selle aja jooksul mulle vastupandamatult armsaks saanud.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 16, 2011 toll Uncategorized

 

Kaksikud

Mulle on ette heidetud minu liigset pühendumust lapsele. Lastele.
Huvitav, kui see nii halb ja ohtlik on, siis miks mul on juba viis päeva hommikust õhtuni kõrval ja hoida kaks last.

Oma otsekohesuses usun mina, et selline süüdistus on tegelikult täiskasvanute kadedus. oskamatus. viitsimatus. tahtmatus. süütunne. Mida iganes.

Ja pealegi, tibusid loetakse sügisel.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 9, 2011 toll Uncategorized

 

Homme näeme!

Inimesed minu ümber kasvatavad lapsi, loevad raamatuid, sõidavad rattaga, käivad jooksmas ja käimas. Niidavad muru, käivad ujumas, joovad õlut, tantsivad, saunatavad, armastavad, kaklevad, grillivad, naudivad, klatšivad ja võtavad õhtuti vabalt suure maja esises baaris:)

Maailm polegi päris hukas.

Mulle tuleb meelde, et lubasin millalgi jooksma minna.
Lähen teen rõdul kohe väikse eelsoojenduse:)

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 7, 2011 toll Uncategorized