Mu tumepruunides lemmik aluspükstes oli pisike auk. Õigupoolest oli too auguke olnud seal juba pikemat aega. Aga kuna see polnud aja jooksul suuremaks ega ka väiksemaks läinud, siis polnud ma sellega siiani ka midagi ette võtnud. Lõppude lõpuks on inimene ju täpselt nii laisk nagu tal olla lastakse.
Eile ütles mees järsku lapsele, et emal on pükstes auk.
Hm.
Tavaliselt ei ütle ta midagi. Ei siis, kui ütlen talle midagi enda arust halba. Ega siis, kui midagist enda arvates head. Ega ka siis, kui toimub midagi, mida ma liigitada ei oskagi. No näiteks üks mu viimase aja küsimärke, kui Ituga vahel kodus hommikuti peale ärkamist või siis näiteks siin, suvehäärberi õue peal, ihualasti ringi töllerdame. Tema ei ütle midagi. Midagi ta siiski arvab, ma ju näen, ta kehakeel ja märgid on vastuolulised, aga kui küsin, kas sulle ei meeldi, siis vastab tema, ma pole ju midagi öelnud. Ja käib ise edasi “korralikult” vähemalt aluspükstes.
No ja kui ta nüüd lõpuks ütles, siis ma otse loomulikult parandasin selle kiiresti ära.
Vaat, milline jõud on sõnal, kui inimene vähe räägib. Ma usun, et see oli halb:)